Wednesday, October 30, 2019

Kilde Eesti Telefilmi päevilt



Eesti Telefilm on muidugi nostalgia, kuid seekord ajendas mind raamatut haarama autori perekonnanimi. Olen sündinud Piknerina ning minu vend on autori nimekaim. Nii et kui lapsena telerist nähtud saate lõputiitrites jooksis nimi Raivo Pikner,  sai alati rõõmsalt venna poole hüüda. Nimekaimud on ka juhuslikult kohtnud, kusjuures mõlemad kandsid ühesuguseid jopesid. Kas see oli nüüd nimemaagia, kuid igaljuhul tore kokkusattumus 😊.

Raamat on väga tore meenutus nähtud filmidest. Raivo kirjutab lühidalt filmimise ja filmindusega seotust, muuhulgas ka naljakatest seikadest, mis töö käigus tekkisid.  Lühikesed lood on kenasti ajalises järjestuses. Kõiki nimetatud filme ma loomulikult näinud ei ole, või ei mäleta enam, kuid eriti hingelähedane on mulle meenutus on dokfilmist „Vana paat“. See on lugu rannapoistest, kes alles õpivad armastama merd ja tundma kotermanne, vanast paadist, mis kotermanni läbi uueks saab, ja onu Eerost (Matsiranna kalapunkti ülevaataja Eero Siivo), kes kõige selle taga seisab. Olen minagi kohtunud onu Eeroga, istunud selles vanas paadis, näinud tema voolitud vahvaid kotermanne ja kuulanud neid lugusid.  Usun, et kõik lapsed, kes veetsid suvevaheaaega kunagises Pärlselja pioneerilaagris teavad, kes oli onu Eero ja mida tähendab VaPaMaRa (vana paat Matsi rannas). Kui mõned aastad tagasi juhtusin juhuslikult seda filmi telerist nägema, olin kui teleka ette naelutatud - filmis, kus on osalisteks minu kooliõed ja vennad, oli äratundmisrõõm eriline.  Tänaseks pole muidugi ammu enam onu Eerot ega tema vana paati. Ega ma ei tea sedagi, mis sai tema kotermannidest ja neist lugudest. Igataheks vääriks need kõik mäletamist. Vähemalt üleskutse selleks on tehtud. Ka filmis osalejatest ei saanud merekarusid, kuid usun, et kõik, kes on rannaäärsest külast pärit, ilma mereta olla ei saa.

See raamat on elust enesest hästi postiivses võtmes, on ju filmindus ja telerist nähtu nii elu osa, et selleta ei kujuta enam elu ettegi. Mulle meeldis aga see, et neis mälestustes ei ole kibestumust, mustamist, näpuga näitamist, ajastu vaenamist, vaid ongi pigem rõõmsalt tõdemine, et nii oli.
Seega on tegemist raamatuga, mida on tore ikka ja jälle kätte võtta, ülelugeda ja meenutada.

Kirjastus: Nornberg & Co
176 lk koos registritega. 

Sunday, October 27, 2019

Timukas ja tema maagiline ihuarst




Olen korduvalt mõelnud, et II maailmasõja teemast mulle aitab, sest seda teemat olen lugenud üsna palju, kuid siis aga ilmub jälle midagi, mis mind köidab ja algne mõte enam ei kehti.   Seekord köitis Tapio Tammineni „Timukas ja tema maagiline ihuarst“, seda just Felix Kersteni Eestiga seotuse pärast ja tegelikult on ka vähe teada, mis rolli ta sõjas tegelikult mängis.

Raamatus on kõnealusteks eelkõige Himmler ja Kersten, kuid haaratud on sõda laiemas ulatuses, millest eelkõige puudutatakse genotsiidi juudi rahvuse hävitamiseks. Seega on kesksel kohal ka koonduslaagrid ning muuhulgas püüd päästa hukkumisele määratuid. Riigiti põigatakse  eelkõige Soome, Rootsi, oli ju Kersten seotud mõlema riigiga. Rohkesti saab tähelepanu ka julgeolekuülem Schellenberg. Tapio Tamminen püüab selgust tuua, millist mängu need härrased selles sõjas mängisid. Kas see mäng oli ainult enese alalhoiuinstinkt, ideeline teadlik tegevus või kaval kassi-hiire mäng?  Üsna põhjalikult analüüsitake Himmleri lapsepõlve ja tegutsemise motiive, jõudes järeldusele, et kirjutuslauamõrtsukal ei olnud rasket lapsepõlve ega ühtegi muud mõjutust, mis võinuks teda kallutada mastaapsele hävitustööle.

Himmlerist palju põnevam tegelane näis olevat Kersten. Oli ta ju massimõrtsuka ihule kõige lähem inimene. Kuid ka tema tegutsemismotiiv jääb hämarakas. On raske mõista, miks ta teenis Himmlerit ja samal ajal üritas vabastada koonduslaagrisse sattunuid. Mõjujõudu tal Himmleri üle kindlasti oli ja päris kindlasti andis ta suure panuse tuhandete koonduslaagris olnute vabastamisele. See raamat ei anna otseseid vastuseid, kuigi läbi uuritud on palju kirjavahetusi, päevikuid, tunnistusi. Autor tõdeb, et kahtlaseks jäävad ka paljud tunnistused, sest need olid ajendatud pärastsõjajärgse sooviga end puhtaks pesta, oma rolli pehmendada, näidata oma paremat poolust. Oportunistlik seikleja istub sõidu pealt sujuvalt ümber teise rongi, kui poliitilised tuuled pöörduvad lk 253.

