Hunt

 

Saša Stanišic „Hunt“

Saksa keelest tõlkis Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev, 174 lk

Ema paneb Kemi kirja metsalaagrisse. Poisile ei ole see just meeltmööda, aga kui peab, siis peab. Seltskonnas on nagu ikka kõik omamoodi, keegi on kiusaja, keegi on aitaja, keegi on lihtsalt unistaja. Laagris viibitud aeg paneb proovile märkamisoskuse ja headuse ning ka kohanemisvõime looduslikes tingimustes, kus on sääsed, putukad, lõkkeõhtud ning kuhu peab iga laagriline ka ise panustama.

Peamiselt siiski noortele mõeldud raamat on üsnagi mõtliku ja mõtlemapaneva sisuga, on ju teemadeks koolikiusamine, autsaideriks olemine ja iseenda leidmine. Siiski ei ole see sünge raamat, vaid ikka helgemapoolne, milles hundi-tegelane on n.ö sümbolistlik, kujutledes hirme ja looduslikku metsikust. Miskit siin juhtub ja samas ei juhtu ka. Kas sekkuda või mitte, selles on küsimus?  

Minu jaoks kiire lugemine, ja kindlasti soovitaksin lugeda 12-14 aastastele.

Me oleme kas armunud või mitte. Pealikud või mitte. Me oleme kokad või laagrikasvatajad või armastame ümiseda. Me oleme hundid või mittehundid. Me oleme Marko või Jörg või sina. Meil on kas meeletult õnne või pole seda üldse või on mõnikord. Me jätame oma jälgi kõikjale lk 174

Lihtsalt armastus

 

Brigitte Blobel „Lihtsalt armastus“

Saksa keelest tõlkis Arne Nielsen

Kirjastus: Tormikiri, 2006

170 lk

Merle vanemad lahutavad, põhjus proosaline -  isa leidis endale noorema naise. Ema on sellest muidugi stressis ja kodune meeleolu üdini halb.  Sama lugu on Mirkoga, ka tema vanemad lahutasid, ainus vahe selles, et tema vanemad armastavad ka alkoholi. Noorte vahel tekkib tõmme, sest saatus ja sarnased olukorrad on head sidujad.

 15 aastaselt on elu keeruline, kui lisaks iseenda tunnetega hakkama saamisele tuleb tegeleda vanemate probleemidega. Seega selline eluline lugu, paras probleemide pundar, mis vajab lahendamist. Igale olukorrale kõige paremaid lahendusi alati ei ole. Ja sellepärast on just noortele vajalik lugemine. Võib olla raamat õpetab olema veidi empaatilisem, kannatlikum, toetavam, sallivam.

Haarasin reisile kaasa selle mahult õhukese noorteka, on ju puhkusel vaja puhata ja siis on hea, kui see lugemine ajupingutusi ei nõua. Ühtlasi oli plaanis raamat poetada mõnda üldkasutatavasse riiulisse – kindlasti on igas rannas mõni eestlane ja nii vahva on omakeelse raamatuga võõral maal kohtuda. „Lihtsalt armastus“ ootab lugejaid Rodose Psaropoula ranna tunnelilkohviku riiulil.

Kui kiiresti kõik olematuks muutub, kui kedagi pole enam hoolitsemas.  ….nii see juhtub mitte ainult majadega, vaid ka muude asjadega. Armastus kaob, kui selle eest ei hoolitseta. Õnn. Rahu. Kõik vajab hoolitsemist. Lk 153

Joobe soundtrack

 

Tiia Mattila „Joobe soundtrack“

Soome keelest tõlkis Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest, 2026

172 lk

Riho püüab jätta klassikaaslastele ja kõigile teistele mulje, et tema elus on kõik korras. Raske on avaldada tõde oma alkohoolikutest, töötutest ja võlgades vaevlevatest vanematest, kui koolis sõbrad räägivad perereisidest, kingitustest, trennidest jms. Poiss peab aga selleks, et mingitki elustandardit hoida, pudeleid korjama, kaltsuka riietega äritsema. Kuniks ühel päeval nn paha poiss Niko näeb teda pudeleid korjamas ning pakub välja tõhusama teenimise võimaluse. Riho kasutab saadud ideed ning mässib end üha sügavamale valedesse ja varjamisse.

Kui mõni selline probleeme tõstatav raamat võiks mõjuda noortele isegi inspireerivalt  (proovin ka), siis käesolev seda tunnet ei loo. Siin on põhirõhk varjamisel ja endasse tõmbumisel ning lugedes saad aru, kui vale on varjata ja valetada oma elu ilusamaks, kui see tegelikult on. Tekst kergesti loetav ning teema aktuaalne. Igal lapsel siin maapeal peaks olema õigus sündida armastavasse, austavasse, hoolitsevasse perre, aga kahjuks see nii ei ole. Liiga paljud lapsed peavad kaasas kandma ka oma vanemate koormaid ja tegema nägu, et kõik on korras.

