Kui kuu on kadunud

Tagasihoidlik infokilluke, mida sisaldab raamatu kaas, lubab teistsugust lugemistelamust ja tõepoolest, sellist raamatut nagu on Nathan Fileri Kui kuu on kadunud, ei ole ma varem lugenud. Ilmselt ei ole ka skisofreeniast palju ilukirjanduslikus võtmes kirjutatud.

Minajutustaja Matthew on skisofreenik, kes mõtleb end kord tagasi lapseikka, kord iseseisvumise ehk täiskasvanuks saamise algusesse ja tööinimese ellu, siis jälle vanematekoju ja haiglasse, teraapiasse. Kogu see tekst on kirjapandud hüppeliselt, nii nagu skisofreeniku peas vahelduvad mõtted. Kõik need vahelduvad kirjastiilid ja tekst haakuvad skisofreenilise mõttemaailmaga. Mulle tundus, et tema haiguse vallandas just süütunne venna hukkumise pärast. Aga võib olla ka ainult mulle tundus nii.

See on haige siseheitlusi täis raamat, mis annab aimu haige peas toimuvast. Kusjuures see peas toimuv ühtaegu teavitab ja hirmutabki. Skisofreeniahaige mõtlemist avatakse ikka täiesti tõetruult. "Kui kuu on kadunud" mõjub ja mõjutab kuidagi eriliselt. Rohkem kindlasti neid, kes on lähemalt kokku puutunud selle haigusega.

Noppeid raamatust, mis iseloomustavad skisofreeniat:

Ühel hetkel ma kuulasin, oli huvitav, ma võtsin kõike vastu, järgmisel hetkel oli pea täiesti tühi lk 85

Me oleme isekad, mu haigus ja mina. Mõtleme ainult iseendale. Terve ümbritseva maailma vormime sõnumiteks ja salajutuks, mida sosistatakse ainult meile lk 138

Vaimuhaigus pöörab inimesed sissepoole. […] See hoiab meid igavesti meie mõistuse valu küljes lõksus, samamoodi, nagu katkine pöial või jalaluu haarab kogu tähelepanu endale, nii et terve pöial või terve jalg ei tule enam meeldegi. Lk 266

Me liigume mööda ringjooni, see haigus ja mina lk 294

Tsitaadina mõjuvad ütlemised:

Probleemidega on kergem magama heita, kui tead, et kavatsed nendega midagi ette võtta lk 106

Soojast söögist on siis kergem rõõmu tunda, kui on keegi, kes sulle ketšupit ulatab lk 126.

Kirjastus: Kunst 2016

295 lk

Oota mind ombupuu all

Seekord valisin lugemiseks Santa Montefiore "Oota mind ombupuu all". Valiku põhjusi oli kohe mitu: 1. Ilus raamatu kaanepilt, kus on suure võraga, õitsev tundmatu puu; 2. Kaaneinfo: eepiline romaan keelatud armastusest, on intrigeeriv; 3. Ühe toreda lugeja südamlik soovitus, kellele pakkus see lugemine suure elamuse. Kusjuures ühtin tema arvamusega.

Tegemist on hargneva perekonnasaagaga, mis algab Iirimaalt, jõuab välja Argentiinasse, käib mõneks ajaks ära Šveitsis ja Inglismaal ning naaseb jälle Argentiinasse. Raamatu kandvaim karakter, Sofia Solanas kasvab koos oma vendade ja onulastega Argentiina pampas. Ta armastab koos poistega ratsutada, polo mängida, puuotsas turnida ja teeb meelehärmi oma iirlannast emale, kelle silmis ei käitu ta noorele tütarlapsele sobival kombel. Isa küll jumaldab teda, kuid kui Sofia teismeeas armub oma onupojasse, siis saab häbitunne isaarmastusest tugevamaks ja tütar saadetakse Euroopasse. Euroopas elatud aastad kujunevad uue inimpõlve pikkuseks, kuid tunne, mis on sügaval, ei rauge isegi aastate möödumisel. Pigem elab ta kusagil teise elu kõrval varjusurmas.

See on ilus-magus-valus keelatud, teiste arvelt varastatud armastuse lugu. Selline armastus on varastatud oma suguvõsa au, eneseväärikuse, perekonna sidemete arvelt, aga ka eelarvamuste, kitsarinnalisuse ja väikluse arvelt. Lisaks on teemaks juurtetuse, pidetuse tunne. Sofia meenutas mulle kirglikku ja kindlameelset Scarlet O´Harat (Tuulest viidud), kes sai hakkama igal pool, igas olukorras, kõigi raskuste kiuste.

