Monday, August 29, 2016

Ma suudan hüpata üle lompide



...on autobiograafiline jutustus Alan Marshalli lapsepõlvest Austraalias 20 sajandi algul (Alan sündis 1902).
Juba üsna väikesena haigestus Alan lastehalvatusse. Ootamatult tabanud haigus muutis väliselt Alani elu: pani taluma valu, sundis olema haiglas, elama üle operatsiooni; kuid sellegipoolest oli Alan laps, täiesti tavaline energiline laps, kes tihtipeale ei mõistnud täiskasvanute kaasatundmist ja haletsemist ning ei näinud oma olukorda sugugi mitte traagiliselt. Ta mängis sõpradega, turnis puu otsas, ronis mägedes, õppis ratsutama ja ujuma ning ei lasknud end oma kehalistest hädadest heidutada.Erilise soojusega kirjeldab ta oma vanemaid, eriti isa, kes süstis temasse optimismi ja ei suhtunud temasse kunagi haletsusega.
Keegi, kes kunagi luges seda raamatut, arvas, et selle elujaatava raamatu võiksid kõik inimesed läbi lugeda. Selles mõttes nõustun temaga. Kui täiskasvanud me enamasti kõik hädalame mingi asja pärast, siis lapse mõttemaailm on väga siiras ja vahetu ning tema ei näe asju nii nagu suured inimesed.  „Vigane olema“ ei vigastanud Alanit vaimult, vaid tema optimistlik meel nakatas teisigi. 
See raamat annab aimu ka täiesti tavaliste maainimeste argipäevadest 20. sajandi alguse Austraalias, sealsetest oludest, loodusest ja peresuhetest. Mingid paralleelid võib luua ka meie Oskar Lutsu „Kevadega“.
Elujaatav, armas raamatuke on mõeldud lugemiseks eelkõige noorsoole, kuid kaldun arvama, et meie noorsugu ei kõneta enam selline vanem aeg ja  raamat võib tunduda igav.
 

Wednesday, August 24, 2016

Ma armastasin terroristi



… on tõsieluline raamat Anna Sundbergist tema enda ja Jesper Huovi sulest. 

Nagu pealkirigi ütleb,  on raamat naisest, kes armus terroristi.  See on täiesti tavalise Rootsi naise ülestunnistus sellest, kuidas ta hakkas moslemiks, läks mehele džihadistile, sünnitas lapsed, allus usule, ekstremismile, oma mehele. Sellele eelnes küll pisut trotslik teismeliseiga, väärkoheldud saamine ja teatud ebastabiilsus, kuid sellegipoolest oli Anna tüdruk, kellel oli mõistev perekond ja korralik kodu, ja kellest ehk midagi sellist ei oleks osanud oodatagi. Raamatu põhjal saab episoodilise ülevaate Anna täiesti tavalistest argipäevadest esilagu Rootsis, siis juba Saksamaal, Gruusias ja Süürias.

Sellele, miks Annaga nii juhtus, nagu ei olegi selget seletust. Pigem võib seda tõlgendada nii, et mingil hetkel oled nagu ära tehtud ja hakkad endalegi ootamatult uskuma seda mida seni ei uskunud, tajuma seda mida enne ei tajunud, kuulma seda mida varem ei kuulnud ja nägema seda mida kunagi varem pole näinud. Saada moslemiks, muutus tasapisi pähe imbunud kinnisideeks. Anna kirjeldab üsna detailselt seda perioodi, kuidas temast sai järk-järgult tõsiuskne moslem. Sellele teele asunud, oli ta sattunud nagu pulbitsevasse nõiakatlasse, kus keedetakse uimastavat droogi, mis paneb  pähe uued reeglid, käitumisnormid, veendumused. Isegi see, kui miskit näis hetkeks vale olevat, siis sellele otsis ta ise enda sees vabandusi, et mitte näha selle usu äärmuslikke varjupooli. Anna lugu näitab, kui kerge on sattuda ekstremisti meelevalda. Kusjuures üllatav on see, et tema ei ole omal maal ainuke, samasse situatsiooni sattunuid oli teisigi. 

