
Monday, August 29, 2016
Wednesday, August 24, 2016
Ma armastasin terroristi
… on tõsieluline raamat
Anna Sundbergist tema enda ja Jesper Huovi sulest.

Sellele, miks Annaga nii juhtus,
nagu ei olegi selget seletust. Pigem võib seda tõlgendada nii, et mingil hetkel
oled nagu ära tehtud ja hakkad endalegi ootamatult uskuma seda mida seni ei
uskunud, tajuma seda mida enne ei tajunud, kuulma seda mida varem ei kuulnud ja
nägema seda mida kunagi varem pole näinud. Saada moslemiks, muutus tasapisi
pähe imbunud kinnisideeks. Anna kirjeldab üsna detailselt seda perioodi, kuidas
temast sai järk-järgult tõsiuskne moslem. Sellele teele asunud, oli ta sattunud
nagu pulbitsevasse nõiakatlasse, kus keedetakse uimastavat droogi, mis paneb pähe uued reeglid, käitumisnormid, veendumused. Isegi see, kui miskit
näis hetkeks vale olevat, siis sellele otsis ta ise enda sees vabandusi, et
mitte näha selle usu äärmuslikke varjupooli. Anna lugu näitab, kui kerge on
sattuda ekstremisti meelevalda. Kusjuures üllatav on see, et tema ei ole omal
maal ainuke, samasse situatsiooni sattunuid oli teisigi.
Erilisi emotsioone selles
loos ei jagata, kirjutatud on konkreetselt, lakooniliselt, lühidalt, kuid
siiski piisavalt palju, et saada selge ettekujutus Anna sellest eluperioodist. Samas
ei ole ka otseselt kahetust tunda - lihtsalt nii oli, aega tagasi ei keera ja
olnu eitamine ei muuda midagi. Kindlasti on selline avameelsus abiks
analoogsetesse suhetesse sattunutele märkamaks ohumärke. Seda enam, et maailm
on avatud, rahvad ja kultuurid segunenud. Raamatus on parajal määral islamist
ja sellega seonduvatest riitustest ja toimingutest juttu. Kirjutatud on see
ajakirjanikuga kahasse, nii et peamine on Anna lugu, kus mõned peatükid saab
sõna ka Anna vanim poeg. Lugeda saab ka kirjavahetusi ja mõningaid protokolle.
Kuna terrorismi oht on
tänapäeva maailmas olemas igal sekundil, siis mida rohkem me sellest teame,
seda parem on, ja seda eesmärki ka
raamat täidab - Anna kirjeldatud kogemuste kaudu saab üsna palju teada terrorismi
olemusest ja tema lugu võib olla hoiatavaks õppetunniks. Lisaks on lugeda lihtne,
raamat on põnev ning lugemiseks kulub aega vaid paar õhtut.
Raamatu sain lugemiseks
ja tutvustamiseks kirjastuselt Varrak.
Raamatus on 260 lk.
Oli põnev, meeldejääv
lugemine!
P.s. Eestit oli selles loos
ka: Stereos mängis Arvo Pärdi muusika. Lk 29
Vaata ka klippi pealtnägijas, kus Mihkel Kärmas teeb intervjuu Annaga.
Vaata ka klippi pealtnägijas, kus Mihkel Kärmas teeb intervjuu Annaga.
Monday, August 15, 2016
Atlantis abajas
Katrin Johansoni
debüütromaan meeldis mulle väga. Seega oli päris loogiline valida Varraku
nimekirjast tema järgmine romaan, et järele kaeda, kas tema teine romaan jätab
esimesega analoogse mulje.

