Armastus

 

 Loone Ots autorina on mulle varasemast tuttav, ja tema debüüt, mis on ka Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja,  pakkus seetõttu vägagi huvi.

Taas üks viimase sõjaaja lugu. On 1942. aasta, mil Saksa väed on okupeerinud maa ning eestlastele on kohale jõudnud, et sakslased ei olegi loodetud päästjad, vaid samuti vaenlased. Salme Niilend varjab oma kodutalus juudist sõpra Isidori: Salme on noormehe ainuke usk ja lootus - lootus saada endale dokumendid ja uus päästev identiteet. Pakaselisel päeval asub Salme üsna ohtlikule teelkonnale, et jõuda Uku Masingu poole. Noor naine loodab, et Uku aitab Isidorile dokumendi hankida.

Mingil imelikul moel satuvad ühte teemat katvad raamatud mulle ette paari kaupa. Kui Juta Kivimäe "Suur tuba" kajastas ühe juudiperekonna elu sõjajärgsel perioodil, siis selles loos on samuti juudi-teema, selle rahvuse saatus teemaks. Olen sõjast üsna palju lugenud, aga minu arvates oli siin taas üks täiesti omamoodi vaatenurk ja ka süžee. Mulle meeldis, et loosse olid põimitud ka tegelikult olemasolevad isikud, see lõi tõetruuma mulje. Lisaks oli „Armastus“ väga hingestatud lugu, siin on palju tundeid, mille üle mõelda: mis tunne on varjata, mis tunne on peidus olijal, mis annab  jõudu tegutseda, säilitada kindel siht ja selge mõistus, mis hoiab usku, lootust ja armastust. Igal sõjal on vast n.ö vennatapu element sees, s.t ühe rahvuse esindajaid on ka vaenlaste poolel. Seda enam oli see viimases sõjas, mil pooli oligi raske valida. Selles loos oli välja toodud ka nende, kes näiliselt olidki vaenlaste poolel, kahtlevam (kas ma olen õigel teel) külg,  sest enamasti see poolte valimine ei olegi nii väga mustvalge. Ega ei kujuta ette, kui hirmus on elada nii, et hommikul ärgates on taas päevakorral hirm selle ees, et keegi avastab su saladuse, sinu rahvuse, sinu veendumuse ja et sellest hirmust ei olegi võimalik lahti lasta.

Minu muljed raamatust on väga head - taas kord üks parimaid lugemisi. Sest see raamat paneb mõtlema, paneb neid kihte, millest lugu koosneb, lahti harutama.

Kuni Jumal on inimeses, seni inimene püsib lk 8

Kes on selle armastuse loonud? Jumal? Kindlasti. See on Jumala säde meie endi sees, jäetud lohutuseks paradiisiaiast, pärandvaraks isakodust pagenuile ja meie vaimu kinnituseks, et meie usk inimesse ja maailma ei raugeks, nähes ümbritsevat kaledust. Võlutaim, mis annab vaadates ilu ja juues jõudu, surub pea püsti ka vastu su tahtmist, sätib su sammud õigele teele ja paneb su käed embama lootust ning rõõmu. See o n annetatud – see ei ole palk, vaid kink. Kes seda oskab tunda, on õnnistatud ja saab mägesid tõsta ja kui ta oleks heliseb vask või kumisev kelluke, kõlaks ta hääl üle kogu maailma ja kuulutaks head. Lk 59

Mees võib võita males. Naine võidab elumängud, sest tema käigud ei allu loogikale, kuid on vägagi hästi seotud emotsioonidega. Mängu skoori otsustab mängija tahe, ka oskused. Lk 223

 

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

272 lk