Meeldib või mitte, aga ühte vagunisse, ühte kupeesse satuvad
inimesed juhuse tahtel. Selles loos on kokku pandud Soome tüdruk ja karmi elutaustaga
vene mees. Reis kulgeb Moskvast Mongoolia pealinna Ulanbaatarisse (ehk siis Ulan-Bator
– õppisin mina koolis) mööda lõputut Siberit rongiga loksudes. Kui rong on
teada-tuntud nõukogude filmi sümbol, milleta peaaegu ükski film ei möödunud, siis ka selles nõukaaega taasmeenutavas raamatus on rong vägagi
aukohal. Toimub ju tegevus nõukogude ajas, mil kõik on aastaid vanaviisi olnud,
kuid üksikud tuulekesed läänest juba puhuvad ja näitavad uutmise valgust.
Kui inimesed satuvad ühte ruumi teatud perioodiks, tekib
neist hetkeks nagu sunnitud perekond. Nii ka selles kupees. Mees on jutukam,
kild-killu haaval avab enda olemust, võtab endale teekeetja, otsustaja rolli.
Tüdruk vaikib, jälgib meest, meenutab, vaatab iseendasse ja siiski enda üle
valitseda ei lase. Kuigi peategelane on tüdruk, avatakse rohkem mehe olemust.
Mees on kahepalgeline nagu nõukogude aeg - õhtul joob viina, hommikul treenib
oma keha vormi. Tahes tahtmata sünnitab selline kooslus nii vihkamist kui
teatud meeldivust, tüdruk kuulab ja peab tunnistama, et mehe jutus on midagi
köitvat.
Rong sõidab, peatub jaamades, mõnes põgusalt, mõnesse jääb
pikemalt. On õhtu ja siis hommik. Ka lugu jookseb episoodidena, kord pikemate,
siis lühematena. Nagu kõik on liikumises,
lumi, vesi, õhk, puud, pilved, tuul, linnad, külad, inimesed ja mõtted, muudab
reis nii tüdrukut kui meest.
Mis sellest, et suuri sündmusi ja silmapaistvaid vahejuhtumeid
ei toimu, on teatud ootusärevus üleval. Ootad millisena kirjeldatakse päikest
järgmisel hommikul, millisena järgmist
jaama…. Eriliseks teevad selle jutustuse kirjeldused, Siberi loodus, linnad,
külad ja ajalugu, mida enam meenutada ei taha, kuid sellegipoolest, nõukogudeaegse
inimesena tärkavad mälukillud koledatest vaksalitest, sardelli-hapukapsa lõhnalistest
puhvetitest, tähtsust-täis vagunisaatjatest.
Raamaturiiulis, teiste raamatute vahel jääb paraku selline
väikene, esmapilgul silmapaistmatu raamat, millegipärast tähelepanuta ka
vaatamata sellele, et sisu igal kaane osal veidi avatakse. Soomlannast autor Rosa Liksom on
tõeline vene ekspert, kes oskas avada venelase hinge ja olemust.
Oli tõesti tähelepanuväärne lugemine.
Ka teised on lugenud:
http://kirjads6gedatekylast.blogspot.com/2013/08/kupee-nr-6.html
http://arvamus.postimees.ee/1227342/neetud-ja-armastatud