Kindlasti pani see raamat rohkem analüüsima asjaolu, et miljonid inimesed sattusidki vaid turvalise kabineti seinte vahel, pastaka abil sündinud otsuse pärast hädasse, viletsusse, hävingusse. Hirmutav on, et viimane sõda ei olnuki meie maal nii palju aastaid tagasi ja veelgi hirmutavam on, et liiga sageli võetakse luksuslike kabinettide suletud uste taga vastu sõja alustamise otsuseid, ning lähim sõjakollegi on meile liiga lähedal.

Kirjastus: Varrak, 2019
273 lk



Monday, October 14, 2019

Armastus pisiasjadest



„Punases sarjas“ on ikka olnud häid leide ja kui palusin kolleegilt soovitust, siis tema pakutud Francesce Miralles´i „Armastus pisiasjadest“ tundus sedavõrd põnev küll, et lugeda. Raamatu autor on katalaani päritolu, kes lisaks kirjutamisele tegeleb ka muusikaga.

Raamat viib üksildase mehe maailma. Härra Samuel on 37 aastane ülikooli kirjanduse õppejõud, kes elab eraklikku elu. Päevades on oma rutiin ja seda lõhub ta kultuuri tarbimisega: kino, teater, lugemine. Uue aasta alguses on ta üsna kindel, et kõik läheb vanaviisi. Kuid ootamatult vupsab tema tuppa kass, kes käivitab sündmusteahela, mis paneb Samueli märkama ümbrust ning äratab temas kaastundlikuma ning sotsiaalsema poole. Tänu kassile satub ta kokku erinevate inimestega, kes muutuvad talle oluliseks.

Väga omamoodi lugu, või õigemini oli see härra Samuel nii isevärki tegelane, et hoidis üsna hästi oma lõa otsas vaatamata sellele, et selles raamatus ei toimugi midagi erilist. Siiski kõik need pisiasjad kokku loovad üsna armsa ja arvestatava loo. Küllap nii ongi, et pisiasjadest võivad alguse saada suuremad lood ning pisiasjades on see võlu, mis paneb märkama, looma ja unistama. Raamatus on palju viiteid kirjandusele ja muusikale, mis muudab omakorda uudishimulikuks. Mendelssoni „Veneetsia gondlilaul“ on mul kuulatud.

Samuti oli siin palju mõtteteri, mis mulle meeldisid sedavõrd, et kirjutan need siia välja:
…pole tähtis, kes me oleme, vaid see, mida me selle olemisega peale hakkame lk 29
Meie tulevik sõltub niivõrd tühistest pisiasjadest nagu kassi toitmine ja rongimudeli rööpa ostmine lk 34
Meie väärtust hinnatakse eelkõige teistele tehtud hea järgi lk 139

Kirjastus: Tänapäev, 2014
217 lk

Tuesday, October 1, 2019

Sume on öö


Väga hea, et on olemas bussijaama, lennujaama, haigla, juuksuri jt raamatukogud. Mõnikord juhtub nii, et lugemislaual tekib tühjus just nimetatud kohtades ja siis on hea võimalus haarata uus lugemine. Nii sattus mulle ette F.Scott Fitzgeraldi „Sume on öö“. Tema „Suur Gatzby“ on mul samuti mõned aastad tagasi loetud ning mälestused sellest on pigem head.

Ka see lugu viib 20. sajandi esimese poole rikaste ja ilusate glamuursesse maailma. Kokku saavad noor psühhiaater Dick Diver ja nägus ning üüber-rikas Nicole Warren. Nicole närvikava pole kõige paremas korras ja tema pere arvates oleks abielu arstiga tema tervisele kõige parem. Nicolest ja Dickist saab kaunis ning sulnis paar. Nad meeldivad oma oleku, sära ja elegantsusega paljudele. Siiski ei ole Dickil kerge olla armastaja ja doktor üheaegselt. Sedavõrd, mida enam terveneb Nicole, kaotab oma sarmikust Dick.

„Sume on öö“ on näivuse ja näimise lugu, s.t olulised on poosid, millega jäädakse silma seltskonnas. Seega on ka selles raamatus nagu ka Fitzgeraldi „Suur Gatzby“ loos palju seltskonna klatši, segaseid suhteid, uhkeid tualette, palju ostlemist ja raha tuulde loopimist, teenijaid ja guvernante. Siiski pakkus see kõik üsna palju pinget. Võib olla just sellepärast, et raamatu alguses näis Nicole olevat väga segaduses ja tema tundmused näisid sõltuvustundmustena, millest ju üldjuhul midagi head välja ei tule.

Lugesin 1976. aasta väljalaset ja selle lõpus on ka kenake kokkuvõte autorist ja loo tagamaadest. Nii ei pea internetis surfama ja infot otsima, kõik on raamatus kenasti koos. Selgub, et selle loo tagamaad on ka autobiograafilised. Nimelt oli Fitzgeraldi naine skisofreenik ning ta ise üsna sarnane Dick Diverile, kes püüdis olla seltskonna täht ja hing jagades oma sarmi ja tähelepanu väljavalitutele. Siiski see püüe olla ja näida muutus Dickile koormavaks, võib olla ka hr Fitzgeraldile endale. Mis parata, ka rikkad nutavad.
Mulle meeldis.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1976
208 lk