Päris tüüpiline armastuslugu see kindlasti ei ole, kuid imalamaid ja tunnetest ülevoolavaid kohti esineb siin küll ohtrasti. Samas kirge ja põnevust jagub ka kuni lõpuni ning lugemine edenes ikka väga hoogsas tempos – isegi nii hoogsas, et ununes aeg ja tegemata kodutööd. Väga meeldis kogu see loodud olustik ja kirjeldused, mis on tõetruud (autor ka mainib, on ta ise reaalselt Argentiinas elanud). 

See aeg, mis kulus 464 lehekülje lugemisele, vääris küll igat loetud lehekülge ja andis filmiliku elamuse.

Mõned mõtted:

Mis asi sinu arvates oodates tuleb? Tarkus. Aeg annab sulle võimaluse kõrvale astuda ja asjale objektiivse pilguga vaadata. Lk 124.

Kaks kõige kurvemat sõna sõnastikus on „liiga hilja“ lk 143

Vanaisa oli elanud hetkele, nautinud iga sekundit. Ta ei elanud homses, sest milleks raisata oma energiat millelegi, mis ei pruugi üldse aset leida. Ta ei elanud ka eilses päevas, sest eilne päev on möödas ja seda ei ole enam olemas. Olevik on ainus reaalsus ja selleks et saavutada kestvat õnne, peab õppima elama siin ja praegu ning mitte muretsema ega raiskama aega millegi muu peale mõeldes lk 171

Kirjastus: Varrak

See ei ole minu Kuuba

 Minu-sarja raamatuid olen lugenud vahelduseks ilukirjandusele päris palju. Seekord hakkas näppu  Lauri Räpi kirjutatud reisiraamat, mille pealkiri ja väga värvikas kaanepilt tekitavad nii palju uudishimu, et tuli oma silmaga üle lugeda, milline see tema Kuuba siis ei ole.

Raamatus räägitakse kaheksaliikmelise reisiseltskonna Kuuba avastamise lugu. Kogu reis organiseeriti ise, s.t palju jäeti korraldamata ja vaadati jooksvalt, kuidas asjad kulgevad. Samas mingi marsruut oli küll väljamõeldud, kuid näiteks öömajad olid broneerimata, transport  ei olnud kokku lepitud ja paigad, mida külastata, ei olnud ka täpselt paika pandud. Avatud oldi kõigele mis pakkus elamusi, sealhulgas tutvuti kohalike umbkeelsete inimesega, külastati lokaale, maitsti sööke ja joodi jooke. Selline organiseerimatus tõigi kaasa paraja kaose ja lõi palju naljakaid olukordi, mida väga täpselt organiseeritud reisi puhul ei saaks ette tulla.  

Kõik see on kirja pandud humoorikalt, asju üle vindi lõbusalt keerates. Suhteliselt ilma piiranguteta räägitakse kõigest, näiteks söögist mis oli saast, kimbutavatest kõhuhädadest, mis põhja alt ära lõid, kuubalastest, kellel turiste nähes hakkasid raharullid silme-ees jooksma, tsikkidest, kes hommikuvalguses nii kenad ei olnudki.  No mõni pohmelli koht oli vast halenaljakas ka ja lisaks võib tekkida väike küsimus, et mis pagana pärast nii kaugele oli tarvis end pohmelli jooma minna?!  Aga kui rumm oli ikka odav, eks siis oli ka ahvatlus seda suurem ning  kambavaim pani ka kindlasti tegema asju, mida üksinda reisides ei teeks. Ikkagi tugevam tunne, kui tuttav õlg on kõrval.

Tegelikult ma täiesti kujutan ette, et selle raamatu kirjutamine oli ka üks lõbus tegevus: kõigepealt see meenutamine, mis tuletas olnut meelde ja ajas kindlasti naerma, ja siis see võrdluste loomine, mis olid ikka kohati nii originaalsed ja tabavad, et lõbustasid kindlasti kirjutajat ennastki. Minu jaoks oli küll neid kohti kohe mitu, kus ma naersin südamest, rääkimata kogu see lugu, millest enamus sai loetud muigega suunurgas. Kuubat oli siin ikka ka. Nii et ainult nalja ja naeru pärast ei pea seda lugema.  

Tore ajaviide!!!

Kirjastus: Tammerraamat

Lehekülgi: 257