Vestlused Priiduga. Lahutus

 

Kui Heidit Kaio andis teada oma lahutusloo ilmumisest, olin ühes paadis nendega, kes arvasid, et kõike pole nüüd küll vaja paberile panna. Samas uudishimu, mis nüüd selle lahutuse tagamaad on, tegi ikkagi oma töö ja lugemise ma ette võtsin.😊

Raamat murdis kõik eelarvamused. Lahutusest oli siin muidugi juttu, aga kõik oli väga maitsekalt, leebelt ja analüüsivalt kirja pandud. Kusjuures ei tulnud sellist mõtetki, et tahaks pooli valida või üleüldse kummagi valikule hinnangut anda. Iga avameelne lugu on ju pisike õppetund ka teistele, ja neid lahutuse lugusid on siin raamatus peale Heiditi ja Wenna loo veel. Lisaks jagatakse ka natuke nõuandeid neile, kel sama teekond käes või ees. Iga lugu on nii unikaalne nagu on seda iga inimene. Ka kokkuleppel lahkuminek on siiski raske otsus ja emotsionaalselt kõigutab see mingil viisil kindlasti.

Tore lugemine!

Kirjastus: Pilgrim, 2021

182 lk

Iga suhe on sisimas otsus lk 170

Ääremaa

 

Terhi Kokkoneni “Ääremaa” tundus tagakaane info põhjal selline, et tahaks kindlasti lugeda, on ju siin juttu suhetest ja Lapimaast.

Tegemist on tavalise psühholoogilise romaaniga, kus on manipuleerimist, petmist ja tõe otsimist. Karo ja Risto on abielupaar, kes on tulnud Lapimaale suhete silumiseks. Teel juhtub aga avarii. Kuigi nad sellest enam-vähem kergelt pääsevad, selguvad selle avarii pinnalt mõned tõsiasjad. Hakatakse nagu puzzlet uusi tükikesi olnust kokku panema.

Eeldasin, et just Lapimaad on selles loos kas siis kirjeldatud või kuidagi eriliselt sisse toodud. Selles osas ma pettusin küll, seda lihtsalt ei olnud. Ning see tõik, et kõik toimus Lapimaal, ei omanud minu arvates antud loo puhul üldse mingit tähtusust.  Ja ega suhtesaagagi midagi erilist ei olnud, või õigemini ei kerinud pinget selliselt üles, et muudkui loeks ja loeks. Samas mingi uudishimu ju üles küttis, sest tavaliselt ma raamatuid, mis mind üldse ei kõneta, lõpuni ei loe. Seekord lugesin, järelikult ikka mingi niidiotsake meeldis ka.  

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

183 lk

Eestimaa imelised paigad ja hetked

 

Foto sellest raamatust tegin ühes minu lemmikpaigas,
s.o Edasi tehisjärve juures.
 Järv on loodud juba aastakümneid tagasi tehislikult,
kuid loodus on asunud seda paika omamoodi kujundama, 
lihvima oma näo järgi.

Kuigi ma elan maal ja metsa minekuks on vaja vaid astuda üle kraavi, paeluvad mind looduse teemalised raamatud väga. Alati on tore näha neid erinevaid vaatenurki, mis pildile on püütud, lugeda neid toredaid seoseid, mida on osanud luua keegi teine, ja mis võib olla hoopis erinev minu nägemusest.

Aivo Oblikas on need seosed, mis on temal käidud paikadega tekkinud, pannud raamatusse. Minu jaoks oli siin tuttavaid paiku ja ka nägemata kohti.  Fotod on väga maagiliselt maalilised, ta on leidnud just selle õige hetke, mil loodus ise mängib hetke tabamisele hästi kaasa. Need väikesed lookesed fotode juurde on armsalt romantilised ja panevad märkama looduse salapära ning looma lugusid. Lisaks annab ta kaasa pisut õpetussõnugi selle kohta, millal, kus, kuhu on mõistlik minna, et tabada just seda parimat hetke.

Minu arvates on „Eestimaa imelised paigad ja hetked“ selline mõnus sirvimise raamat, mis sobiks ka neile, kes väga suured raamatusõbrad ei olegi.

Minul tekkis küll nüüd kindel soov minna rabasse enne ja pärast päikeseloojangut ning külastada Toolse linnust.

Inimestel on enamasti väga raske ennast hõõguvate süte lummast lahti

kiskuda, pilk jääb peaaegu iseenesest sooja värvivõbelusse kinni. Hõõguvad

söed räägivad ju alati lugusid. Et neid kuulda, tuleb lihtsalt piisavalt vaikselt

istuda ning üritada peast kõik muu välja saada.

