Wednesday, January 27, 2016

Norra mets



Seekord valisin lugemiseks Haruki Murakami Norra mets, tundus, et kõik teised on seda lugenud, aga mina veel ei ole. Ja kui ma juba Jaapani lainel (Peidus lill) olen, siis võiks ju seda rivi jätkata.
Lühidalt: Wantanabe meenutab aastatetaguseid tudengipõlve aegu Tokyos, mil sõber Kizuki sooritas enesetapu ja tema külge klammerdus surnud sõbra kallim Naoko, kes oli juba pärilikkuse teel saanud endale ebastabiilse närvikava. Tema ravi toimub omanäolises isemajandavas raviasutuses. Kõik selle loo tegelased on väga üksildased ja eraklikud hinged.
See on kummaline raamat. Erilist kergust sellest ei hoomanud. On ju surm ja üksindus-üksildus vähemalt näiliselt rusuvad teemad. Murakami on loonud väga detailiderohke õhustiku. Kirjas on isegi söögid-joogid, mida söödi, raamatute nimed, mida loeti, filmide nimed, mida vaadati ja muusikapalade pealkirjad ja esitajad, mida kuulati. Samuti vaadatakse väga sügavale inimhinge sisse. Wantanabe oma erakliku olemise, vähese huviga olla normaalsusega ühel pulgal ja teistele meeldida, äratab näiteks egomaniakki Nagasawa huvi ja sõpruse tema vastu. Naomi annab oma keha  Wantanabele, sest ta näeb Wantanabes, kui Kizuki parimas sõbras enese lohutajat. Hinge on ta andnud kaasa juba teispoolsuses oleva sõbrale. Wantanabe aitab auguäärelt üles temast oluliselt vanem Reiko. Raske meelelaadiga hinged vajavad päästjaid.
Norra mets on lugu sisemistest heitlustest täiskasvanuks saamisel. Ühte sirgjoonelist lugu siit välja ei arene, tegemist on sellise loogeliselt kulgeva romaaniga, kus üksikasjadele on pandud suurt rõhku.  Ka need mõtted, mis jäävad tavaliselt iga salamõteteks, mida ei julge välja öelda, on siin avatud. Teose lõpus avab kirjanik ka oma loomingu tagamaid, mis teeb paljutki selgemaks.
Täiskasvanuks saamine on just selline. See on inimeste üksildane võitlus, haavatasaamine, kaotus ja kaotatudsaamine ja siis kõigest sellest hoolimata edasi elamine. Lk 355
Ei saa just väita, et paljalt raamatulõhna nuusutamisest ja lehekülgede puudutamisest muutusin ma juba õnnelikuks lk 41, selleks oli siin liiga palju enesetappe, depressiooni, musta meelt. 
Kirjastus: Varrak
358 lk

Thursday, January 21, 2016

Lugemise väljakutse nr 10



Ära räägi võõrastega
laante süles, tuulte vallas
unejutte suurest džunglist,
taeva palge all

Ära räägi kellelegi
suure meeletuse nimel
kuldseid lugusid laiast ilmast,
kodu päikese all.

Räägi mulle armastusest
kõigi raskuste kiuste.
Tõusva koidiku kumas,
nüüd ja igavesti.

