Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

 

Õnneks jõudis Napoli lugude kolmas osa üsna kiiresti minu lugemislauale ja sain lugeda loo lõpuni, enne kui mälu selle esimesed osad kusagile kaugemale mälusoppi peidab. Kuigi minu arvates on need Elena Ferrante tekstid ja see lugu nii mõjusad, et pikemas perspektiivis nad kindlasti püsivad keskmisest paremini meeles.

Lugu jätkub sealt, kus eelmine osa, ehk „Lugu uuest perekonnanimest“ pooleli jääb.  Elenagi tüürib abieluranda ja algab pereelu. Ta püüab kirjutada, kuid ootused ja ebakindlus ning ka aja nappus ei lase tal sellega enam toime tulla nii nagu tema seda sooviks. Suhe Lilaga on varieeruv, kord intensiivsem, kord harvem, kuid mingi mõju ja alateadlik surve üksteisele on olemas ka siis, kui elatakse eri linnades.  

Minu meelest on see Napoli sari selline, mille sisu konkreetset kirjeldust ei saagi välja tuua. Sest see raamat ongi elust, kus juhtub asju, kus on õnne ja probleeme, kus armastatakse ja vihatakse, antakse ja võetakse võimalusi, ollakse ja tullakse, kord mõistetakse ja siis kasutatakse üksteist ära jne.  See on lugu, mis näibki lihtsamast lihtsam: kahe tüdruku sõprus, elatud aastad, nende aastate sündmuste, emotsioonide kiht, kuid ometi on see sügavam ja mõjusam, hingepugevam, kui üks tavaline olin-nägin lugu. See on nagu piilumine Lina päevikutesse, kus on paljastatud kõik kõige salajasemad ja patusemad mõtted ning kus Lina mõtestab ja püüab mõista Linat. Lugemise tegid väga nauditavaks ka need pikad, sügavad, värvikad laused, kus üks lause kannab mitut mõtet.

Ja need mõtted kannavad muidugi toonase Itaalia ühiskonna mõttemalle naise kohast ühiskonnas, tarkuse teekonda edule või ebaedule või hoopis juhuse soosingut või hoopis sihikindluse tulemust. See lugu on nii mitmeti tõlgendatav, et selle üle võib mõelda päevi ja päevi ning ikkagi ei suuda sotti saada, kes siis ikkagi oli mineja ja kes oli jääja. See järele mõtlemise võimalus on nagu loo pikendus. Mulle meeldis väga!

Mõned meeldinud mõtted kirjutasin ka välja.

…asjade tülgastav nägu ei ole romaani kirjutamiseks piisav: ilma kujutlusvõimeta ei sarnane see mitte näoga, vaid maskiga. Lk 221

Võib olla … olen andnud liialt kaalu mõistuse kultuursele kasutamisele, suurele lugemusele, hoolikalt valitsetud keelele, poliitilisele eelistusele; võib olla oleme mahajätmise ees kõik võrdsed; võib olla ei suuda isegi ülimalt korrastatud mõistus taluda avastust, et teda ei armastata lk 3

Kirjastus: Varrak, 2020

344 lk