Kirjastus: Varrak, 2021

Kuna see raamat kutsub meenutama ka enda erilisi hetki ja looduse märkamisi, siis panen siia foto Aa ranna vetevanade habemetest. Küllap nad jätsid oma varanduse hoiule ja läksid sügavamale suplema. Oli ju meri sel päeval nii tüüne ning patt oleks olnud jätta juhust kasutamata. Habemed olid ju hoitud :)

Armastus

 

 Loone Ots autorina on mulle varasemast tuttav, ja tema debüüt, mis on ka Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja,  pakkus seetõttu vägagi huvi.

Taas üks viimase sõjaaja lugu. On 1942. aasta, mil Saksa väed on okupeerinud maa ning eestlastele on kohale jõudnud, et sakslased ei olegi loodetud päästjad, vaid samuti vaenlased. Salme Niilend varjab oma kodutalus juudist sõpra Isidori: Salme on noormehe ainuke usk ja lootus - lootus saada endale dokumendid ja uus päästev identiteet. Pakaselisel päeval asub Salme üsna ohtlikule teelkonnale, et jõuda Uku Masingu poole. Noor naine loodab, et Uku aitab Isidorile dokumendi hankida.

Mingil imelikul moel satuvad ühte teemat katvad raamatud mulle ette paari kaupa. Kui Juta Kivimäe "Suur tuba" kajastas ühe juudiperekonna elu sõjajärgsel perioodil, siis selles loos on samuti juudi-teema, selle rahvuse saatus teemaks. Olen sõjast üsna palju lugenud, aga minu arvates oli siin taas üks täiesti omamoodi vaatenurk ja ka süžee. Mulle meeldis, et loosse olid põimitud ka tegelikult olemasolevad isikud, see lõi tõetruuma mulje. Lisaks oli „Armastus“ väga hingestatud lugu, siin on palju tundeid, mille üle mõelda: mis tunne on varjata, mis tunne on peidus olijal, mis annab  jõudu tegutseda, säilitada kindel siht ja selge mõistus, mis hoiab usku, lootust ja armastust. Igal sõjal on vast n.ö vennatapu element sees, s.t ühe rahvuse esindajaid on ka vaenlaste poolel. Seda enam oli see viimases sõjas, mil pooli oligi raske valida. Selles loos oli välja toodud ka nende, kes näiliselt olidki vaenlaste poolel, kahtlevam (kas ma olen õigel teel) külg,  sest enamasti see poolte valimine ei olegi nii väga mustvalge. Ega ei kujuta ette, kui hirmus on elada nii, et hommikul ärgates on taas päevakorral hirm selle ees, et keegi avastab su saladuse, sinu rahvuse, sinu veendumuse ja et sellest hirmust ei olegi võimalik lahti lasta.

Minu muljed raamatust on väga head - taas kord üks parimaid lugemisi. Sest see raamat paneb mõtlema, paneb neid kihte, millest lugu koosneb, lahti harutama.

Kuni Jumal on inimeses, seni inimene püsib lk 8

Kes on selle armastuse loonud? Jumal? Kindlasti. See on Jumala säde meie endi sees, jäetud lohutuseks paradiisiaiast, pärandvaraks isakodust pagenuile ja meie vaimu kinnituseks, et meie usk inimesse ja maailma ei raugeks, nähes ümbritsevat kaledust. Võlutaim, mis annab vaadates ilu ja juues jõudu, surub pea püsti ka vastu su tahtmist, sätib su sammud õigele teele ja paneb su käed embama lootust ning rõõmu. See o n annetatud – see ei ole palk, vaid kink. Kes seda oskab tunda, on õnnistatud ja saab mägesid tõsta ja kui ta oleks heliseb vask või kumisev kelluke, kõlaks ta hääl üle kogu maailma ja kuulutaks head. Lk 59

Mees võib võita males. Naine võidab elumängud, sest tema käigud ei allu loogikale, kuid on vägagi hästi seotud emotsioonidega. Mängu skoori otsustab mängija tahe, ka oskused. Lk 223

 

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

272 lk

Minu Poola

 

Anna Tiido sattus Poola oma abikaasa, Harri Tiido diplomaadistaatuse tõttu, ja selle perioodi võtab ta kenasti raamatus kokku. Minu arvates oli see väga poliitiliselt korrektne  minu-sarja raamat. Siin oli kõik korralikult tasakaalus. Natuke ajalugu, natuke isiklikku olemist, kuhu minna, mida teha, mida peavad poolakad oluliseks jne. Väga meeldis seltskonnaelu osa, kõik need muljed sellest melust ja võimalustest. Anna elas Poolas aktiivselt ning see aktiivsus kajastub ka raamatus. Poola on ju suur maa ning  ülevaatlik, mitte millessegi aktiivselt keskendumata, saabki see raamat vaid olla.