Tuesday, January 19, 2016

Peidus lill



 
Seisin riiuli ees silmad kinni, sirutasin käe ja näppu hakkas Pearl S.Bucki Peidus lill. Võib öelda, et mul on hea käsi, sest see mida ma siin lühidalt kirjeldan, oli lugemist ja ka kirjeldamist väärt ;)
Lühidalt öeldes: Jaapanis, Teise maailmasõjajärgses olustikus, kohtuvad Ameerika sõdur Allen ja Jaapani tütarlaps Josui. Algab armastuslugu, mida hakkavad varjutama ühiskonnas valitsevad arvamused, aegade jooksul kinnistunud traditsioonid ja rahvustele omased jooned.
Armastusloost rohkem on see raamat minu jaoks tolle aja ühiskonnas valitsevatest tabudest, suhtumistest, kitsarinnalisusest, aga ka sõdade tagajärjest, mis segas rahvuseid ja rasse. Sõjad sünnivad riigiladviku otsustest, sõdur on seal vaid vahendiks, kes peab otsused ellu viima. Samas on ka sõdur  inimene, ja üks õrn jaapani tüdruk võib panna unustama kõik senised tõekspidamised ja väärtused.
Minu arvates sai mehepoolset armastust nimetada vaid kinnisideeks. See oli sellel ajahetkel, võõramaa üksindusest ja eksootilisusest pimestatud armastus, mis elas kirjavahetuses vast isegi ausamat elu kui hiljem saabunud argipäevas. Ühel hetkel mees märkas, et naine ei olegi nii ilus. Ameerikas ta isegi häbenes teda mõnel hetkel.
Kui klassifitseerida armastuslood klassikalisteks happy-end lõpuga ja õnnetu lõpuga lugudeks, siis Peidus lill on vast see viimane, kuid mitte siiski traditsiooniline. Armastus otsa ei lõpe, vaid ajastu, uhkus ja kaugused on selles süüdi, et selline armastus ei saa olla kestev. Samas hakkas see armastus edasi elama kellegi teise südames ja teisel moel.
Vägagi võõrastav selles loos oli järglaste saamise kartus. Tolle aja arvamiste järgi (see ei olnudki nii ammu) peeti kindla rassiomadusteta lapsi inetuteks. Terved Jaapani orbudekodud olid neid Ameerika sõdurite poolt sigitatud lapsi täis. Sama seis oli ka Ameerikas. Ja keegi ei tahtnud neid?!
Raamatu esimeses pooles ollakse Jaapanis ja see pool meeldis mulle isegi rohkem. Selles oli rohkesti teavet Jaapani vanadest traditsioonidest, peresuhetest, kuidas kaunistati maju, seati lilleseadeid aknaorva (tokonoma). Ameerika poolel oli rohkem vihkamist, petmist ja manipuleerimist. Josui isa oli autoriteet, keda kummardasid kõik, Ameerikas oli Alleni ema see, kelle tahtmine pidi sündima, sest tema käes oli võim. Josui isa vaatamata vanas kultuuris valitsevatele tabudele oli  kuidagi pehmem ja järeleandlikum kui ameeriklannast Alleni ema.
Mõtlemisainet sellest raamatust on ka tänapäeva, mil toimub suur rahvaste ränne, samamoodi rasside ja rahvuste segunemine. Kui uudsusevõlu on kadunud, kas siis see võõramaalane näib sama ilus, sama armas, kui lugu algas?
Ladusalt kirja pandud lugu, mis haaras kiiresti endasse. Süžee on selline filmilik, aga ma ei leidnud küll infot, et konkreetselt selle raamatu põhjal oleks film tehtud.
Oli suurepärane lugemine!
Aeg parandab haavu ja samas toob asju esile, ja võib-olla on nii, et kui nad on mõnda aega sündinud faktiga kohanenud, suudavad nad sellega kohaneda ka kogu ülejäänud elu. Nad võivad koguni pilusilmadega ära harjuda lk 133
Kirjastus: Eesti Raamat
224 lk
 

Tuesday, January 12, 2016

Lootuse õunakook

Lugemise väljakutse nimekirjas 2. teema on noortekas, milleks valisin  Sarah Moore Fitzgeraldi Lootuse õunakook. Raamatu  mõistatuslik pealkiri ja tagakaanel olev kokkuvõtte olid kindlad abilised valiku tegemisel.
Lühidalt sisust: 14 aastane Oscar elab koos isa ja ratastoolis oleva vennaga, armastab küpsetada maitsvaid õunakooke ning on kiindunud oma naabritüdruk Megi. Tunded on vastastikused. Paraku kolib Megi pere ja asemele kolib Paloma, kes on küll kena ja pealtnäha tore, kuid ilusa pealispinna all ei ole nii ilus sisu. Paloma saabumisega muutub Oscari elus kõik. Sageli on nii, et sõnad võivad rohkem haiget teha kui teod. Ühel päeval saab Oscar kaaslaste poolt hüljatud ja häbistatud. Otsus sõita igaveseks merre küpseb hetkega. Kõik ei lähe küll nii nagu tal plaanis oli.
Raamat on ülesehitatud nii, et lugeja ette laotuvad Megi ja Oscari versioonid vaheldumisi. Mõlema vaated olnule on täis kahetsust ja kurbust. Meg on kurb, et ei osanud õigel ajal olla sõbra kõrval ja ei julgenud oma tegelikke tundeid tunnistada.  Oscari jutustusest selgub, mis viis teda sellise radikaalse teoni.
LOOTUSE ÕUNAKOOK piltKoolikiusamine on teema, mis kummitab aastakümneid, sellest räägitakse, luuakse filme ja kirjutatakse raamatuid. Võib olla tehakse seda kõike siiski veel vähe, sest ega kiusamine ei ole kusagile kadunud. Just sellest loost tuleb väga hästi esile, kui kerge on kaaslasi mõjutada. Kui sa ühe silmis, kes on osav manipulaator, oled veidrik ja nõmedik, siis selleks, et selle ühe poolehoidu võita, võivad kõik ülejäänud hakata  pidama sind veidrikuks ja nõmedikuks, isegi siis, kui nad seda seni teinud ei ole ja ilmselt muidu ei teeks ka.  Ühel hetkel muutus Oscari jaoks selline manipuleerimine väljakannatamatuks.
Selles loos joonistub ka selgelt välja, kui on midagi juhtunud, siis vast mõistetakse juhtunu tõsidust, kuid lootus kaotatut leida jääb vaid vähestel kõige lähedasematel sõpradel. Liiga kergelt antakse alla ja liiga kiiresti vaibub otsimine. Selles loos Meg alla ei andnud, ta uuris, küsitles, pani kokku saadud infokilde ja usaldas oma vaistu.
Lootust andev osa on siin õunakoogil – kook kui hoolimise märk. Kuna Oscar päästab oma küpsetatud koogiga eluraskustele allavanduva vana mehe, siis on kindel, et heategu ei saa jääda vastutasuta. Isegi tükike õunakooki võib sisendada nii palju lootust, et homne ei pruugigi nii mõru enam näida. Keegi ju ikkagi hoolis.
See raamat peaks kindlasti kuuluma kooli soovitusliku lugemise nimekirja ja mõistlik oleks seda jälle ja jälle ülelugeda, et meeles seisaks – kiusamine on jube teema. See võib tabada ootamatu laviinina ja ilma päästva kõrreta sa sealt välja ei pruugi pääseda.
Oli suurepärane lugemine!
Täiskasvanuks saamise teel on üks hetk, kui maailm näib äkki üsna mõttetu – kui sind tabab kohutav tegelikkus, nagu miski, mis on taevast alla sadanud lk 12
[…] sõprus kas on või ei ole. Sellele ei tohiks kunagi seada tingimusi – seda ei peaks kunagi selgitama ega välja vabandama lk 134
Maailm on südametu, aga mitte alati sellepärast, et inimesed ei hooli. Mõnikord sellepärast, et nad on kimbatuses või ei tea, mida öelda, või siis ei suuda nad lihtsalt kannatavale inimesele silma vaadata. lk 162
Kirjastus: Varrak
181 lk

