Soomaa loomajutud

Vahelduseks lugeda tõsielul põhinevaid looduslugusid on päris hea. Seda enam, et kirjutaja Edu Kuill on väga osav sõnaseadja, hea loodusetundja ja andekas lugude jutustaja. Lood ise pakuvad parasjagu põnevust, on ju inimese kohtumine loomadega sageli ehmatav mõlemale poolele ning kunagi ei ole ette teada, milliseid ootamatusi võib selline kokkupuude tuua.   

Lisaks lugudele, millest osa kannavad legendi staatust, on selles raamatus ka ehedad looduse- ja loomakirjeldused ning ohtralt on jagatud vanarahvatarkusi. Muhe huumor saadab oma loomult eripalgelisi lugusid ning ühest loost kasvab välja enamasti mitu lugu. Igatahes kujutan täiesti ette, milline see kollektiivne erutus (lk. 136) seal Soomaa külas karu nähes välja nägi.

Lihtne maaelu, käsikäes loodusega: juba sellepärast on Soomaa juttude lugemine nagu sõõm värsket õhku keset argist infomüra.

Väga ilus raamat ja suurepärane lugemine!!! 

 

 

Hiirtest ja inimestest

John Steinbecki „Hiirtest ja inimestest“ on õhuke, vaid 111 lehekülge raamatut, kuid samas võib öelda, et sisu on rohkem kui lehti, tegemist on väga mitmekihilise raamatuga, mille tegevus toimub ülemaailmse majanduskriisi ehk suuredepressiooni aegses Californias.

Georg ja tema lihtsameelne sõber Lenne otsivad tööd, kaasas vaid unistus väikesest majapidamisest, kus on paar aakrit maad, küülikud ja võimalus olla oma elu peremees.  Seni on nad nagu hiired, kes koguvad küll midagi, aga kui jamaks läheb, tuleb see kõik sinnapaika jätta ja uuesti alustada.  Jamaks aga läheb, ka uues elupaigas. Lennel on jõud, aga mõistust ei ole, Georg on temagi mõistus, kuid igal minutil ei ole teda kohal. Lennele meeldib silitada pehmeid asju, ka hiiri ja koeri.

See raamat räägib unistustest, mis on sageli ilusamad kui elu ise. Igal olendil on õigus unistada, kuid unistused on haprad, vaid üks vääratus ja unistus jääb sinnapaika ning sa põgened taas nagu hiir. Mõnikord tuleb tõele näkku vaadata ja tõdeda, et kõik unistused ei saa täituda ja mõni unistus ongi ainult unistamise jaoks.

Selleks et tore sell olla, pole nutti vajagi. Vahel tundub mulle,  et lugu on lausa vastupidi. Targad mehed on harva toredad sellid. lk 43

Oli suurepärane lugemine!!!!

Minu Nizza: Paradiis käeulatuses

 

Nii ilusa kaanefoto ja paljulubava alapealkirjaga raamat kohe kutsub lugema. Muljed loetust on nii ja naa. Riina Kangur näib tahtejõuline naine, kes julgeb vastu võtta uusi väljakutseid, võib ju nii nimetada otsust kolida Lõuna-Prantsusmaale vaid põgusa internetitutvuse põhjal.  

Raamatu esimene pool on otsekohene ja isiklik, tulvil rahulolematust. Esmalt lonkavad suhted perega, siis pahameel tööandja aadressil. Ka prantslasest mees ei tundu kohati kõige parem valik olevat, samas siiski näis, et kõige viletsam  ka mitte. Näis, et enese- ja töö leidmine uues elukeskkonnas ei kulgenud kergelt.  Eks selliseid isiklikke asju võib võtta mitmeti: ühest küljest on ju põnev teda, kuidas kellegi isiklik elu kulgeb, samas tekitab selline avalikkus tavaliselt ka avalikke arutelusid. 

Prantsusmaad on siin raamatus ikka ka, aga seda rohkem raamatu teises pooles. Nõuanded ja õpetussõnad on asjalikud ja reisisellidele on siin küll, mida kõrvataha panna. Kui suhted on need, millega enamasti rahul ei olda, siis Prantsusmaa saab vaatamata bürokraatia rohkusele, siiski kiidusõnu, ja on ka neid kohti, mida kiidetakse ülivõrdes, näiteks meditsiin.

Alapealkiri on ikka väga täppi pandud, paradiis nagu ongi olemas, aga elu teeb omi korrektiive ning lõpuks  seda paradiisi varjutavad teatud asjaolud ja nii on, et sa selleni päriselt jõuda ei saa. 

Kokkuvõttes jäi üldmulje hea - oli ladus lugemine.

Litsid

Mart Sander on mitmetahulisem kui üks orkester – laulab, tantsib, näitleb, maalib, nüüd selgub, et on ka suurepärane kirjanik ja ajaloolane. Igatahes seda viimast tõestas tema esimese eesti keeles ilmunud raamatu lugemine. Kõrvus Mart Sanderi hääl, lugesin „L…d“ läbi ühe jutiga. 

Loo keskmes on  lõbumaja, mida peab proua Kukk. Sealsed elanikud on  tasemel tüdrukud ja pakutakse teenindust kõrgemale klassile.  On pöördelised aastad Eestimaal, Nõukogude Venemaa on asunud oma baase rajama ja kinnitab üha enam kanda. Maailmas käib juba sõda. Eesti riigi olukorras aga keegi ei tea, kelle poole on õigem hoida, kes on kelle spioon. Lõbumaja teenindab  neid kõiki ja peab kohanema oludega, ka nõukogude ohvitseride jõhkruse ja labasusega.  

Pealkiri on nii šokeeriv ja otsekohene, et ei taha seda väljagi öelda :D Samas mulle tundub, et see on siiski taotluslik. Pole ju teada, kes lõpuks need suuremad l…d on, kas korrumpeerunud valitsus, nõukogude sissetungijad või lõbumaja elanikud?! Selles loos on fiktsioon põimunud tõsieluliste faktidega, osad nimed on ehtsad, osad väljamõeldis, lõbumaja on vaid abivahendiks Eesti saatust määravate aastate kirjeldamisel. Sanderi  rafineeritud maitse kostub ka lõbumaja kirjeldamisel, mitte midagi ei ole siin labast ja detailidesse ei laskuta. 

Oli suurepärane lugemine!

Veel on lugenud ja räägivad: 

http://mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2015/09/mart-sander-litsid.html 

http://palamuserk.blogspot.com.ee/2015/09/nadala-raamat-mart-sander-litsid-naiste.html

Naise jõud

Seekord oli raamatu valimise meetodiks: silmad kinni - sõrm peale. Näppu sattus Barbara Bradfordi „Naise jõud“. Pole paha,  võib öelda, kuid ega midagi suurepärast ka ei olnud.

Jälle on lugu karakteriga naisest.  Stevie on keskeas lesestunud naine, kes on üles kasvatud neli last. Ametialaselt  tegeleb ta juveeliäriga ja on oma ala hea asjatundja. Viimane laps on sündinud juba lesepõlves. Põnevuses hoitakse üleval tütre isa väljaselgitamisega, nimelt ema varjab kiivalt kõigi eest, kes on Chloe´i isa.

Enamus raamatust ongi sissejuhatuseks lõpplahendusele. Kord räägib ema oma pereelu versioone, siis pojad kordamööda.  Tuntakse muret üksteise käekäikude ja tegemiste vastu. Kõik see suuremat pinget ei paku, jääb vaid soov piiluda raamatu lõppu, kes see isa siis lõpuks on!?