Sunday, December 29, 2019

Talibani pojad



Afganistan on meist geograafiliselt kaugel, kuid siiski kuidagi liiga lähedal.On meiegi maa poegi lõhkunud seal oma keha ja hinge ning halvemal juhul on kodumaale saadetud vaid tinakirstud. Seega kõnetab Taavi Liiase ,,Talibani pojad,, väga. Loo ehedust tõendab asjaolu, et raamatu autor on ise olnud reaalselt kohal luureohvitserina 2012-2013.

,,Talibani pojad,, on raamat mõlema poole vaatevinklist. Ühelt poolt kõnelevad mässuliste pealikud Abdul Hadi ja Juba Guli ning teiselt poolelt Liivak ise. Valdavaks osaks on siiski Talibani võitlejate mõttemaailma, elustiili, väärtushinnangute, uskumuste esile toomine. See näis olevat hirmuvalitsus, mille ees kohmetusid ka tavalised talupojad, kelle põllud kasvatasid mooni, mis on levinu narko tooraine. Korruptsioon, pime usk, soov laiendada oma haaret, võim, raha, kannustab Talibani võitlejaid. Mis kannustab aga n.ö uskmatuid, s.t eestlasi, ameeriklasi, inglasi jt rahu eest võitlejaid, sellest raamat ei kõnele. Just seda poolt jäi raamatus minu jaoks väheks. Aga sellest jutustab kindlasti mõni teine raamat.

Talibani poegade elu kirjeldus oli väga kaasahaarav ja lõi sealsest elust ja olust väga laia pildi: perekonna traditsioonid, ema armastus, venna armastus, abielu, märterlus, meeste klannide ühtsus või reeturlikkus jne. olid kõik kõne all. Kui pealik on fanaatiline, siis nagu elu ei loeks üldse, püha sõda on olulisem. Autor ütleb eessõnas, et ta püüab väljamõeldisi rääkides tõde edasi anda. Minu arvates on tal see väga hästi õnnestunud! Samamoodi õnnestunud on kogu selle loo esitamise kontseptsioon ning ladus loo jutustamise laad. Raamat oli hästi kaasahaarav ja lugeda mõnus. Minu jaoks olid tegevus, põnevus, olustik hästi tasakaalus ning tundmatud väljendidki kenasti teksti alla ära seletatud. 
Ootan Taavi Liiaselt uusi lugusid!

Kirjastus: Hea Lugu, 2019
240 lk


Monday, December 23, 2019

Freddie Mercury biograafia



Is this the real life? Is this just fantasy?
Caught in a landslide, no escape from reality (Bohemian Rhapsody)

Olen tagasihoidlik fänn ja fännid fännavad kõike, mis fännatavaga seostub. Seega Laura Jacksoni kirjutatud Freddie Mercury biograafia oli nagu mulle loodud 😊

Algab see lugu ikka algusest, ülevaatlikult  Freddie kujunemiseaastatest, libisedes sujuvalt Queenini jõudmiseni. Sealt edasi tulevad albumid, turneed, erinevad suhted ja mingi aja pärast ka terviseprobleemid. Olen näinud ka filmi BohemianRhapsody, mis oli ülev ja võimas. Raamat on loomulikult detailsem ja annab Freddiest parema, ausama ülevaate ning paljastuvad ka nõrkuse, kõhklemise ja kahtlemise hetked.  Kindel on see, et ainult andekusest ei oleks piisanud - ilma tohutu enesekindluse, upsakuse ja ülima egota ei oleks sellist staari sündinud. Elulugu on elulugu, kuid selle raamatu moto oli minu jaoks meeskonnatöö: kuidas vaieldi, kakeldi ja jõuti kompromissideni, s.t et ajutisest vihkamisest võis saada taas armastus ning edu ja kuulsus aina kasvas. See kuidas suured staadionitäied rahvast pandi kaasa elama, kaasa laulma, on üdini liigutav. Freddie Mercury oli ainulaadne staar oma stiili, hääle ja karismaga.

