Loone Ots autorina on mulle varasemast tuttav, ja
tema debüüt, mis on ka Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja, pakkus seetõttu vägagi huvi.
Taas üks viimase
sõjaaja lugu. On 1942. aasta, mil Saksa väed on okupeerinud maa ning
eestlastele on kohale jõudnud, et sakslased ei olegi loodetud päästjad, vaid
samuti vaenlased. Salme Niilend varjab oma kodutalus juudist sõpra Isidori: Salme
on noormehe ainuke usk ja lootus - lootus saada endale dokumendid ja uus
päästev identiteet. Pakaselisel päeval asub Salme üsna ohtlikule teelkonnale,
et jõuda Uku Masingu poole. Noor naine loodab, et Uku aitab Isidorile dokumendi
hankida.
Mingil imelikul
moel satuvad ühte teemat katvad raamatud mulle ette paari kaupa. Kui Juta
Kivimäe "Suur tuba" kajastas ühe juudiperekonna elu sõjajärgsel
perioodil, siis selles loos on samuti juudi-teema, selle rahvuse saatus
teemaks. Olen sõjast üsna palju lugenud, aga minu arvates oli siin taas üks
täiesti omamoodi vaatenurk ja ka süžee. Mulle meeldis, et loosse olid põimitud
ka tegelikult olemasolevad isikud, see lõi tõetruuma mulje. Lisaks oli
„Armastus“ väga hingestatud lugu, siin on palju tundeid, mille üle mõelda: mis
tunne on varjata, mis tunne on peidus olijal, mis annab jõudu tegutseda, säilitada kindel siht ja
selge mõistus, mis hoiab usku, lootust ja armastust. Igal sõjal on vast n.ö
vennatapu element sees, s.t ühe rahvuse esindajaid on ka vaenlaste poolel. Seda
enam oli see viimases sõjas, mil pooli oligi raske valida. Selles loos oli
välja toodud ka nende, kes näiliselt olidki vaenlaste poolel, kahtlevam (kas ma
olen õigel teel) külg, sest enamasti see
poolte valimine ei olegi nii väga mustvalge. Ega ei kujuta ette, kui hirmus on
elada nii, et hommikul ärgates on taas päevakorral hirm selle ees, et keegi
avastab su saladuse, sinu rahvuse, sinu veendumuse ja et sellest hirmust ei
olegi võimalik lahti lasta.
Minu muljed
raamatust on väga head - taas kord üks parimaid lugemisi. Sest see raamat paneb
mõtlema, paneb neid kihte, millest lugu koosneb, lahti harutama.
Kuni Jumal on inimeses, seni inimene püsib lk 8
Kes on selle armastuse loonud? Jumal? Kindlasti.
See on Jumala säde meie endi sees, jäetud lohutuseks paradiisiaiast,
pärandvaraks isakodust pagenuile ja meie vaimu kinnituseks, et meie usk
inimesse ja maailma ei raugeks, nähes ümbritsevat kaledust. Võlutaim, mis annab
vaadates ilu ja juues jõudu, surub pea püsti ka vastu su tahtmist, sätib su
sammud õigele teele ja paneb su käed embama lootust ning rõõmu. See o n
annetatud – see ei ole palk, vaid kink. Kes seda oskab tunda, on õnnistatud ja
saab mägesid tõsta ja kui ta oleks heliseb vask või kumisev kelluke, kõlaks ta
hääl üle kogu maailma ja kuulutaks head. Lk 59
Mees võib võita males. Naine võidab elumängud,
sest tema käigud ei allu loogikale, kuid on vägagi hästi seotud emotsioonidega.
Mängu skoori otsustab mängija tahe, ka oskused. Lk 223
Kirjastus: Rahva
Raamat, 2021
272 lk