Tuesday, January 28, 2014

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus




Kui raamatul on selline lustakas pealkiri ja kõik, kes juba lugenud, soovitavad soojalt, ega siis kiusatusele, ise järele kaeda, lõputult kaua vastu ei pane. Soovitajate jutt oli vägagi õige – soe, südamlik ja kaasahaarav lugemine.

Nagu ka pealkiri ütleb, lugu on saja aastasest mehest, kellel nimeks Allan. Krutskivend nagu ta oli, otsustas ta oma sajandal sünnipäeval hooldekodust vehkat teha. Üks ootamatus viib teiseni, nii et nalja ja põnevust jagub igal lehel. Kohati on lugu ikka väga üle võlli keeratud, isegi selliselt, et kui inimesest (mis sellest et pätt) jääb järgi laip, ajab ka see naerma. Selline soe ja südamlikult eluterve huumor :D  

Kuna esmalt  on tegemist kriminaalse looga ja sündmustekäigus tegelasi muudkui lisandub, siis  segunevad ja sõbrunevad loos väga erinevad inimesed ja nende lugude liinid. Teisalt on see ülevaade Allani saja-aasta pikkusest keerukast elust, mis hõlmab tervet ajalootsüklit, läbides erinevaid maid ja koguni mandreid. Võib vaid mainida, et samavõrd hullumeelne nagu oli  hooldekodust põgenemine ja sealt alanud jant, oli ka Allani varasem elu. Kogu see kompott  võib näida väga kirju ja keeruline, aga lugejal on kirjutatut siiski kuidagi kerge haarata - lihtsad laused ja mõned erksamad mõtteterad, mis annavad kujutluspildile vaba voli. Ei saa mainimata jätta, et sellesse loosse mahub isegi elevant, nimega Sonja, kellega Allanil tekib eriline sõprussuhe. On ju teemadeks (peale kriminaalse tegevuse) ka sõprus, või õigemini, mis ajendab erineva vanuse, soo ja taustaga inimesi ühiselt tegutsema ning ka püüd vanaduse eest põgeneda, kaotada pole enam midagi….


Vanaduse teema on iseenesest veidi kurb. Aga minu arvates koorus kogu loost pikaealisuse retsept, milleks oli Allani elufilosoofia:  
On nagu on ja tuleb mis tuleb lk 29;
Kuid kui seda oli võimalik vältida – ja enamasti oli -, siis ei seganud Allan end kunagi teiste asjadesse lk 6

Lugesid ja kirjutasid ka: 

Thursday, January 23, 2014

Abielumeeste lood



Millegipärast ei ole ma novelle kunagi lugeda armastanud. Võib-olla sellepärast, et erinevaid jutukesi lugedes ei teki terviklikku tunnet  või on hirm selle ees, et mälu veab alt (viimaseid lugedes esimesed unustad). Eelarvamused ületatud, tõdesin, et nende Marcelo Birmajer´i seitsmeteistkümne novelliga on teine lugu - vaatamata iga loo erinevusele tabasin ikka midagi ühist ka.

Parasjagu üle vindi keeratud värvikad lood, millest mõni on traagilisem, mõni koomilisem, mõni üllatavam. Aga nii on ju abieludegagi - iga elu on oma värvigammalt isemoodi. Millegipärast mahub  igasse loosse justkui varjuna kaasa kas siis armuke, lihtsalt truudusetus või mõte truudusetusele. Autor küsib, miks on kergem abielluda täiuslikult sobimatu inimesega, kui leida ideaalne kaaslane? Otsest vastust raamatust küll ei leia, küll võib aga tõlgendada erinevaid käitumismustreid või oletada, et ongi olemas taotluslikkus abielluda võimalikult erineva inimesega, et siis leida täiendust sellele kolmanda (mis või kes see iganes oleks)  osapoole abil.

Vahtida avalikult naisi, vitsutada lohakalt süüa, ilma et naine peaks häbi tundma, hoolitseda vaid iseenese mugavuse eest. See oli kahjutu puhkehetk abielu lakkamatus voolus.  lk 116. Sellised unistused siis …. :D

Veel on lugenud:

Monday, January 20, 2014

Pikk nädalalõpp



 
Seekord sai loetud tüüpilise ajaviiteromaani pealkirjaga seni tundmatu autori Joyce Maynard´i  kirjapandud lugu, mis on  ka oma mahult paras nädalalõpu lugemine.

Kolmeteistkümneaastane Henry on suhteliselt nohikliku olemisega poiss, kelle  ema Adele on langenud sagedaste nurisünnituste ja luhtunud abielueluõnne tõttu sügavasse depressiooni ning  varjab end enamasti koduseinte vahel. Kuid sel päeval, mil poes astus Henryle ligi verine mees Frank, oli juhuslikult ka ema kaasas. Vanglast põgenenud Frank palus luba elada-varjata end nende juures. Kaks üksildast hinge armuvad, kolmas tunneb end üleliigsena. Tegelikult Henryle Frank meeldib. Saatuslik suupaotamine muudab kõik…

See on lugu üksildusest, igatsusest, kahetsusest ja sellest, et iga elav vajab endakõrvale teist elavat. Kui temaatika on iseenesest kurb, siis jutustaja hääl ei kanna seda kurbust edasi. Lihtsalt jutustatud lugu, et nii kõik oligi, kuigi midagi olnust kahetsed. Raamatu lõppedes on kõik hästi.

