Minu Tšehhi

Suvise reisi asemel võib lugeda reisiraamatut, mis on samuti omamoodi reis. Mina käisin mõtteis Kristel Halmani „Minu Tšehhi“ kaudu Tšehhis.

Kristeli versioon Tšehhimaast on kindlasti kutsuv. Sulejooks on hea ja lugu kenasti balansis kultuuri, looduse ja tema enese elu-oluga. Kui mõnikord on minu-sarja raamatutel teemad väga hüplikud ühe peatüki raames, siis „Minu Tšehhi“ on küll väga sujuvalt kirjutatud. Samuti ei ole liiga palju fakte ja ajalooski ei ole kusagile iidamast-aadamast aega tagasi mindud. Ajaloo- ja faktiraamatu ülesandeid ei pea minu arvates täitma minu-sari. Mulle igatahes meeldis. Tšehhis käinud ma ei ole, aga nüüd läheks küll. Ja Švejk tuleks ikka ka läbi lugeda.

Mõnus suvine lugemine!

Kirjastus: Petrone Print

304 lk

Abielus, siiski üksi

Stephane Hoffmann „Abielus, siiski üksi“. Väga kõnekas pealkiri, äratab huvi. Abielu teema on just teema poolest nagu järg hiljuti loetud raamatule, Domenico Starnone „Seotud“.

Selle abielu lugu viib Prantsusmaale, Pariisi ja  Morbihani lahe äärde. Pierre ja Helene on abielus olnud 40 aastat. Nende kolmest lapsest üks on uppunud ja teised just nagu vanemate elust kadunud. Mees arendab äiapapalt pärandunud ärisid, naine poputab koeri, arendab seltsielu, heategevust ehk teisisõnu moodne klassika rikaste ja ilusate maailmast. Üksteisesse suhtutakse: Ma armastan teda, kahtlemata, sest ma armastan tema vigu. Ka tema armastab mind, sest ta sallib mind lk 17. Ma armastasin sind, sest sa ei olnud kunagi kodus lk 19 ehk siis teisisõnu: mingid kokkupuutepunktid on, aga elatakse üksteisest mööda. Nüüd kui mees tahab pensionile jääda, ei ole naine sellega nõus…

Mingis mõttes on see raamat ka teemal, kuidas valmistada end ette pensionile jäämiseks, sest aja tajumisest, elu muutlikkusest on siin palju mõtteid. Muidugi suhted, sest vanuigi on needki üha olulisemad. Kuidas saada kaasaga hakkama, kui tuleb iga päev, iga tund temaga koos olla ning senine elu lähedust pole loonud.

Ei läinud minu jaoks see rikaste-ilusate elu käima. Kõik need õhtusöögid, kokteilipeod, glamuur ja üksteisele näimine ei kõnetanud mind. Kuid sellegipoolest on siin muljetavaldavaid ütlemisi. Kirjutasin neid mõttekäike päris mitmeid välja, ja kohe kindlasti ei ole ma seda mitte ühegi teise raamatu puhul nii palju teinud. Võib olla jõudsin kirjutada sellepärast, et raamat ei olnud minu jaoks nii haarav, vastasel juhul oleks lugemise hoog  suur ja tsitaate poleks aega üles tähendadagi. Mõne kirja pandud rea puhul oli ka tunne, et see autor on ikka väga küüniline inimene, et selliselt üldse mõelda oskab, ja minu jaoks osutusid mõned neist lausa häirivaks. Kuigi oma tõetera on ju olemas:

Kui mehed oleksid teadlikud eemaloleku jõust, oleksid nad ära palju sagedamini ja palju kauem lk 19

Meie lapsed on nagu kingitused, mille avamiseks kulub kakskümmend aastat, enne kui mõistame, mida nad endast kujutavad; aga kui nad meile ei sobi, siis ei ole võimalik neid ka ümber vahetada. Neid tuleb taluda või neist lahti saada lk 88

Abielu oli nagu autodroomi autodega sõit – ebamugav, teid kõksitakse, teie kõksite teisi, sõidetakse ringiratast, kuhugi ei jõuta, aga vähemalt ei olda üksinda lk 161

On inimesi, kes on paremad surnuna kui elavana, kellele surm sobib väga hästi lk 168

Aga palju kirjutatakse siin ka raamatutest ja need mõtted on oluliselt ilusamad:

Mul on alati üks raamat kaasas olnud. Üksainuke, mida olen lugenud tühjadel hetkedel. Päeva surnud ajal- kus oodatakse kohtumist, vastust, taksot, et kelner tuleks võtaks tellimuse, et kohv jahtuks  või kuni Helene on valmis - elu lendab käest, no mõistagi, raamatute kaudu oli see surnud aeg mulle elav ja kaotatud hetked võidetud.