Lugemisvarana oli raamat hästi sujuv ning mõnus lugeda, mida isegi ei pea lugema järgemööda: võid lugeda algust, keskpaika ja lõppu ja paned ikkagi mingi pildi kokku, kuulad mõne Queeni loo ja oledki taas fännanud.😉

Kirjastus: Tänapäev, 2019
260 lk

Saladuste varjud



Olen alati olnud raamatuusku, kuid aastad, mil lapsed olid väikesed, oli see usk ajutiselt peatunud või õigemini moondunud vaid lasteraamatu usuks,  sest teadagi: lapsed väikesed, aega vähe, eelistused teised. Mida suuremaks lapsed kasvasid, seda enam see usk tagasi pöördus. Ja kui Ulvi soovitas lugeda Artur Erichi triloogiat Äike jne, siis sellest ajast sai ka minu lugemishoog uued tuurid üles. Kellele ei meeldiks hoogne ajaloo sugemetega perekonna lugu!  Tänaseks on ilmunud selle perekonna lugu juba kaheksa raamatut. Erika Esopi ja Ira Lemberi kahasse kirjutamisest on alles jäänud vaid Ira Lember ning pseudonüüm Artur Erich´ile on lisandunud I. täht, st Artur I. Erich on vaid Ira Lember.

Saladuste varjud on veel ainsana elus oleva Alla lugu. On aasta 1992 ja Alla tuleb Berliinist käima kodumaale, kust loodab eest leida n.ö lillesülemitega vastuvõttu. Tervitajaid on aga vähevõitu ja visiit kodumaale jääb samuti lühikeseks, sest tema Hansil on terviserike ja Alla peab tagasi kiirustama. Seda enam, et kurjakuulutavad unenäod ei anna asu ning kasvatavad Allas kahtluseussi. Alla ise aga on muutunud vananedes üha enam vanima õe Olli sarnaseks, kes suhtus kõigisse ja kõigesse paraja kriitikaga. Peresuhted on selle loo teema. Tänane päev seguneb minevikuga ning Allale tulevad meelde oma saladused, mis on teda varjuna saatnud kogu tema elu.

Ma ei teagi, kas on ajajooksul muutunud minu lugemislaud, kuid see lugu näis liiga leierdatud. Võib olla on ka asi selles, et kõikide tegelaste niidiotste kokku viimine muutub läbi sarja kordavaks ning lõpuks saab seda lõputuna näivat lugu liiga palju. Aga seda meelt olen ma siiski, et lugemishoogu võtab selle perekonna loo lugemine üles väga hästi, eriti kui sa ei ole aastaid raamatute lugemisele oma aega pühendanud. Raamatu lõpus võtab Ira Lember kenasti kokku kogu selle sarja kirjutamise mõtted.

Kirjastus: Canopus, 2019
2016 lk

Thursday, December 19, 2019

Charlie muutub kanaks



Vahelduseks lugeda lasteraamatuid on väga lõõgastav, ühtasi tuleb meelde lapsepõlv ja need lasteraamatud, mis meie ajal populaarsed olid. Tuleb tunnistada, et tänaste laste valik kirjandusmaastikul on tunduvalt rikkalikum. Ja kui ilmub üha uusi ja fantaasiaküllaseid raamatuid,  isutab lugema küll. Nõnda sattus minu teele Sam Copelandi ,,Charlie muutub kanaks,,. Tegemist on autori esimese raamatuga ja ta arvab, et kui see raamat osutub populaarseks, siis võib juhutuda, et tema sulg enam tolmu ei kogu.

Raamatu nimikangelane, Charlie McGuffin võiks olla üsna tavaline poiss, aga elu ise ei lase tal tavaline olla. Nimelt, kui poisil on mure, muutub ta vastavalt olukorrale mis tahes loomaks: kirbuks, tuviks, maoks... Ja murekohti poisil juba on, sest tema vend on haigalas ja ootab keerulisi uuringuid, vanemad on murest murtud ning lisaks on üks paha poiss Charlie muundumisele jälile saanud. Õnneks on poisil olemas ka head ja toetavad sõbrad, kes aitavad probleemiga toime tulla.

Charlie muutub kanaks on raamat tõsistel teemadel lõbusas võtmes. Muidugi parasjagu põnev ka, sest muundumine on ju eelkõige seiklus. Lisaks on olemas kõik puuksu, pissi ja kakastseenid, mis lastele alati nalja teevad. Charlie on heatahtlik, nutikas, hea analüüsi ja kiire reageerimisega poiss, mis on lastele kena eeskuju, seega võib ta olla selline postiivne kangelane, kelle järgi joonduda, küll. Samuti on olemas paha tegelane,  kellega end üldse samastada ei tahaks.

