Kasvatades metsjänest

 

Chloe Dalton "Kasvatades metsjänest"

Inglise keelest tõlkis Elina Adamson

Kirjastus: Vesta, 2026

255 lk

Kõik loomad on nunnud, see on kindel. Kindel on ka nende toitumisahel, mis teeb mõned liigid ohustatumaks kui teised. Ühed vaesekesed on jänesed, nad on sihtmärgiks päris paljudele loomadele ja ka lindudele. Igatahes selle loo jänkukese elu oli kindlalt ohus ja  Chloe  otsustas ta päästa, ise teadmata, kuidas seda täpselt teha. Info jänese elutsükli ning kasvutingimuste kohta oli lünklik ja   eesmärk ei olnud looma kodustada, vaid kasvatada teda seni, kuniks ta saab tagasi loodusesse. Plaanid võivad ju olla, aga asjad ei kulgenud päris nii nagu ta algselt mõelnud oli. Kuid kohandumine tuli kergelt ja seda tegid mõlemad, nii perenaine kui ka jänes.

Looduse lood on alati hea lugeda ja seegi ei olnud erand. Sain palju targemaks jäneste teemal ning vahva oli jälgida ühe kontoriroti muutumist ning loobumisi ühe jänese nimel. Läbi jänese eest hoolitsemise õpib naine märkama lihtsaid, olulisi asju elus ning ta tegi oma hinges läbi totaalse kannapöörde. Lausa uskumatu on ka jänese kohanemine ja käitumine. Hoogsalt jutustatud, detailidest tulvil, armas ja siiras lugu.

Algusest alustamine toob kaasa uuenduste ja võimaluste taju lk 227

Minu Türi

 

Jaan Pehk „Minu Türi“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

264 lk

Jaan Pehk on oma loominguga mind alati paelunud, seega äratas see Türi lugu kõik huvid. Jaani tekst on naljakas ja ühtaegu ka tõsine. Lood on novellilikud, igal oma puänt olemas. Kõneleb kadunukestega, kirjeldab olnut ja olevikku, luuletab ja muljetab lapsepõlvest. Seega, see tema Türi on omamoodi kompott, mis järgib truult laulusõnu, kus laiali on kõik mõtted ja tunded. Aga lugeda oli mõnus ning lisaks äratas huvi veelgi lähemalt Türiga tuttavaks saada.

Türi võis olla esimene paik maapeal, mille olemasolu sai juba lapsepõlves selgeks, sõitsid ju kiisud Türile, kuid rongiõnnetuse tõttu sihtpunkti ei jõudnud. Minul on Türil oma Jüri olemas ja sihtpunkti olen ka jõudnud, kuid sellegipoolest väga kodus ma end seal ei tunne, s.t liiklemiseks vajan mapsi abi isegi oma Jürini jõudmisel 😀. Kõik käidud-nähtud korrad on jätnud linnakesest hea mulje. Eriti tean kiita Samliku Pekkerit, kus on imehead haputaignast saiakesed ning Türi lillelaat on niivõrd võimas üritus, et sinna suunda ütlen samuti kiidusõnad.

P.s on mind väga kõnetanud selline vahva kooslus, millele ma nime anda ei oskagi.

JAAN PEHK JA MÄLGAND-KASS-REMMEL-REMMEL "Diagnoos - Sam sebe kontrabas"

Hr Saito rändkino

 

 

 

Annette Bjergfeldt „Hr Saito rändkino“

Taani keelest tõlkis Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat, 2026

486 lk

Fabiola teab jalgadest ja jalatsitest kõike, ta töötab Buenos Airese peenes kingaäris. Lisaks armastab noor naine tangot. Seega kõlab Cara tantsupõrandal eostamine üsna loogiliselt. Juhtub aga nii, et naine peab peab väikese Caraga põgenema ning loodetud Pariisi asemel saabutakse Kanada lähistel asuvale väikesele saarele Upper Puffinile. Peen kingapood asendub kalamehesaabaste ja puukingadega ning elukoht Petlemmas lisab nende ellu huvitavaid persoone. Cara sõbruneb kurdi tüdruku Oonaga. Ometi kord tunnetab tüdruk, et tal on kodu ja pere. Seda enam, et hr Saitot on saarele oodata rändkino näitama. See kohtumine on paljut muutev.

Väga liigutav ja kaunis lugu, natuke salapärane, veidi humoorikas, pisut ülevõlligi vist, mis poeb väga sügame külge, on helge ning loob omamoodi hardusehetkigi. Siin joonistub inimese elukaar, lapsepõlvest mitte küll surmani, aga küpsuseni küll. Ja kõik, mis selle vahele mahub on ilus isegi siis, kui elu hetked ka kurbust toovad. Väga mõjus on kõik see loodus ja olustik, veidi salapärane, karge, kaootiline, udune, tormine, aga samas lummav.  Tegelased on värvikad, kirjeldused kaunid ning kõige tipuks on ilus eluline mõte: ühisosa. Ilma ühisosata oleksime üksildased, kodutud, pidetud, õnnetud. Olgu selleks ühisosakaks tango, kingad või helid maailma helidegaleriist, vahet ei ole. Ning lõpuks kiidan seda lapselikku siirust, millega Cara ja Oona läbi elu tuhisevad. Et autor hoiab oma lood positiivsel joonel.

Bjergfeldti lugudes on pisut backmannlikkust, just selle helguse ja loo uperpallide suhtes. Mina nautisin väga! „Palermovej ülemlaul“ on mul ka loetud, mille puhul mäletan, et algus ei läinud vedama, aga pärast ei saanud pidama 😊 Hr Saito hakkas aga kohe vedama ja pidamisega sama lugu – raske oli lugemisest pause teha.

Mälu on kummaline fenomen. Mõned stseenid mineviku sasisahtlitest ulatuvad lõputusse. Kõigi detailide uurimisega ei jõua iialgi lõpule. Teinekord jookseb aeg tõtlikult mööda nagu ilma tähenduseta aasta lk 60

Tähtis on oma päevaga midagi peale hakata. Juhust tuleb meelitada. Muidu läheb elu otsejoones mööda. Lk 371

Vahel on enda sugupuus oksi nii hõredalt, et neid tuleb juurde pookida. Pirini oks, punane kastan, leinapaju, lopsakas õitsev sinine vihm lk 458

Kui tuul puhub, hoia millestki kinni! Reelingust, päästerõngast või lihtsalt oma ligemisest. Ime viimane valgus kasepuudest. Flirdi juhusega ja näita end. Muidu astub õnn lihtsalt mööda lk 486