Jeannette McCurdy
„Mul on hea meel, et ema ära suri“
Tõlkis
Hanna-Leana Kuus
Kirjastus:
Varrak, 2024
326 lk
Juba 6.
eluaastast oli selge, et Jeannettest peab saama näitleja. Ema panustas sellesse
ideesse kogu oma läbilöögivõime, aja ja kire. Ühtepidi lõi ta ju tüdruku ellu
võimaluse ja andis tulevikuks teatud kindluse, kuid teisalt olid selle surumise
tagajärjed just mitte meeldivad. Jeanette hakkavad painama juba üsna noores eas
ärevushäired, anoreksia, buliimia.
Seekord oli
lugemisel Jeannette McCurdy autobiograafiline lugu. Pealkirjad on tõmbenumbrid,
magnet lugemishuvi äratamiseks. „Mul on hea meel, et ema ära suri“ kõlab
kohutavalt, samas ausalt. Sellist ema
nagu Jeannettil, võib võrrelda looduskatastroofiga, kes laastades teeb oma töö
ja asemele jäävad varemed, mida ajajooksul saab üles ehitada, kui hästi läheb.
Jeannette ema tegi kõike seda, mida emad
reeglina ei tee. On ju pea täiskasvanut inimest dušši all pesta, tema intiimosi
kontrollida, e-kirju kontrollida, välimust kujundada, kindlasti rohkem kui liig.
See on haiglaslikult perversne. Lausa kuritegelik oli ahvatleda last saledama
piha nimel vähem sööma. Tüdruku vaimne tasakaal ning ka tervis said just
nartsissistliku ema algatuste toel rikutud. Nii et hästi aus raamat just
tunnete kirjeldamisel, mil Jeannette idealiseerib oma lapseea tundeid ning
kirjeldab hilisema ea hingehaavasid ning püüdlust parandamise poole. Paranemine
ei ole siiski lihtne tulema - ema vari hakkab aegade jooksul peakohalt kaduma, kuid
hirmud on Jeannette hinge taotud tugevama õigusega ning kõik need kapsalehega tõtt vaatamised, näppude kurku ajamised ja enesesüüdistamine on tugevalt
kinnistunud. Kummaline on ka see, et olgu
see ema milline tahes, lapse armastus on siiski tingimusteta.
Valus raamat, aga
väga vajalik!
Mu eluülesanne on olnud teha ema rõõmsaks, olla see, kes ta tahab, et ma oleksin. Aga kui ema enam pole, kes siis mina peaksin olema?