Kogu minu elu on selles raamatukogus, tugev nagu müür, mitmekesine nagu apteegikapp, elustav ja pehme nagu meri. Ja mina selle keskel vaba ja õnnelik… lk 47

Ma olen unustanud enamiku läbi loetud  raamatutest, nagu ka enamiku veinidest, mida olen mekkinud, aga need on minus ja on mind kui mitte just muutnud, siis rafineerinud.

Kirjandus, see on elu, kust on kõrvale lükatud surnud aeg ja aeglus; põhimõtteliselt. Sellepärast jäävadki hetked, mida me loeme, meisse nii tugevasti. Lk 48

[…] oma raamatuid tuleb valida nagu juustu: nina järgi. Avada, pista nina sisse: kui lõhnab hästi, võtta ära, kui ei lõhna, panna tagasi. Kas see haiseb? Kas lõhnab hästi? Parem on haisev kui lõhnatu raamat. Ühel raamatul peab olema lõhn, aroom, parfüüm, hõng. Nagu ühel juustul. Nagu veinil, lihal, niidetud heinal või reseedal, kui te eelistate neid: üks raamat peab esmalt lõhnama. Seejärel tuleb seda tagantjärele tunda lk 85

Olge kogu aeg üks samm eespool, peatage kurbus rõõmuga lk 120

Ma tahan elada oma vanadust nagu kirglikku seiklust. Mitte lasta sel märkamatult käest libiseda, […]. Nautida aega, mis on jäänud ja mis, nagu lapsepõlves, näib paigal püsivat, kuigi see aeg möödub nii kiiresti. Lk 45

Kirjastus: Eesti Raamat

175 lk

Madisoni maakonna sillad

Minu armas Anne ütles nii kenasti, et vahelduseks raamatulugudele on aegajalt tore kuulata ka teiste inimeste lugusid ja see teeb mõnikord sama välja, kui lugeda raamatut.  Olen täiesti päri temaga, sest on inimesi, kelle elu on nii põnevalt kirju, et mõne raamatu lugu võib kahvatuda selle kõrval küll. Sattusin lugema Robert James Walleri „Madisoni maakonna sillad“. Tavaliselt ei loe ma raamatut, millest film on nähtud, kuid seekord tundus et võiks. „Madisoni maakonna sillad“ on ehe näide sellest, et mõnikord võib sattuda osake kirjust elust ka täiesti teadlikult raamatusse. Nii on, et mõni lugu saab elust suuremaks, püsib raamatukaante ja filmilina kaudu elus seni, kuni säilib huvi. Ja küllap on huvi sellise kauni hingematva armastusloo vastu lõpmatult pikk.

„Madisoni maakonna sillad“ on ilus armastuslugu, mis ei ole ei ajastu ega sügavama taustaga seotud. On lihtsalt romantikast tiine lugu, milles on kahe küpse inimese ootamatu tõmme teineteise poole. Nathalie on tavaline koduperenaine ja Robert nipernaadilik fotograaf. Nende füüsiliselt väga lühike armastus oli ilus ja säilis mõlemas vaatamata vähimagi hilisema kontakti puudumisele kuni nende surmani. Ma ei teagi, kumb osa sellest loost on kaunim, kas lühike ja kaunis kokkupuuteaeg või lõputu igatsuse aeg, mis lasi küll olla ja elada, kuid milles oli püsiv ootus, lootus, igatus ja nukruski. Ilus on seegi, et muljet avaldas ema (tegelikult ju) abielu rikkumine, ka tema lastele.

„Tuhat külateed“ enam sellist elamust ei pakkunud ja näis pigem loo pikendusena.

Peale selle ilusa loo tekkis huvi ka Madissoni maakonna sildade vastu, seega on needki googeldatud. 

Kirjastus: Varrak

250 lk