Kihid

Ursula Poznanski „Kihid“ on teine tema sulest ilmunud raamat mis on tõlgitud eesti keelde. Raamatu kaanepilt ei ole just väga informatiivne, kuid siiski usaldustäratav ja annotatsioon annab aimu mittetraditsioonilisest põnevikust. Raamat kuulub KULKA kirjanduse sihtkapitali soovituste hulka.

Seitsmeteistaastane Doris on sunnitud elama tänaval, sest isa on vägivaldne ja ema surnud. Selline elustiil käivitab alalhoiuinstinktid ning noormees peab mõtlema eluspüsimiseks mitu käiku ette. Ühel päeval aga ärkab ta mõrvatud kodutu kõrval, ja tema taskunuga näib olevat mõrvarelvaks. Lahenduse pakub võõras mõrvapaika saabunud mees, kes annab poisile peavarju ühes organisatsioonis, kuhu kuuluvad teised temalaadse saatusega lapsed. Vastutasuks pakutule tuleb lastel täita mõned ülesanded. Mis nende ülesannete sisuks on, jääb täitjatele mõistatuseks. Terava taibuga Doris aga selle teadmatusega ei lepi ning algab tagaajamine ja elu eest jooksmine. Teadatahtmine võib olla ka ohtlik.

Tegemist on algusest lõpuni põneva raamatuga, mis on täis põgenemisi. Põgenemisi reaalsuse ja mittereaalsuse eest, sest raske on vahet teha, mis on mis.  Mida lehekülg edasi, seda ulmelisemaks kõik muutub, mängu tulevad virtuaalsed koletised ja draakonid. Siiski, kes on ulmekapelgur, karta ei ole vaja, sest see lugu on ikka täiesti realistlik ulme. On ju nii, et tehnoloogiavidinad arenevad enneolematu kiirusega ning see tehnoloogia hakkab muutma meie elu totaalselt. Kaob taju, milline reaalsus on päris ja milline väljamõeldis ning pahalased, kes pääsevad seda imet looma, võivad luua palju kurja. Ka heategevuse sildi varjus. […] sa näed visionääridega seda, mille nad kihtidena reaalsuse peale tõmbavad. lk 207  

Mõtteainet pakub see raamat hästi palju. Juba see, et kõik ei ole must-valge mida näed. Et raamatus kirjeldatud reaalsused võivadki osutuda tõelisuseks, ja et kas on moraalne kolme hävitada ja nelja aidata.  

Raamat sobib väga hästi noortele, ja miks mitte ka koolilugemisvarana.

Kirjastus: Tiritamm

381 lk

Laste ilus elu maal

Heli Künnapase „Laste ilus elu maal“ on meeldiv maale elama meelitaja. Selle raamatu fotodelt vaatab vastu palju lusti, rõõmu ja teotahet ning elu maal paistab väga kutsuv. Lood on lihtsad ja selge sõnumiga: meie lastel on palju vabadust ja ruumi; meie lastel on lõbus; meie lapsed saavad välja mõelda ja mängida tõelisi mänge; meil kodus on oma Bullerby. Raamatu lõppedes saab selgeks, et maaelu on eriti lastele tore. Olen üsna kindel, et nii mõnigi, kel raamat loetud, sõnab: tahan ka.

Ilmselgelt on maal tore elada, kui lapsi peres on rohkem kui üks - mängukaaslane on ju omast perest võtta. Kui on oma hoov ja metsatukk, oma porilombid ja kivihunnikud, oma loomad, siis võib end tunda lausa paradiisis. Tänapäeval kõlab see küll juba sulaselge nostalgiana.  Aga võib olla hakkab see muutuma ja selline ehe ja ehtne elu tuleb taas kord au sisse. 

Minule tuli küll lapsepõlv meelde :)

Kirjastus: Heli kirjastus

45 lk

Klaaslaps

Väikese kõhklusega valisin lugemiseks Maarja Kangro „Klaaslapse“ -  kartsin, et loetu häirib mind, jääb painama ja mõjub äkki liiga masendavalt. Siiski sai uudishimu võitu ning ei kahetse sugugi, et sellise valiku tegin.

„Klaaslaps“ on autori ühe väga valusa lehekülje avamine tema eluraamatust: naise ilmajätmine emastaatusest. Kõik kannatused, tundmused on olnud päriselt, seega on see ka väga aus raamat, välja kisendatud-tiritud sügavaimast sisemusest, raputades soola oma enda haavadele. Eks ka teiste haavadele, kes on olnud analoogses olukorras, ja ka neile, kelle tajud on teravdanud mingi muu pöördumatu jama pärast, kes hüüavad ahastades: miks mina.

Kõik õunapuud ei ole samuti viljapuud, mõni neist kasvatab külge küll mõne väikese vissi, kuid õunaks see ei saagi, enne laseb puuke selle lahti ja see väikene ubin potsatab maha. Viljakandja ei ole loodud oma vilja kandma. Selline on loodus, mis ei ole meile alati ootuspärane. Aga mõistus tegelikult ju tõrgub vastu võtmast seda määratut, ja kaotusvalu valutav naine näeb, tajub ja paneb tähele ümbritsevat hoopis teisiti: teravamalt, masohhistlikumalt.

Võib ju lohutuseks öelda, et ka raamatud on  nagu lapsed, tükike iseendast, aga mis lohutus see ikka on.

"Ta nimetaski meid niimoodi. Ema ja isa. See oli esimene ja võib-olla ainus päev mu elus, kus mind emaks nimetati. See oli minu emadepäev."

See raamat raputab ikka korralikult läbi, ja paneb lugema vaatamata sellele valule ja lohutamatusele. Väga võimas, julge ja … tegelikult jääb sõnadest puudu. Vaatamata sellele, et endal analoogseid kogemusi ei ole, puudutas see lugemine mind väga. 

https://www.muurileht.ee/arvustus-maarja-kangro-klaaslaps/ 

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/03/27/maarja-kangro-klaaslaps/ 

Kirjastus: Nähtamatu Ahv

205 lk