Vajalik lugemine kõigile!

Parimates valedes on pool tõtt ja vahel võib ka see tõde olla liialdatud või aegunud lk 59

Joobe soundtrack koosneb liiga valjust muusikast, veel valjemast naerust, möödalaulmisest, pehmest keelest ja lahti klõpsatavatest purkidest lk 88

Kui õnn saabub paku talle istet

 

Möödunud aasta lõpul tegin töökaaslastele järjehoidjad, millele lisasin raamatupealkirja, mis tuleks uude aastasse kaasa kas motona/mõtteterana või ka otsese raamatu soovitusena. Kõik võtsid loosi ja mulle jäi üle:

Mirjam Pressler „Kui õnn saabub, paku talle istet“.

Saksa keelest tõlkis Harri Jõgisalu

Kirjastus: Kupar, 2000

193 lk

Halinka on 12 aastane lastekodu tüdruk. Oma eelmist elu mäletab ta valikuliselt, sest mis elu see olla saab, kui edasine valik on vaid lastekodu. Tädi Lou oleks küll valmis aitama,  aga  seadused on tädi tahtest tugevamad. Kuuekesi lastekodu toas elades on raske leida omaenda nurka ja ka sõpra. Kui kuulutatakse välja võimalus osaleda korjandusel heategevuseks, osaleb ka Halinka. See sündmus avab temas uusi iseloomujooni ja võimalusi.

Tegemist noorteromaaniga, kus keskmes on minategelase tunded, igatsus, kogemised ja unistused. Tegevus toimub pärast II maailmasõda Saksamaal. Selles raamatus ei kõnelda lastekodusse sattumise põhjustest, pigem sealsest elust ja hingamisest. Nii oli ka Halinka loonud endale tugeva kaitsekihi. Ta ei usaldanud kedagi, pigem aitas tal emotsionaalselt pinnale jääda märkmikku kogutud "elutarkused". Need elutarkused näisid vanusest ees olevat ja kirjutasin neist nii mõnegi oma märkmikku. Küllap elu-olu sunnib lapse vanemaks, kui tal tegelik vanus on. Lisaks on ka loo alapealkirjad tsitaadina võetavad: kes rasvast hane tappa tahab, peab teda enne nuumama; kui mõtted on tumedad, ei ole ka südames rahu jne

Igatahes südamlik ja mõtlemapanev lugu. Oma keerukuses ka omamoodi helge ja ilus.   

Ja tänan loosiõnne, ilma selleta ma raamatut lugenud vast poleks.

P.s tool on valmis, loodan selle õnne iste pakkumiseks ära tunda J

Kui suudad hammustada, võid rahulikult ka hambaid näidata lk 128

Poolik tõde on tegelikult ikkagi vale. Aga võib olla ei olegi see päris nii. Ehk on poolik tõde lihtsalt ainult pool tõest lk 157

Kuue käepigistuse kaugusel

 

Anne Muhonen „Kuue käepigistuse teooria“

Soome keelest tõlkis Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest, 2025

165 lk

19-aastane Pihla on kuulnud teooriast, mille järgi kõik maailma inimesed on üksteisest vaid kuue käepigistuse kaugusel. Nüüd, mil poiss-sõber on ta maha jätnud, vajab tüdruk mingitki restarti. Tõestada kuue käepigistuse teooria tundub hea mõte ning möödnud aegade mälestuseks oma eks-poiss-sõbra lemmik jalgpallurini jõuda näib olevat tehtav. Esimene käepigistus tehtud, stardib Pihla elus esimest korda ja üksinda Hispaaniasse – kõik viited näitavad, et tõestus võib sealt tulla.

Kuue käepigistuse teooria kehtib elus paljude asjade (unistuste, eesmärkide, kavatsuste) puhul. Oluline on alustada ja edasi liikuda samm sammult. Võib tekkida ka paigaltammumise ja lootusetuse kohti, aga mõnikord aitab juhus ja teinekord kindel tegutsemistahe.  Väga vajalik ja motiveeriv mõte ning armas lugu, mis oli natuke reisikirja moodi, natuke ühe noore naise siseheitluste moodi. Igatahes eluline ja mulle meeldis väga.

Seega mine tea, kui võtta Madonna käe surumine eesmärgiks, kas piisaks kuuest käest?!

„Julge,“ kommenteerib ta mu ettevõtmist.

Muigan.

