Sunday, April 14, 2013

Püha Baikal



Olev Remsu väitel on Baikal meist sama kaugel kui moslemite pühapaik Meka. Tegelikult ei võta üks keskmine eestlane oma reisiplaani kumbagi väga sageli või kas üldse kunagi. Tohutult suure teadmistepagasiga loodus- ja reisimehena on ta kirjutanud väga ausa ja inforikka raamatu, mida oleks mõistlik lugeda eelkõige sinna rändajatel, aga ka lihtsalt uudishimulikel (nagu mina). Teada saab ajaloost, šamaanidest, Baikali pühadusest, et jää Baikalil on sama kordumatu nagu järv isegi, kohalikest pärimustest jne.  Autor on lisanud nähtule-kogetule juurde oma isikliku arvamuse ja varasemaid teadmisi.  Remsu tõdeb, et parim maast ja kultuurist aimu saamise viis on sõita mööda maanteid. Ja siis näed, et Venemaal elatakse endiselt ühteaegu  XIII ja XXI sajandis ning katki selles pole midagi.  Kuid XXI saj püütakse elada, nagu maailmamastaabis etteantud mallid on.  Kõik peab maailmas olema ühte moodi (lk 16). Nimetus Transsibiri raudtee loendamatute teiste trans-nimede eeskujul,  või baikali riviera. Üldiselt tõdeb autor, et areng Venemaal on toimunud. Ettevõte on võimas, kuid bardakk veel võimsam (lk 18).
Tiit Pruuli iseloomustab Relvet kui uudishimulikku rännumeest. Ja tõepoolest, mulle näib, et igale oma peas keerlevale küsimusele otsib ta ka vastust. Huvitav, kas suslikud pistavad pea lume alt välja- peab vikipeediast järele vaatama ( lk 23).
Kirjapandu on vägagi positiivses võtmes, negatiivset nenditakse kui fakte. Väga inspireeriv on burjaatide uskumus, et põhjanael on elus ja jälgib meid, teab kõike, meie tegusid ja mõtteid, kuid temalt ei tohi midagi soovida. Kui aga midagi tahta, tuleb seda paluda hoopis virmalistelt, nemad aitavad. Seejuures ei tohiks aga küsida endale, vaid oma lähedastele, sõpradele või päris võõrastele, siis minevat soov täide (lk.83).
Armas raamat.

Tuesday, April 9, 2013

Kodu : kuidas luua mõnusat õhkkonda ja häid suhteid



Laste kasvatamine on täiesti tavaline, loomuliku kulgemisega elu osa. Ega seda nüüd nii väga raamatujärgi teha ei saa. Aga kui, siis Jesper Juul on küll selline autor, kelle väidetega võib paljuski nõustuda. Neid kohti raamatus ikka oli, kus näis, et oot-oot selle peaks pähe õppima. Lapsega manitsedes kipub ikka minema see sõnastus oma moodi. Kas seegi alati vale on, aga mulle tundub, et neid Jesper Juulilikud kokkulepped on mõjusamad või vähemalt lapsesõbralikumad. Ja mõnikord on vaja, et keegi tuletab meelde, et on sinu laps, mitte lasteaia, naabrite, ämma.
Antud raamat on lihtsas dialoogi vormis, üks küsib, teine vastab ja kõik näib vägagi loogiline. On küll asju, millega 100% ei nõustu. Aga lihtne lugeda ja annab kas kindlusetunnet juurde või loob tunde, et ma tahan end täiendada, teada saada, võib olla on midagi uut, millele ei oska ise piisavalt tähelepanu pöörata.  
Silma jäi  väljend hästitoimiv laps?  Milline saab olla hästitoimiv laps, kas see, kes oma vanematele iial tüli ei tee?
Ja lisaks keegi ei tule lapsepõlvest välja ilma haavadeta hinges ja armideta kehal, selleks on juba põlvkonnad ja sellest tulenevad arusaamad erinevad, mingid ebakõlad ikka tekivad, olgugi, et vastavasisuliste raamatute loetupagas võib suur olla. 

Sunday, April 7, 2013

Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud



Kui vaatan neid riiuleid täis raamatuid raamatukogus, siis tuleb tõdeda, lugenud neist olen ikka väheseid.  Õnneks on ka Pierre Bayard vägagi mõistev lugemise suhtes- kõiki ei jõua ja ei peagi ihaldama üldse lugeda. Esiteks on inimesel huvid, tahta võib kõike, aga huvituda võidakse ainult vähesest. Teiseks ei suuda kõike loetut meeles pidada (siin kohal on minu selliseks märkmikuks see blogi) ja kas peabki. Bayard väidab, et unustamine algab juba lugemise hetkel. Kolmandaks annab kinnituse Bayard oma kirjutises, et arutleda ja rääkida raamatust võib ja saabki ilma seda lugemata.
Päris nii see muidugi ei ole, et üldse kokkupuutunud ei ole ja rääkida tean. On mingeid oskusi, mida endas saab arendada või taasleida.  Üks on lehitsemisoskus – ikka algust ja lõppu ja natuke sekka ka keskpaika – ja selle läbi endale osata seoseid luua. Teine on varemkuuldu ülesotsimine oma sisemusest – kõigil on oma kogemustepagas, mida ehitame aastaid – õige tuleb osata lihtsalt vajadusel esile tuua. Ja muidugi on vahe, kellega vestled ja kuidas. Üks on jutustada sellest, millest teoses juttu, teine on näha tagamaid ja seoseid laiemalt.
Bayardi arvates on oluline, et oskaksid raamatu paigutada õigele riiulile „kollektiivses raamatukogus”.
Nii võibki rääkida põhimõtteliselt asjadest, millest pole endal täit selgust, aga sa tajud ja tunnetad olukorda. Haritud inimene lihtsalt oskab orienteeruda.