Raamat algab episoodidega
Rene lapsepõlvest, mida on vaid napilt paarkümmend lehte. Oleks lugenud
meelsasti rohkemgi täiesti tavapäratust laps Renest. Kuidagi väga ootamatult on
Rene juba täiskasvanu, kellel näiliselt probleeme pole (kui mitte pidada
probleemiks sageli vahelduvad naistuttavad). Kirjeldatud lapsepõlveosa võiks
vast olla selgitavaks taustaks Rene käitumisele täiskasvanud mehe eas. Martin Ostil polnud kahtlustki, et Rene pole
tegelikult raasugi autist. Ilma oskuseta ennast teise olukorda panna poleks
poiss suutnud juhtida oma väikseid lavastusi soovitud suunas. Jäi vaid
imestada, miks õppinud pedagoogid samastasid empaatiat üksnes kaastundega ning
jäid pimedaks asjaolu ees, et sadistki vajas võimet teise kannatusi aduda. Lk
18
Oma süžeelt on tegemist
küllalt lihtsakoelise looga - keegi armastab kedagi, see keegi täpselt ei
teagi, kas tema tunded on ikka samad ja tegelikult meeldib ta veel kolmandale
ka. Üsna põhjalikult harutatakse lahti kolme väga eriilmelist karakterit ja kõik kolm vaatavad
sügavalt enda sisse, juurdlevad oma elumõtte, eksistentsi ning käitumise üle. Ühesõnaga,
sügavalt psühholoogiline lugu, mis kätkeb endas kolme pealtnäha edukat, kuid üksildast
inimest.
Kui nüüd võrrelda käesolevat
romaani autori esimese romaaniga, siis millegipärast meeldis mulle esimene
rohkem. „Läbikäidavad toad“ oli kuidagi uudsem, originaalsem ja ootamatum.
Selle loo puhul on tugevamaks pooleks minu arvates psühholoogilisus, süžee ise on kohati veidi seebilikki (näiteks
Rene suhted Martin Osti tütrega).
Natuke nukra alatooniga
raamatu lugemine edeneb üsnagi kiiresti, lugu on eluline, Katrin Johanson hea sõnaseadja ning tundub, et
ka hea inimhingede lahti harutaja.
Oma lugemiselamusest kirjutab:
Kirjastus: Varrak
160 lk
Sunday, August 7, 2016
Koidupalavik

Väga mõnus raamatu formaat ja tagakaane lühike tutvustus olid ajendiks, miks valisin lugemiseks Peter Gardos´i Koidupalaviku. Tegemist on autori vanemate looga pärast Teist maailmasõda.
1945. aastal pärast sõja lõppu saadeti erinevates kontsentratsioonilaagrites ellujäänud ungarlased Rootsi taastuma ja ravile. Sinna sattus ka kahekümneviie aastane Miklos, kes põdes tuberkuloosi, kellest oli alles vaid inimvare ja kellele oli arst öelnud, et elada on kuni pool aastat. Miklos suhtub saadud informatsiooni rahulikult ja kirjutab kirja 117-le noorele ungarlannale, kes samuti ravivad end Rootsi haiglates. Kirjavahetus jääb püsima Liliga. Ka Lili tervis on üsna kriitilises seisus. Kahe kuhtumisele määratud inimese vahel aga tekib säde ja tervis ei saanud takistuseks armastusele. Raamatu lõpus selgub, et need kaks paljukannatanud noort elasid tegelikult kõrge eani.
See raamat ongi tugeva tahtejõu-, enesesisenduse- ja julgusesegune romantiline lugu. Sõja koledused on ka kusagil mälusopis alles, kuid need on siiski möödanik ja ettepoole vaadatakse lootusrikkalt ning pigem rõõmsalt. Teemana tuleb siin esile ka usuküsimus. Kuna juudi rahvus taheti sõja ajal täielikult hävitada, siis tekib ka Mikloses ja Lilis soov lahti öelda juutlusest. Samuti on siin teemaks sotsialistlikud maailmavaated, mida aitas propageerida Nõukogude Liidu võit Saksamaa üle.
Lihtne, ladus tekst ja armsad väikesed kirjakesed teevad selle lugemise väga mõnusaks. Tekstist õhkub sügavat austust oma vanemate vastu ja on väga tore, kui sellised positiivse sõnumiga lood ka kirja saavad.
Veel on lugenud:
https://sehkendaja.wordpress.com/2016/08/05/29-peter-gardos-koidupalavik/
http://juuliraamaturiiul.blogspot.com.ee/2016/06/koidupalavik-peter-gardos.html
https://lugemiselamused.wordpress.com/2016/05/14/peter-gardos-koidupalavik/
Kirjastus: Tallinna Raamatukirjastus, 263 lk.
Subscribe to:
Posts (Atom)