Annette Bjergfeldt „Hr
Saito rändkino“
Taani keelest tõlkis Eva
Velsker
Kirjastus: Rahva Raamat,
2026
486 lk
Fabiola teab jalgadest ja
jalatsitest kõike, ta töötab Buenos Airese peenes kingaäris. Lisaks armastab
noor naine tangot. Seega kõlab Cara tantsupõrandal eostamine üsna loogiliselt.
Juhtub aga nii, et naine peab peab väikese Caraga põgenema ning loodetud
Pariisi asemel saabutakse Kanada lähistel asuvale väikesele saarele Upper
Puffinile. Peen kingapood asendub kalamehesaabaste ja puukingadega ning elukoht
Petlemmas lisab nende ellu huvitavaid persoone. Cara sõbruneb kurdi tüdruku Oonaga.
Ometi kord tunnetab tüdruk, et tal on kodu ja pere. Seda enam, et hr Saitot on
saarele oodata rändkino näitama. See kohtumine on paljut muutev.
Väga liigutav ja kaunis
lugu, natuke salapärane, veidi humoorikas, pisut ülevõlligi vist, mis poeb väga
sügame külge, on helge ning loob omamoodi hardusehetkigi. Siin joonistub inimese
elukaar, lapsepõlvest mitte küll surmani, aga küpsuseni küll. Ja kõik, mis
selle vahele mahub on ilus isegi siis, kui elu hetked ka kurbust toovad. Väga
mõjus on kõik see loodus ja olustik, veidi salapärane, karge, kaootiline, udune,
tormine, aga samas lummav. Tegelased on
värvikad, kirjeldused kaunid ning kõige tipuks on ilus eluline mõte: ühisosa.
Ilma ühisosata oleksime üksildased, kodutud, pidetud, õnnetud. Olgu selleks
ühisosakaks tango, kingad või helid maailma helidegaleriist, vahet ei ole. Ning
lõpuks kiidan seda lapselikku siirust, millega Cara ja Oona läbi elu tuhisevad.
Et autor hoiab oma lood positiivsel joonel.
Bjergfeldti lugudes on
pisut backmannlikkust, just selle helguse ja loo uperpallide suhtes. Mina
nautisin väga! „Palermovej ülemlaul“ on mul ka loetud, mille puhul mäletan, et
algus ei läinud vedama, aga pärast ei saanud pidama 😊 Hr Saito
hakkas aga kohe vedama ja pidamisega sama lugu – raske oli lugemisest pause
teha.
Mälu on kummaline
fenomen. Mõned stseenid mineviku sasisahtlitest ulatuvad lõputusse. Kõigi
detailide uurimisega ei jõua iialgi lõpule. Teinekord jookseb aeg tõtlikult
mööda nagu ilma tähenduseta aasta lk 60
Tähtis on oma päevaga
midagi peale hakata. Juhust tuleb meelitada. Muidu läheb elu otsejoones mööda.
Lk 371
Vahel on enda sugupuus
oksi nii hõredalt, et neid tuleb juurde pookida. Pirini oks, punane kastan, leinapaju,
lopsakas õitsev sinine vihm lk 458
Kui tuul puhub, hoia
millestki kinni! Reelingust, päästerõngast või lihtsalt oma ligemisest. Ime
viimane valgus kasepuudest. Flirdi juhusega ja näita end. Muidu astub õnn
lihtsalt mööda lk 486