„Mis vahe on julgusel, lapsikusel ja rumalusel?“

„Võib olla polegi neil vahet,“ ütleb Jose,

„võib olla panevadki need inimesi tegutsema.“ Lk 106

Nähtamatu tüdruk

 

Kaia Raudsepp „Nähtamatu tüdruk“

Kirjastus: Varrak, 2020

287 lk

Lena on väga introvertne tüdruk, kõnelemine võõrastega ja isegi klassikaaslastega on talle pigem piin. Nähtamatu olla oleks lihtsam. Kuid silmnähtav eraklikkus püüab pigem Lena jaoks soovimatut tähelepanu ning pilkavad sõnad tüdruku aadressil on koolis sagedased. Tüdruk, kelle enesekindlus on nulli-lähedane, kohtab kohvikus noormeest, kes näib olevat temast huvitatud. Selle asemel, et tunda kohtumistest rõõmu, genereerib Lena aju küsimusi oma väärtusetusest ning kohmetusest on keeruline võitu saada.

Sellised suhete ja eneseleidmise raamatuid on noortele vaja. Küllap praegune aeg, mil kodust väljumata saab enamus toiminguid tehtud, sünnitab eraklikke ja suhtlemisraskustega inimesi juurde. Ja siis on hea lugeda ning proovida mõista seda sisemist monoloogi, mida Lena endaga peab. Mina olen ammu sihtrühma east välja kasvanud, aga oleksin olnud väga tänulik, kui meie ajal oleks olnud rohkem selliseid raamatuid lugeda. Küllap sellepärast saigi „Kadri“ ja „Kasuema“ kapsaks loetud.

Nii et pole kindlasti paha!

Vaata, kuidas vili kasvab

 

Jakob Hero „Vaata, kuidas vili kasvab“

Taani keelest tõlkinud Eva Hammer

Kirjastus: Tänapäev, 2024

268 lk

Iirise pere kolib pärast õnnetust kodusest Tartust eemale, teise linna, lootuses unustada juhtunu ja alustada otsast. Tüdrukul on uues kodus keeruline kohaneda ning ka koolis on ühist keelt klassikaaslastega raske leida, vaid Nastja oma kahe kahtlase kamraadiga pakuvad talle seltsi. Juhtub aga taas kohutav tragöödia ning põgeneda pole Iirisel enam kusagile. Vaid mets pakub lohutust.

Tegemist on väga kurva, dramaatilise looga, mis üsnagi raputab ja puudutab, ning ka salapärase looga, on ju esimene õnnetus pea raamatu lõpuni saladus. Omajagu müstikat lisab kõik metsaga seonduv. Kuid tegelikult on raamat loomulikest inimtunnetest ajal, mil oled hingest haavatud, sest kaotusvaluga tullakse toime erineval viisil ning iseenese taasleidmiseni võib olla pikk tee, seda enam, et 17-aastane on väga tundlik ka kõige välise suhtes (sõbrad, pilgud, ütlemised). 

Raamat on küll eelkõige mõeldud noorsoole, aga kõnetab vanemaid lugejaid ka. Isegi pigem vastupidi, on ju Iirisel ka vanemad ning nendegi hingehaavade üle mõtisklemist on. „Vaata, kuidas vili kasvab“ oli üsna minu raamat, sest ootamatud pöörded, segased inimsuhted ning mingis mõttes oli see ju nagu eneseabiraamat hingehaavadega toimetulemisel.

P.S Taani autor on loonud tegevuspaiga Eesti ning ka tegalased kõik eestlased. Selgub, et härra on seotud abielu kaudu Eestiga. Seegi fakt lisab raamatule toredust juurde.

Koletised ei ilmu ootamatult eikuskilt, nad kasvavad suuremaks tasahilju lk 86

Unenäod ei tähenda midagi

Sattusin lugema Norra kirjaniku Ane Barmeni „Unenäod ei tähenda midagi“. Eelkõige kõnetas pealkiri ja alles lugedes adusin, et tegemist on noortekaga. Ei olegi päris noortekat ammu lugenud, seega vaheldus tavalugemistele. 

Seitsmeteistaastane Louise on tuleb Alesundist kodukülla puhkusele. Paraku algab puhkus vanaema matusega. Suhted ema ja õega on kuidagi puised ning tüdruk otsustab minna suvel vanadekodusse tööle. See töö valik ja ka vabaajal õllepudeli kummutamine on pigem soov pääseda leinamõtetest. Aasta tagasi hukkus tüdruku eluaegne sõber ja esimene armastus Tormod. Vanadekodu töö paneb veelgi rohkem mõtlema elu ajalikkuse üle ja muudab üleüldist ellu suhtumist. 

 Väga lihtne ja eluline raamat, mis mõtteaianet pakub mitme kandi pealt. Mind kõnetas just noore inimese oskus toime tulla dementse vanainimesega. Ilmselt just see vanainimese teema eristab seda lugu tavalisest noortekast, kus kõne all on ainult omavahelised suhted. Samuti on kirjanduses alati tore äratundmisrõõm mõne paiga või nähtuse suhtes, mida ise oled kogenud. Minul on Alesundi kogemus olemas. 

Ajaviiteks täiesti asjalik lugemine.  

 Kirjastus: Eesti Raamat, 2022 

191 lk