Erilisi emotsioone selles loos ei jagata, kirjutatud on konkreetselt, lakooniliselt, lühidalt, kuid siiski piisavalt palju, et saada selge ettekujutus Anna sellest eluperioodist. Samas ei ole ka otseselt kahetust tunda - lihtsalt nii oli, aega tagasi ei keera ja olnu eitamine ei muuda midagi. Kindlasti on selline avameelsus abiks analoogsetesse suhetesse sattunutele märkamaks ohumärke. Seda enam, et maailm on avatud, rahvad ja kultuurid segunenud. Raamatus on parajal määral islamist ja sellega seonduvatest riitustest ja toimingutest juttu. Kirjutatud on see ajakirjanikuga kahasse, nii et peamine on Anna lugu, kus mõned peatükid saab sõna ka Anna vanim poeg. Lugeda saab ka kirjavahetusi ja mõningaid protokolle.

Kuna terrorismi oht on tänapäeva maailmas olemas igal sekundil, siis mida rohkem me sellest teame, seda parem on,  ja seda eesmärki ka raamat täidab - Anna kirjeldatud kogemuste kaudu saab üsna palju teada terrorismi olemusest ja tema lugu võib olla hoiatavaks õppetunniks. Lisaks on lugeda lihtne, raamat on põnev ning lugemiseks kulub aega vaid paar õhtut.

Raamatu sain lugemiseks ja tutvustamiseks kirjastuselt Varrak.
Raamatus on 260 lk.
Oli põnev, meeldejääv lugemine!

P.s.  Eestit oli selles loos ka: Stereos mängis Arvo Pärdi muusika. Lk 29

Vaata ka klippi pealtnägijas, kus Mihkel Kärmas teeb intervjuu Annaga. 

Monday, August 15, 2016

Atlantis abajas

Katrin Johansoni debüütromaan meeldis mulle väga. Seega oli päris loogiline valida Varraku nimekirjast tema järgmine romaan, et järele kaeda, kas tema teine romaan jätab esimesega analoogse mulje.

Katrin Johanson jätkab oma esikromaaniga sama joont, selleski loos ei ole ühte ainsat kandvat tegelast. Siin on neid tegelasi kolm: Rene, Martin ja Reesi, kes varieeruva sagedusega, figureerivad selles loos. Renest, kes oli kooliajal pealtnäha autistlike joontega poiss, arenes edukas IT-ettevõtja. Tema kooliaegseid probleeme aitas lahendada Martin Ost, koolipsühholoog. Vaid Martin oli see, kes oskas Rene olemust läbi näha ja ehk ka mõista.   Aja möödudes rollid vahetuvad ja Rene toetab elus veidi raskustesse sattunud Martinit. Reesil on esimene noorus juba möödas, kuid teda märkab Rene ja neist saab vaikival kokkuleppel paar. Sellesse suhtesse satub omamoodi kolmandaks ka Martin. Nad kõik kolm saavad üksteiselt midagi, kes uusi teadmisi, kes lohutust, kes head äraolemist, nooruse pikendust jne.

Raamat algab episoodidega Rene lapsepõlvest, mida on vaid napilt paarkümmend lehte. Oleks lugenud meelsasti rohkemgi täiesti tavapäratust laps Renest. Kuidagi väga ootamatult on Rene juba täiskasvanu, kellel näiliselt probleeme pole (kui mitte pidada probleemiks sageli vahelduvad naistuttavad). Kirjeldatud lapsepõlveosa võiks vast olla selgitavaks taustaks Rene käitumisele täiskasvanud mehe eas.  Martin Ostil polnud kahtlustki, et Rene pole tegelikult raasugi autist. Ilma oskuseta ennast teise olukorda panna poleks poiss suutnud juhtida oma väikseid lavastusi soovitud suunas. Jäi vaid imestada, miks õppinud pedagoogid samastasid empaatiat üksnes kaastundega ning jäid pimedaks asjaolu ees, et sadistki vajas võimet teise kannatusi aduda. Lk 18 