Kujutan ette, et seda sorti raamat kutsub lapsi kuulama, paneb naerma, kaasamõtlema ja annab ainest ka aruteludeks. Seega sobib väga hästi seda lugu ette lugeda. Peatükid ei ole pikad, iga peatükk lõpeb just niipalju põnevalt, et oodata järgmist.  Minu hinnangul sobib raamat alates viiendast eluaastast (sõltub muidugi lapsest) kuni lapsemeelsete täisealisteni. 
P.S kanadega pole selles loos mingit pistmist. Kui, siis mure ongi see kana, mis paneb põgenema, peitu pugema, kõrvale hiilima.

Kirjastus: Varrak, 2019
261 lk

Monday, December 16, 2019

Isa



Mihkel Raud ei jäta külmaks kedagi, teles figureerides ta kas meeldib või mitte, vahepealset varianti vist ei ole. Olgu selle telega kuidas on, aga kirjanike lapsena on ta kaasavaraks saanud hea analüüsi ja kirjutamise oskuse. Ilmselt ta oskaks ka  suht mitte millestki luua pika ja paeluva loo.

Raamat „Isa“ kõneleb isadusest, laste kasvatamisest ning kohati kostub nagu laste jonnihoogude, eiramiste, ära-jätmise, tõrjumise käsiraamat. See tähendab, et „Isa“ on täis loogilist elutarkust, mis on esitatud Rauale omase soravusega. Mihkel Raua raamatuid lugeda on pea sama, mis teda kuulata. On üsna hämmastav, kuidas ta voogavate lainetena läheb ühelt teemalt teisele ning see kõik on nii sujuv ja meeldiv, natuke naljakas ning eneseirooniline ka. Kui ühemehe showsid nimetatakse stand up showks, siis Mihkel Raua kirjutamise stiili nimetaks pencil showks: loed ja naerad, loed ja muigad ning samas ka kogu aeg noogutad,  jaa on küll nii, seega saab palju asjatundlikku nõu ja äratundmist.

Isaks olemisest pole midagi ilusamat. Kui ehk ainult emaks olemine. Lk 62

Ja üks tore mõttetera raamatutest [..] levinud teooria kohaselt kujundavad meid isiksusteks kaks asja. Raamatud, mida loeme. Ning inimesed, kellega kohtume. Lugeda vastsündinu ei oska, kuid raatutega tutvumist see ei takista lk 66

Kirjastus: FD Distribution, 2019
303 lk

Tuesday, December 10, 2019

Kõike muud kui kukupai



Väga suur elulooraamatute austaja ma ei ole, aga kui ilmus Piret Kooli raamat Raivo Järvist, tahtsin seda kindlasti lugeda. Küllap on meil kõigil omad mälestused onu Raivoga seoses.

Raamat sisaldab üsna palju: vanemate lugu, Raivo lapsepõlv, kooliaeg, kujunemine, suhted, töö ja naised tema elus. Väga aus ja südamlik lugu ning väga hea tundega ka kirja pandud. Pisut kurb muidugi ka, sest elu ei olnud just alati kõige lahkem tema vastu. Kui mõnikord on inimese fassaad üks ja tegelikkus teine, siis Raivo oli minu arvates täpselt selline nagu välja paistis: hästi korrektne, stiilne, natuke uhke, paendumatu, andekas, mitmekülgne mees.  Meeldiv on ka raamatu lõpuintervjuu Raivo pojaga.

Onu Raivo jutupliiats on mingist vanusest minugi lapsepõlvekaaslane olnud ja tema saade on aidanud suureks kasvada minu lastel. Raivo joonistamine oli väga eriline - ühest väikesest täpist kasvas välja terve lugu, nii et kaasa haaras nii see joonistamise protsess kui ka loo areng.

Onu Raivo väärib kindlasti mäletamist ka raamatu kaudu, sest tema panus mitme põlvkonna laste kasvamisele, see eeskuju, need hea ja kurja tundmise lood, on olnud mõjusad ja kindlasti sööbinud mällu alatiseks.

Kirjastus: Pegasus, 2019
288 lk