Kuna Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna“
oli mulle lugemiselamus, siis ootasin väga, millal saan lugeda selle
Napoli-romaani sarja teist raamatut.
„Lugu uuest
perekonnanimest“ jätkub seal, kus eelmine lugu ära lõppes. Lila on abielus ja
täidab niivõrd-kuivõrd oma abikaasa kohustusi ja tegutseb perekonnaäris, Elena
jätkab õppimist ja eneseleidmist. Seotud on nad üksteise ja teineteisega
endiselt, kui alati mitte füüsiliselt, siis mõtetes ikka. Lila elu ei lähe just
kõige meeldivamalt. Tema mees ei ole tema armastus ja naise paindumatu iseloom
toob kaasa palju muudki peale argiste sekelduste. Elena elu on täis ebakindlust
ja teda saadab igal pool Lila vari. Nii saavad osaks mõlemale armastus,
armukadedus, vabaduseiha ja vajadus olla pühendunud millelegi-kellelegi. Kumbki
leiab oma tee, aga kohati tundub, et see tee kujunes nii, et üks pool pidi
maksma rohkem lõivu kui teine.
Kui raamatu
tutvustust lugeda (ka esimese osa) tundub, et tegemist on tavalise lihtsa looga
armastusest ja sõprusest. Tegelikult on see lugu kuidagi hästi sügav ja mõjus,
mis paneb mõtlema inimloomuse keerulise ehituse üle ja selle ajastu
(50-60ndate) võimaluse üle. Kaks tüdrukut, kelle stardipakett siia ilma tulles
oli pea üks: vaesed pered, kirjaoskamatus, vähene kultuurihuvi, palju vägivalda
ja vaeste linnaosa, kuid kelle elud hakkasid veerema mingil hetkel eri suunas.
Lilast saab nagu kõige trotsiks temperamentne, kaootiline, hüsteeriline,
lummav, ligitõmbav kaunitar, kelles on koos nii paradiis kui ka põrgu, Elena
seevastu on vaoshoitud, alandlik, edasipüüdlik eneseotsija, kes vajab eneseteadvuse
tõstmiseks kellegi õlga.
Kuna see lugu
haarab kaasa kogu täiega, siis tuli mõttesse ka hästi palju filosoofilisi
küsimusi. Näiteks kas tarkus ja prestiiž on sünonüümid või ka tarkus ja
lugemus? Kas enesekindlus tagab õnne? Mõni inimene omab juba loomult maagilist
sära ja oskab luua sellise aura enda ümber, et ta meeldib kõigile, olgugi, et
tema käitumine on aeg-ajalt saatanast. See on loomupärane või jumalast antud meeldimise faktor, mis tähendab, et kõik
jumaldavad teda, tahavad talle meeldida, kuid teine õpib ja püüab, kuid
sellegipoolest seda olekut ei saavuta? Miks see nii on? Kas haridus ja lugemus
muudavad enesekindlust ja sisemist mina või on ikkagi vaja veel midagi? Need
küsimused tekkisid Lilast ja Elenast. Ma
ei teagi nüüd lõppkokkuvõttes, kumb tüdruk mulle rohkem meeldis. Lugedes pooldasin
kord ühte ja teine näis võimatu, samas sellel minu poolehoiu pälvinul oli ka
ebameeldivaid külgi. Lila ütleb seda ise:
… ma ei olnud võitnud midagi, et maailmas ei olegi
midagi võita, et tema elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi nagu minu
oma, et aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, ja et tore on teineteist
aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullu
hääles lk 393
Nii et mulle
meeldis ka see osa ja ootan järgmist.
Kirjastus: Varrak, 2019
398 lk