Ainult üks kord

Facebookis on loodud tore grupp „Lugemise väljakutse“, kus on kokkupandud nimekiri teemadest või märklausetest, mille alusel raamatuid lugemiseks valida. Kuna selgus, et oleme kirjanikuga Alexandre Jardiniga sündinud ühel aastal, ühel kuul ja tema on vaid üks päev minust noorem, siis paigutan selle raamatu 34. teema alla ehk raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal.

Hannah on 36 aastane naine, kes kavandab abielu, mälusopis keerlemas üks viieteist aasta tagune lugu. Toona tema õe peigmees, enne oma pulmi märkas, et hoopis Hannah oleks see naine, kellega tahaks end siduda. Ta teeb New Yorgi kaksiktornis Hannah´le ettepaneku armatseda vaid üks kord… Viisteist aastat hiljem on Hannah õde surnud ja kirjanikust mees kohtub taas Hannahga.

Esmapilgul tundus see kõik selline parasjagu imal, üsna tüüpiline armastuslugu, kus oli kahtlaselt palju ühesuguseid petmisi ja saladusi: tema ei ole su isa ja sa ise seda ei tea; tegelikult armastan ma su õde jne. Näis selline hale, ebaoriginaalne ja õnnetu lugu. Ka lõpuosa näis liiga kiiresti kokku kirjutatud olevat, kuni… tuli päris lõpuosa, mis muutis kogu minu  arvamust. Kogu elu võibki olla esmapilgul etteaimatav,  aga siis tuleb midagi nii reaalset ja nii aimamatut, mis muudab kõik, kõike ja kõiki. Paraku ei saa sellest, mis minu arvamust nii väga muutis, rääkida. Vastasel juhul kaoks uudsuse võlu. Samas vihje oli olemas. Oskaks vaid märke lugeda!

Mõned väljanopitud mõtted ka:

Kellel puudub armastuse ihalus, pole enam ei naine ega mees, vaid asi lk 20

Mahasurutud tunnetel on kalduvus kasvada lk 67

Lootmine on tihtipeale avanss õnneni jõudmiseks lk 95

Mõrvade ja armastuse retseptid

Valisin Varrakult lugemiseks Lõuna-Aafrika kirjaniku Sally Andrew toidu- ja kuritööseguse raamatu. Sellise pealkirjaga raamat on  üsna turvaline valik, sest juba pealkirjast saadud info annab aimu, milliseid emotsioone lugemiselt oodata. Samas Lõuna-Aafrika kirjandus ei ole just igapäevane külaline meie lugemislaual, ja minul on see ilmselt küll esmane kokkupuude, siis on ikkagi mingi uudsuse ootus ka olemas.

Raamatu peategelane Tannie Maria on leseks jäänud viiekümnendates naine, kes armastab väga kokata ja jagab oma häid nõuandeid läbi kohaliku ajalehe ka teistega. Lugejad soovivad aga head nõu armuasjades ja nii tuleb Marial, vaatamata enda juba möödunud vägivaldsele suhtele, hakata jagama nõuandeid ka armuasjus. Ühest lugejakirjast loeb ta välja, et selle saatja võib olla ohustatud. Ta ei eksinudki, leitakse mõrvatud naine. Õiglusejanune Maria asub paralleelselt politseiga asja uurima. Kui tavaliselt on n.ö ise uurijate ja politsei vahel parasjagu hõõrumist ja ära panemist, siis selles loos saavad nad kenasti, üksteist täiendades hakkama. On ju kahtlusaluseid  palju, tegelikke mõrvareid vaid üks, ja raske on sotti saada.

Tegemist on küllalt põneva looga, kus kriminaalset osa mahendavad toidud. Hea söök on siin abiliseks uurimisel, aitab maha rahuneda, sõprust sobitada, väsimust peletada – toit kui lootuse ja heaolutunde sümbol. Kusjuures põhilised on muidugi koogid, mis on heaks lohutusvahendiks armuasjade lappimisel ja mõrva uurimisel. Isegi nõuandeid toidu tegemiseks on ka täiesti olemas sh kolm nippi, kuidas õige pehmusega muna keeta.  Lisaks saab lugeda armuasjades hätta jäänute kirju ja ka reaalsete nõuannetega vastuseid nendele kirjadele. Kusjuures Maria oskas vastuseid välja võluda ka siis, kui õiget vastust nagu esmapilgul ei olnudki, abiliseks siingi olid head toidualased nõuanded, sest teadupoolest käib ju armastus kõhu kaudu. Samas ei jää ka Maria enda armuasjad soiku ning kriminaalne osagi kerib end ühel hetkel päris põnevaks. 

