Afganistan on meist geograafiliselt kaugel, kuid siiski
kuidagi liiga lähedal.On meiegi maa poegi lõhkunud seal oma keha ja hinge ning
halvemal juhul on kodumaale saadetud vaid tinakirstud. Seega kõnetab Taavi Liiase ,,Talibani pojad,, väga. Loo
ehedust tõendab asjaolu, et raamatu autor on ise olnud reaalselt kohal luureohvitserina
2012-2013.
,,Talibani pojad,, on raamat mõlema poole vaatevinklist.
Ühelt poolt kõnelevad mässuliste pealikud Abdul Hadi ja Juba Guli ning teiselt
poolelt Liivak ise. Valdavaks osaks on siiski Talibani võitlejate mõttemaailma,
elustiili, väärtushinnangute, uskumuste esile toomine. See näis olevat
hirmuvalitsus, mille ees kohmetusid ka tavalised talupojad, kelle põllud
kasvatasid mooni, mis on levinu narko tooraine. Korruptsioon, pime usk, soov
laiendada oma haaret, võim, raha, kannustab Talibani võitlejaid. Mis kannustab
aga n.ö uskmatuid, s.t eestlasi, ameeriklasi, inglasi jt rahu eest võitlejaid,
sellest raamat ei kõnele. Just seda poolt jäi raamatus minu jaoks väheks. Aga
sellest jutustab kindlasti mõni teine raamat.
Talibani poegade elu kirjeldus oli väga kaasahaarav ja
lõi sealsest elust ja olust väga laia pildi: perekonna traditsioonid, ema
armastus, venna armastus, abielu, märterlus, meeste klannide ühtsus või
reeturlikkus jne. olid kõik kõne all. Kui pealik on fanaatiline, siis nagu elu
ei loeks üldse, püha sõda on olulisem. Autor ütleb eessõnas, et ta püüab
väljamõeldisi rääkides tõde edasi anda. Minu arvates on tal see väga hästi
õnnestunud! Samamoodi õnnestunud on kogu selle loo esitamise kontseptsioon ning
ladus loo jutustamise laad. Raamat oli hästi kaasahaarav ja lugeda mõnus. Minu
jaoks olid tegevus, põnevus, olustik hästi tasakaalus ning tundmatud
väljendidki kenasti teksti alla ära seletatud.
Ootan Taavi Liiaselt uusi
lugusid!
Kirjastus: Hea Lugu, 2019
240 lk