Saturday, July 27, 2019

Kojutulekud



Oma parimates unistustes istun võrkkiiges ja loen. Paraku lendab aeg suvel topeltkiirusega ja lugemiseni on raske jõuda. Siiski olen seda näpistanud muude tegemiste kõrvalt, ja kuna suvel tahaks lugeda midagi kerget ja helget, valisin Varraku ajaviitesarjast Marcia Willetti loomingu.

Sündmused raamatus viivad Cornwalli. Selles maalilises paigas elab juba eakasse ikka jõudnud Ned, kelle südame külge on jäänud  nõod Hugo ja Jamie. Elatud on neil kõigil juba üksjagu, aga mõned daamid panevad südame endiselt kiiremini tuksuma. Cornwall on armas külake, mis mõjub kutsuvalt sugulastele-sõpradele. Välja ilmuvad ka noorpõlve sümpaatiad oma saladustega, mis argipäeva elevust ja segadust külvavad. On ju tõsiasi, et ole sa kakskümmend või viiskümmend, suhtedraamad ei kao vanuse kasvades. Võib olla pisut teisenevad. Üldiselt on nii, et kes on karismaatiline noorena, selle karisma jääb püsima ka vanemana. Selle vastu on raske lihtsalt tore ja kena olemisega saada.

„Kojutulekud“ on suurte intriigide- ja vägivallavaba raamat, milles tegevus kulgeb küllalt aeglaselt. Suhted on küll kohati keerulised ja omad hirmud igal tegelasel, kuid küüsi närima need ei pane ja suurt põnevust ka ei too.  Esialgu oli üldse keeruline sotti sada, kes on kes ja mis rolli ta teiste suhtes on mänginud ja mängib. Kuid selgus saabub ikka kaugel enne raamatu lõppu. Kogu selle meeldimiste ja mittemeeldimistele kaasa elades mõtlen, et millegipärast on inimesele keeruline kõike otse ja ausalt südamelt rääkida. Pigem praetakse omas rasvas ja tuntakse hirmu reaktsiooni pärast, mis ei pruugi üldsegi halb olla.

Nii et natuke romantikat, igatsust, pettumust, lootust, minevikumeenutusi.... Ma ei saa öelda, et see raamat eriliselt minu meelelaadi liigutas või emotsioone puudutas. Kuid loetud ta sai ilma pingutamata vaid mõne õhtuga. Ja kuna suvi ja võrkkiikede aeg kestab veel, siis „Kojutulekud“, miks mitte.   

Kirjastus: Varrak
223 lk

Monday, July 8, 2019

Veriapelsin


Suvel tahaks lugeda midagi kerget, kuid haaravat ning Harriet Tyce “Veriapelsin” näis just selline olevat.

Alisonil on pealtnäha olemas kõik: tore mees, armas tütar, pinget pakkuv töö advokaadina, kuid sellegi poolest jääks nagu midagi puudu, ja selle n.ö puuduoleva kompenseerib naine alkoholi, pubide ja Patrickuga. Naisel on käsil mõrvajuhtum, milles kahtlustatava elu näib peaaegu tema elu koopiana. Vahe on vaid selles, et Madelaine koges koduvägivalda, Alison arvab, et tema elus on kõik korras. Ühe protsessi valguses avanevad ka Alisoni silmad. Kõik ei ole nii kuis näib. Ka Madelaine juhtum on sügavam.

„Veriapelsin“ on haarav psühholoogiline põnevik, kus kesksel kohal on lähisuhte vägivallaga seotud teemad. On olemas fassaad ja fassaadi tagune. Fassaadi järgi kujundame oma arvamuse ja kui siis paljastub selle ilusa inimese tõeline pale, variseb kokku kogu senine elu. Igatahes ka musterisa võib olla psühhopaat, armuke vägistaja, ärihai naisepeksja. Teise inimese pähe me ei näe ja nii võib see psühhopaat olla aastaid sinu hinges kõige kõrgemal kohal. Päris jube ju!

Mulle meeldis see raamat. Kõik peategelase kõhklused ja lubadused endale on hästi kirjeldatud ja selle lugemise jooksul jõudsin Alisoni hukka mõista, talle kaasa tunda ja lõpuks muutus arvamus temast.  Sama lugu on ka Madeleiniga. Ning muidugi oli ka apelsinil siin oma funktsioon. On küll imelik mõista, et mis inimesel küll viga on, et ta eksperimenteerib oma elu piiriga? Kummaline on see maailm!

Kirjastus: Varrak, 2019
268 lk

Tuesday, July 2, 2019

Pesakast



Minu lugemisteekond viis Malluka raamatu juurest Mart Helme loomingu juurde. Tõstsin taas kord vanu raamatuid ja silma jäi 1984. aastal ilmunud lasteraamat „Pesakast“. Kuna hr Helme esivanemad on pärit samast kandist, kust minagi ning raamat näis kajastavat lugusid meie kodukandist, siis loomulikult tärkas huvi.