Oma süžeelt on tegemist küllalt lihtsakoelise looga - keegi armastab kedagi, see keegi  täpselt ei teagi, kas tema tunded on ikka samad ja tegelikult meeldib ta veel kolmandale ka. Üsna põhjalikult harutatakse lahti kolme väga  eriilmelist karakterit ja kõik kolm vaatavad sügavalt enda sisse, juurdlevad oma elumõtte, eksistentsi ning käitumise üle. Ühesõnaga, sügavalt psühholoogiline lugu, mis kätkeb endas kolme pealtnäha edukat, kuid üksildast inimest. 

Kui nüüd võrrelda käesolevat romaani autori esimese romaaniga, siis millegipärast meeldis mulle esimene rohkem. „Läbikäidavad toad“ oli kuidagi uudsem, originaalsem ja ootamatum. Selle loo puhul on tugevamaks pooleks minu arvates psühholoogilisus,  süžee ise on kohati veidi seebilikki (näiteks Rene suhted Martin Osti tütrega). 


Natuke nukra alatooniga raamatu lugemine edeneb üsnagi kiiresti,  lugu on eluline,  Katrin Johanson hea sõnaseadja ning tundub, et ka hea inimhingede lahti harutaja. 

Oma lugemiselamusest kirjutab:

Kirjastus: Varrak
160 lk

Sunday, August 7, 2016

Koidupalavik



Väga mõnus raamatu formaat ja tagakaane lühike tutvustus olid ajendiks, miks valisin lugemiseks Peter Gardos´i Koidupalaviku. Tegemist  on autori vanemate looga pärast Teist maailmasõda.
1945. aastal pärast sõja lõppu saadeti erinevates kontsentratsioonilaagrites ellujäänud ungarlased Rootsi taastuma ja ravile. Sinna sattus ka kahekümneviie aastane Miklos, kes põdes tuberkuloosi, kellest oli alles vaid inimvare ja kellele oli arst öelnud, et elada on kuni pool aastat. Miklos suhtub saadud informatsiooni rahulikult ja kirjutab kirja 117-le noorele ungarlannale, kes samuti ravivad end Rootsi haiglates. Kirjavahetus jääb püsima Liliga. Ka Lili  tervis on üsna kriitilises seisus. Kahe kuhtumisele määratud inimese vahel aga tekib säde ja tervis ei saanud takistuseks armastusele. Raamatu lõpus selgub, et need kaks paljukannatanud noort elasid tegelikult kõrge eani.
See raamat ongi tugeva tahtejõu-, enesesisenduse- ja julgusesegune romantiline lugu. Sõja koledused on ka kusagil mälusopis alles, kuid need on siiski möödanik ja ettepoole vaadatakse lootusrikkalt ning pigem rõõmsalt. Teemana tuleb siin esile ka usuküsimus. Kuna juudi rahvus taheti sõja ajal täielikult hävitada, siis tekib ka Mikloses ja Lilis soov lahti öelda juutlusest. Samuti on siin teemaks sotsialistlikud maailmavaated, mida aitas propageerida Nõukogude Liidu võit Saksamaa üle.
Lihtne, ladus tekst ja armsad väikesed kirjakesed teevad selle lugemise väga mõnusaks. Tekstist õhkub sügavat austust oma vanemate vastu ja on väga tore, kui  sellised positiivse sõnumiga lood ka kirja saavad. 
 Veel on lugenud:
https://sehkendaja.wordpress.com/2016/08/05/29-peter-gardos-koidupalavik/ 
http://juuliraamaturiiul.blogspot.com.ee/2016/06/koidupalavik-peter-gardos.html 
https://lugemiselamused.wordpress.com/2016/05/14/peter-gardos-koidupalavik/ 
Kirjastus:  Tallinna Raamatukirjastus, 263 lk.