Kui üldse miski häiris, siis olid need kaldkirjas kirjutatud afrikaanikeelsed sõnad. Raamatu lõpus olid küll sõnaseletused olemas, kuid lehti pidi keerama üsna sageli ja see muutus tüütuks. Joonealust seletust olnuks lihtsam jälgida. Samas oli neis sõnades ka oma positiivne poolus olemas, mõnda sõna isegi googeldasin uudishimust. Näiteks veldskoene olid ühed väga sageli kantavad jalatsid selles loos, siis uurisin internetist täpsemalt järele.

Mitmekülgne, lihtne lugemine, mis pakub väga erinevaid emotsioone. Hea ajaviide, millel boonusena kaasas tõeliselt ahvatelvad pisut teistsugused retseptid raamatu lõpus.

 

Euroopa sügis

Sellist raamatut, kus tagakaane info põhjal selgub, et juttu tuleb muuhulgas ka eestlasest Ruudist, ei saa lugemata jätta, eriti kui kirjutajaks ei olegi eestlane, vaid hoopis inglise kirjanik Dave Hutchinson.

Tegemist on tulevikuaja, 21. saj teise poole romaaniga. Euroopa on killustunud väikesteks riikideks, Eurooapa Liidust ei ole midagi alles jäänud. Riigipiirid on taas suletud ja suure Schengeni asemel on taastatud range passikontroll. Sellistes oludes töötab eestlane Ruudi ühes Krakowi restoranis kokana. Ootamatult tõmmatakse ta tegevaks ühte salajasse kulleriorganisatsiooni.

Ootamatu ja omapärane oli eestlasest Ruudi tegelaskuju. Minu arvates edastati selles loos päris hästi eestlaste olemust – visa, töökas, sihikindel, sõnapidaja, tahtejõuline. Raamatut lugedes tekkis huvi - kas autor on seotud Eestiga, kõik Eestiga seotud taust tundus kuidagi väga õige ja tuttav. Leidsin ühe intervjuu kirjanikuga, kus ta väidab, et on põhjalikku eeltööd teinud enne kirjutamist. Seda oli tunda küll.

Vaatamata sellele, et tegemist oli tuleviku ühiskonnaga ja teadupärast me tulevikku ette ei tea, siis  tundus see tulevik tänapäeva seisukohast vaadates siiski üsna realistlik. Nagu oli raamatus öeldud, et majandus-, pagulaskriisid ja gripipandeemia olid teinud oma töö ja Euroopa Liit ei pidanud survele vastu. Ette me ei tea, aga mine tea?! Ideena hea on näiteks triipkoodide olemasolu auto numbrimärkidel, et maksuliste teede kontrollarvutid oskaksid automaatselt neilt koode lugeda ja tasu võtta. lk 156

Raamatu esimene pool oli kuidagi igav, vaatamata sellele, et toimus palju tegevusi, tegelasi oli palju. Kusagil keskpaigas põnevus kasvas, sest avati  rohkem Ruudi tausta, jõuti välja koguni Eestimaale, täpsemalt Lahemaale, kus elasid Ruudi isa ja venna pere. Kusjuures Ruudi isal oli idee muuta ka Lahemaa iseseisvaks riigiks ja isegi laulupidu kavatseti sinna üle viia.

Kui raamatu esimeses pooles suurt ulmet nagu ei märganudki, siis lõpu poole ulmelisus sisus kasvab. Käiku tuleb ka nähtamatu riik. Samuti muutub sisu raamatu arenedes kriminaalsemaks. Omaette teema oli spionaaž, kõik olid kõigi spioonid ja lõpuks ei saanudki sotti, kes kelle heaks töötasid.

Üldiselt võib öelda, et mind ei köitnud see lugu (v.a Ruudi ja Eestimaa). Küllap ei ole sellised spioonilood minu rida ja ega ma ulmest ei ole kunagi vaimustunud. Kokkuvõttes meenutas see raamat ühte igavat action filmi, kus tegevusi on ülipalju, aga see kõik võrdub nagu „kanad takkus“ sebimisega – midagi kogu aeg toimub, aga eriti nagu kusagile välja ka ei jõuta.

Meeldis küll  (eht eestlaslikult) see töö ja vaev, mida oli nähtud selle raamatu kirjutamiseks. Ka väljamõeldised ei ole siin juhuslikud.

Kirjastus: Varrak

292 lk