Sunday, January 10, 2016

Minu Uganda



Möödunud aasta tõi minu kirjandusellu toreda, väga sõbraliku, infoküllase Facebooki grupi „Lugemise väljakutse“. Selle grupi avastamise ajaks oli toona  juba pool aastat möödas ja ma ei  jõudnud oma lugemistega pooltki väljakutsest täita. Sellel aastal alustasin algusest ja eks näis, kuhu aasta lõpuks jõuan.
Minu õnneks hääletati teemasse ka üks Minu-sarja raamat (40. Üks Minu-sarja raamat). Aeg-ajalt meeldib mulle vahelduse mõttes lugeda kellegi reisikogemustest, mis loob mingisuguse pildi  maast ja rahvast, keda isiklikult näinud-kuulnud ei ole ja vaevalt, et seda ka kunagi juhtubki. Alustuseks peab kohe märkima, et Siisi Saetalu kirjutatu andis üsna kirju ja meeldiva ülevaate. 
Minu Uganda eristub teistest minudest juba mineku põhjuse poolest.  Kohviku rajamine kusagile Aafrikasse on ikka absoluutselt eriline, lisades sinna juurde erivajadusega kohalikud noored, kellele kavatsetakse töödki pakkuda, näib esmapilgul lausa hullumeelne. Seda kõike hakkabki autor lahti selgitama oma raamatus. Alustab algusest, kusjuures jätab ära pikad kodumaise ettevalmistuse kirjeldused, kuid annab üsna üksikasjaliku ülevaate Ugandas toimunust. Kui esialgu olin veidi skeptilinegi, et mis sellest kohvikust ikka nii palju jutustada on ja vaevalt, et seda põnev lugedagi on, siis tegelikult haaras see raamat kogu  minu tähelepanu. Siisi Saetalu on osav jutustaja ja on osanud välja tuua just selle kõige olulisema. Kohvikule vahelduseks on kirjeldatud mõnusaid seikasid safarilt, Uganda inimestest ja natuke ka faktilist teavet, mida on just parasjagu niipalju, et ei muutu igavaks ja tüütuks. Siisist jääb selle raamatu põhjal väga teotahtelise, selge silmavaate ja otsusekindla inimese mulje. Oma eraelu ta ei lahka, kedagi ei sarja, igas nurjumises näeb kogemust, millest saab ikka edasi minna.
Kui olete kunagi tundnud, et teil on raske kahel mustanahalisel inimesel vahet teha, siis täpselt sama keeruline on ugandalasel  teha vahet kahel valgel inimesel. Isegi kui üks neist on blond ja teine brünett, ning isegi kui ta on neist ühega juba kuu aega järjest mitu korda nädalas koosolekuid pidanud lk 72
Naermine ja elust rõõmu tundmine ei muuda ugandalasi siiski hoolimatuks ning tuleviku suhtes ükskõikseteks elunautlejateks. Mis täna ei õnnestu, võetakse ette homme lk 101