Sellesse raamatukesse on Mart kirja pannud lühikesed lood, osad neist on kuuldu põhjal tema esivanematest, mõned neist ise läbielatud. Lapsepõlve suved maal on tulvil elamusi ning kui osata märgata, siis seikluse leiab laps ka pealtnäha kõige tavalisematest asjadest. Kuid seiklustest olulisemad on kindlasti tarkuseterad, mida esivanemad kaasavaraks andsid.  Ning need tarkuseterad on põimitud kenasti jutukeste sisse, nagu ka juba unustatud mõisted: paargu, lasn, harjusk jt.

Ma ei tea, kuidas mõjuvad need lood tänastele lastele, kas neid üldse huvitaks selles stiilis raamat?! Minu jaoks oli neis lugudes äratundmist, ka mõned talu nimed olid tuttavad.  Samas oli ka tunne nagu kuulaks taadi pajatusi. Kuid eelkõige olid toonased lood väga ehedad ja ausad ning veidi nukrad. Tajuti juba 80ndatel, et elu maalt voolab ära linna ning miski ei ole enam nii nagu vanasti. Mis siis veel täna, 35 aastat hiljem, rääkida – nüüd ei ole enam mitte miski nii nagu ennevanasti.😊 Mardi taadi sõnad: „Ajad ja olud on muutunud, eks inimesed muutu ka. Elu pulss lööb nüüd mujal. Aga kurb hakkab, kui mõtled, et see kõik, mis mina, minu isa, vanaisa ja vanavanaisa siis tervelt pooleteise sajandi jooksul teinud olema, äkitselt sinnapaika jääb. Põllud kasvavad umbe, heinamaad jäävad võsa alla, hooned vajuvad kokku. Meie töö oleks nagu tuulde visatud…“ lk 8

Raamat on mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale, kuid sobib täiskasvanuile samuti, just nostalgia mõttes ning ka selles mõttes, et teada saada, mille kõigega hr Mart Helme küll hakkama saab. Mees nagu orkester: laulab, näitleb ja lööb trummi, ning kirjutab raamatuid.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1984
62 lk

Monday, July 1, 2019

Kes see Mallukas veel on?


Kes see Mallukas veel on? Kes ei teaks! Kui oled televiisori saatesse end pannud ja ka blogisse üles riputanud, siis küsimust ju ei tekigi – oled avalik naine 😊 Nii blogiga kui ka telesaate esimese hooajaga olen põgusalt tuttav, järjekindlalt ei jälgi kumbagi. Samas uudishimu äratasid need kaks eelnimetatut niipalju küll, et raamatki huvi pakkus.

See Malluka raamat on sedasorti raamat, mis võiks igal inimesel olla just oma pere ja sõprade tarvis. Et kui kunagi lapselapselapsed tahaksid teada, milline nende vanavanaema(isa) oli, mida ta mõtles, arvas, mida hindas jne., siis saakski vastused raamatust. Mariann Treimanni lapselapselastel on see võimalus olemas, sest Mallukas kirjutab oma lapsepõlvest, armumistest, kooliteest, blogijaks saamisest, pidudest ja emadusest s.t kõigest, mis kunagi võib olla kulla hinnaga just tema lähedaste jaoks. Ma ei oska öelda, kui palju on neid, kelle jaoks see raamat veel kulla hinnaga võiks olla (peale pere). Võib olla tema n.ö jüngritele.😏 Mis ei tähenda muidugi seda, et oma elu ei võiks avalikult netti üles riputada, ikka võib, see on valikute küsimus. Kui on oskus oma isikust luua vaat et kaubamärk, siis on see valik ju igati õigustatud.

Igatahes, elufilosoofia on Mallukal väga õigel kohal, huumorisoon olemas ja sõna valdab ka. Ta kirjutab otse ja ausalt, filtrid vahel on pea olematud.  Aga filtrid filtriteks, mina lubatud „pohhuismi“ sellest raamatust välja ei lugenud. Tegelikult nutab ka Mallukas. Kui on ikka kurb, siis nutabki, kui on vaja siis aitab, kui on vaja siis võitleb. Lugesin sellest raamatust välja täiesti eluterve suhtumise nii lastesse kui loomadesse, meestesse ka. Lugesin küll natuke ülejala, näiteks sünnitamise lood ei huvitanud ja need lugejate küsimused oleks saanud ka jutu sisse ära hajutada. Aga noh, selline raamat võimaldabki lugeda natuke siit, natuke sealt ja loetud ta ongi.

Kirjastus: Pegasus, 2019
280 lk