Lisaks esitatud sündmustekeerisele, edastab see lugu väga hästi ühe kasvava poisi hirme ja ootusi, mis tabavad teda siis kui keha hakkab arenema ja ühtäkki avastad oma seksuaalsuse. Mida peale hakata tüdrukutega?

Luges ka:

Sunday, January 12, 2014

Rändaja THE TRAVELLER



 
Urmas Espenberg on kirjutanud raamatu, mida võib mõtestada mitmeti. Ühtepidi on tegemist ühe inimese kujunemise looga ehk siis millisest inimtüübist kujuneb igavene rändaja, eneseotsija, ja teisalt ka kaugeid maid ja kultuure tutvustava raamatuga ehk siis reisiraamatuga. 

Keegi S (kes võiks ehk vabalt ka Esbenberg ise olla) on pettunud Euroopa Liidus ja Eesti elus. Oma koha otsimine päikese all ei ole just kõige lihtsam, ja et kõik pisut selgem oleks, vaatab ta tagasi ka lapsepõlve ehk millest kõik alguse sai. Tagasivaade on kohati põgus, mis aga puudutab reisidega seotud seiku, siis ikka pikem ja põhjalikum.  Nii viis soov end proovile panna, uusi maid ja inimesi kogeda, teda juba tudengieas Nõukogude Liidu aegsesse Kesk-Aasiasse, Kaukaasiasse. Edasi, nagu loogilise jätkuna  teekond, hakkamasaamise proov Ameerikas, mis läks paraku oodatust raskemalt.  Kodumaale naasmine ei toonud samuti rahuldust hinge. Elus on nii palju igasugust müra, et ülev oli kaotanud tähtsuse ja tähenduse. Tuli ju tegeleda igapäevase rahateenimise ja eluspüsimisega lk 13.  Juhuse tahtel satub S. tööle turismialale ja algab põnev ränduritee mööda erinevaid eksootilisi riike. Ta on reisikorraldaja, kelle prioriteetideks olid juba pikemat aega olnud keskmisest põnevam elu, mõni väike seiklus, piisav hulk päikest ning head armastust lk 10.  

Me kõik oleme teatud mõttes rändajad, aga mõni meist ongi igavene rändaja, kes ei leia asu kusagil ja ei rahuldu millestki ega kellestki. Imelikul kombel ka naised, kes  satuvad S-i teele on kõik eranditult rahaahned tema ärakasutajad. Kogu loost õhkub sellist mõnusolemise ihkamist - tahaks sooja, nautlevat elu. Sekka ikka tööd ja vaeva ka, aga see kõik võiks olla seal, kus  on võimalikult mugav, kus ei peaks arutult tarbima vaid saaks hakkama elementaarsega, kuid see elementaarne peaks olema siiski  luksuslik. Raamatu lõppedes tajub S, et ega see ränduri elugi kõige mugavam ja lihtsam ei ole.

Reisiraamatuna on lugemine küllaltki informatiivne, lühidalt on kajastatud erinevate maade kultuuri, pisut ajalugu, loodust ja praegust elu-olu. Samas kui ise käinud ja näinud ei ole, siis selle raamatu kontekstis jäi see pisut kuivaks, palju käinud-näinud reisisellidele peaks aga äratundmisrõõmu küllaga olema. 

Ta oli lõpuks jõudnud arusaamisele, et maailma on siiski ümmargune ja kord jõuab iga rändur ringiga koju lk 188.
Riikidega on nagu naistega, et neid ei maksa väga kollektsioneerida. Nagunii ei ole võimalik kõiki oma kogusse saada lk 207.

Sunday, January 5, 2014

Lenduri naine





 
Üllatav, et ka kuueteist abielus oldud aastaga ei paljastunud abikaasa salaelu, selleks, et see saaks juhtuda, pidi toimuma katastroof. Sellise loo on kirjapannud Anita Shreve.

Kui selgub ootamatu tõsiasi, et su mees on surnud ja sa tegelikult ei teagi, kes ta oli, siis need tunded, mis sellel hetkel valdavad on küll leinast kaugel. Pigem tunned trotsi, viha ja tahad teada, miks, kuidas on see võimalik, kas ma ise olen olnud vale või milleski süüdi. Kõik sellised meeleolud valdasid ka Kathryni kui ta sai teada, et tema lendurist abikaasa hukkus ühel järjekordsel reisil ja päevavalgele tõusis kuuldus, et mehel oli teine, salajane elu.

Kogu raamat ongi üles ehitatud meenutustele, tagasivaadetele, analüüsile, tunnetes selgusele jõudmisele. Aeglaselt  koorub tõde ja lõpuks on see isegi üllatav. Iseenesest väga tüüpiline kergelt loetav lugu pikkade heietustega. Kogu loo moraal – kui endastki aru saad on hästi, teine inimene ei ole mina ja tema sisse juba põhjani ei näe.