Lugedes tulid ka enda seosed Poolaga meelde. Nagu ütles Annagi raamatus, et eestlaste jaoks on Poola pigem transiidi maa ning kuna seda maad on üsna palju ja läbisõit võtab aega, siis tekib sageli ah see Poola tunne. Olen ka seda tunnet paar korda kogenud, sest päris ekstra Poola reisi pole ma kunagi teinud, küll aga läbisõidul oleme peatunud ja mõnest linnast põgusalt osa saanud. Meeldivad mälestused on Krakovist, sealne soolakaevanus oli kolossaalselt suur ja võimas ning lükkas ümber senised arusaamad kaevandustest. Kõige eredamad mälestused on aga Poola kiirteelt Varssavist Berliinini, mis kujunesid lausa seikluslikeks ning neid meenutan veel tänini.

Kirjastus: Petrone Print, 2021

192 lk

 

 

Suur tuba

 

 

Juta Kivimäe on elukutselt kunstiajaloolane. Tema esimene ilukirjanduslik raamat "Suur tuba" on nii õnnestunud, et võitis käesoleva aasta romaanivõistlustel esimese koha. Kõlab ju hästi!

Tegevus raamatus viib 1957. aasta Tartusse. Ühiskorteris elavad Bobe ja Zeide, kelle juurde on ajutiselt saadetud kaheksa aastane Mintsi. Tüdruku vanematel on keeruline periood, ja kuhu siis veel, kui mitte vanavanemate juurde. Seda lugu jutustab Mintsi läbi oma lapsesilmade ning ta räägib kõigest, mis puudutab selleaegset elu, hiljutisi mälestusi, arusaamisi. Ta on oma jutustamistes üsna detailne ja see "lapsesuu" on tõetruu.  On ju nii, et lapse arusaam asjadest ja sündmustest on täiskasvanuist teisel tasandil, natuke kergem ja helgem. See maailm, mis läbi Mintsi silmade luuakse on põnev. Tegemist on juudi kogukonna looga, nende valikutega, saatusega sõja perioodil ning ka kaasaja ehk siis 57nda aasta looga, mil argipäeval olid silmad ja kõrvad ning sisemine tensor pidi peal olema igal jutul ja teol.

Need lapsesilmad ja ajastu meenutasid natuke Leelo Tungla seltsimees lapse lugusid. Kuid „Suur tuba“ oli palju detailsem, üksikasjalikum. See oli ühtlaselt voolav lugemine, ilma tõusude ja mõõnadeta, kuid hästi pildilik lugu, mis loob väga selge nägemuse tollest ajastust ja inimestest, hirmudest, kõhklustest, kuid ka sellest mis on moes, mis on väikekodanlik, mis on suursugune. Hästi palju on siin kõrvalisi tegelasi: naabreid, tuttavaid, naabrite tuttavaid jne, kes satuvad Mintsi vaatluse alla, ja need lapse vaatlused annavad hästi palju värve loole juurde.

Lisaks oli siin palju sõnu, mille tähendust ma ei teadnud, või mida ammu enam ei kasutata: näiteks margantsovka, tzimmes. Ning eraldi kiidan seda raamatut selle eest, et ta toob mälestusi esile. Mulle meenus vanatädi suur puhvetkapp, kus oli peal hiiglamasuur meepurk, millest mul lubati veidi maiustada.

Esimese hooga, kui raamatu avasin ja sealt vaatasid vastu pikad lausete read  (ei mingit dialoogi),  kartsin pikka heietust, mis ei köida. Tegelikult köitis vägagi. Kuna aga otseseid n.ö pingekohti raamatus ei olnud, ja ilmselt ka mingi isiklik hetkeseisund,  edenes see lugemine mul väga aeglaselt. Samas ei olnud mingi probleem jätta lugemine ka peatüki keskel katki, paari päeva pärast jätkates sain kiiresti samale lainele. Selles raamatus on mingi lainepikkus, millega pead ühtima. Ja minul see toimis.

Kirjastus: Varrak, 2021

263 lk