Kuigi ma elan
maal ja metsa minekuks on vaja vaid astuda üle kraavi, paeluvad mind looduse
teemalised raamatud väga. Alati on tore näha neid erinevaid vaatenurki, mis pildile
on püütud, lugeda neid toredaid seoseid, mida on osanud luua keegi teine, ja
mis võib olla hoopis erinev minu nägemusest.
Aivo Oblikas on
need seosed, mis on temal käidud paikadega tekkinud, pannud raamatusse. Minu
jaoks oli siin tuttavaid paiku ja ka nägemata kohti. Fotod on väga maagiliselt maalilised, ta on
leidnud just selle õige hetke, mil loodus ise mängib hetke tabamisele hästi
kaasa. Need väikesed lookesed fotode juurde on armsalt romantilised ja panevad
märkama looduse salapära ning looma lugusid. Lisaks annab ta kaasa pisut
õpetussõnugi selle kohta, millal, kus, kuhu on mõistlik minna, et tabada just
seda parimat hetke.
Minu arvates on „Eestimaa
imelised paigad ja hetked“ selline mõnus sirvimise raamat, mis sobiks ka neile,
kes väga suured raamatusõbrad ei olegi.
Minul tekkis küll
nüüd kindel soov minna rabasse enne ja pärast päikeseloojangut ning külastada
Toolse linnust.
Inimestel on enamasti väga raske ennast hõõguvate süte lummast lahti
kiskuda, pilk jääb peaaegu iseenesest sooja värvivõbelusse kinni. Hõõguvad
söed räägivad ju alati lugusid. Et neid kuulda, tuleb lihtsalt piisavalt vaikselt
istuda ning üritada peast kõik muu välja saada.
Kirjastus: Varrak, 2021
Kuna see raamat kutsub meenutama ka enda erilisi hetki ja looduse märkamisi, siis panen siia foto Aa ranna vetevanade habemetest. Küllap nad jätsid oma varanduse hoiule ja läksid sügavamale suplema. Oli ju meri sel päeval nii tüüne ning patt oleks olnud jätta juhust kasutamata. Habemed olid ju hoitud :)
No comments:
Post a Comment