huvi lugeda seda Anne Velliste koostatud raamatut. Öömaja oli igati ekstreemne, sest tuba tornis meenutas kasarmut, oli üsna askeetlike tingimustega ja ma ei mäleta, millal ma viimati raudvoodis magasin. Sellest reisist tuli lugemisotsus „Johanna Päts. Kodu südames“.
Raamat sisaldab
mälestusi, kirju, dokumente. Johanna kirjutas oma eluseigad üles ikka selleks,
et lapsed, lapselapsed teaksid ja mäletaksid kodumaad, säilitaksid eestlust. Nagu
paljudel, nii tuli ka perekond Pätsil keset aktiivset elu jätta kõik ja minna,
kaasas keedetud koorekommid, et lapsed suudaksid reisi üle elada. Kodutalu jäigi
igaveseks maha ja uus elu algas taas nullist. Mulle meeldis väga tema kirjavahetus sugulaste ja tuttavatega. Kui esilagu olid need kirjad lootusrikkad, et ehk
õnnestub kunagi kodumaale tagasi pääseda, siis aastate lisandudes seati oma elu
sisse võõrsil, kinnitati oma kannad tugevamalt uude elupaika ning lepiti
paratamatusega. Samas kodu oli alati kaasas mõtetes. Üsna sageli olid need
kirjad ka kurvad, sest tuli kirjutada haigustest ja surmadestki, kuid samas oli
suurel suguvõsal alati põhjust kirjutada ka sündidest. Need on kirjad,
milliseid täna enam ei teki. Kõik need
kirja alguses olevad sissejuhatavad pöördumised ja lõppsõnad on eriliselt
armsad, südamlikud. Ma ei usu, et me oleme südamlikkuse minetanud, kuid
kõnepruuk on täna teine, olud teised ja nii jäävadki need pea poole sajandi
tagused kirjad pisut nagu etaloniks.
Raamat on paks ja
raske ning selle lugemine võtab ajast üsna suure ampsu, sest ega neid kirju
korraga palju ei loe. Kuid ühe ajastu lugu, väga väärika perekonna lugu tasus
lugemist. Ja tegelikult ka see Eesti Vabadusvõitluse muuseum tasub külastamist.
Kirjastus: AADE,
2013
544 lk
No comments:
Post a Comment