Saturday, September 21, 2019

Meesteta suvi



Sari „Moodne aeg“ on mulle enamasti meeldinud ja kuna ma ei ole ammu midagi sellest sarjast lugenud, siis Siri Hustvedti „Meesteta suvi“ tundus pärast põgusat sirvimist huvitav.

Mia Fredrickseni abikaasa palub pärast 30 aastat kestnud abielu pausi. Selle pausi põhjuseks palju noorem siresäänrne kolleeg. Mial lööb see jalad alt ja ta satub meelte segaduse tõttu haiglasse.  Et ennast veidi koguda, sõidab ta lapsepõlvekoju. Seal tuleb tal keskenduda teistele asjadele: ta viib läbi teismeliste tüdrukute luulelaagrit, suhtleb naisega naabermajast ning eakas ema oma sõbrannadega soovib tema tähelepanu. See kõik täidab oma eesmärki ning suve lõppedes on siht selgem.

„Meesteta suvi“ ei olnud vist mulle kirjutatud, mõte kippus raamatu juurest kohati ära jooksma, s.t olid seigad, mis köitsid ning seigad, mis üldse ei köitnud. Nii et kohati miski ikka oli olemas, või vähemalt  tahtsin teada, kuidas  Mial läheb ja kuidas ta oma probleemidele lahendused leiab. Mõttekäigud olid keerukad, need ei voolanud mööda lihtsaid ja loogilisi radu. Need olid segu kirjandusest, kunstist, psühholoogiast, bioloogiast, anatoomiast, filosoofiast ning kohati oli raske süveneda. Samas oli siin huvitavaid mõtteid naiseks olemisest, mõtisklusi abielust. Küllap nii on, et kui kasvada oma kaasaga külg-külje kõrval aastate jooksul üheks, siis on suur katsumus üksinda hakkama saada. Ka igapäeva harjumused ei ole enam need, rääkimata sellest,et peol pole kellegagi tantsida.   

Abiellumise tavapärane käik on järgmine. Noormees ja neid tutvuvad juhuse läbi või tuuakse kunskopi abil kokku, nad vahetavad pilke, jagavad vastastikku viisakusi, lähevad koju ja hakkavad teineteisest unistama. Kuna neil pole suurt millegagi tähelepanu kõrvale juhtida või mõtteid mitmekesistada, tunnevad nad lahus olles rahutust ning järeldavad seetõttu, et koos saavad nad olema õnnelikud. Nad naituvad ja avastavad, mida varem oli varjanud ei miski muu kui priitahtlik pimedus; nad kulutavad elu nägelustega ära ja süüdistavad loodust julmuses lk 108

Kirjastus: Varrak
168 lk



Friday, September 20, 2019

Palmik


„Palmik“ on Laetitia Colombani esimene romaan, mille annotatsioon on nii hästi lahti kirjutatud, et ei teki üldse küsimust, kas lugeda või mitte: loomulikult lugeda!

Raamatu sündmustik viib meid Indiasse, Sitsiiliasse, Kanadasse. Kolm naist Smita, Giulia ja Sarah elavad maailma eri paigus. Neist Smita on määratud elama India kõige madalamasse kasti, millest välja saada on pea võimatu. Südikas naine otsustab astuda vastu sissetallatud korrale. Giulia töötab pere ettevõttes, mis on sattunud pankroti äärele. Noore naise õlule satub koorem: kas uju või upu.  Sarah on eduka advokaadibüroo edukas advokaat, kes peab olema  täiuslik päevani, mil selgub, et saatusel on talle valmispandud katsumus, mis paneb ümberhindama seni kehtinud elupõhitõed. Kolm naist, kolm elu, kolm maailmajagu, millele elusaatused loovad kokkupuutepunkti.

Selles raamatus saab väikeste ampsude haaval osa kolmest erilisest loost – kui ühe naise lugu hakkab kujutluspildis elavalt elama, tuleb järgmine lugu ja viib samamoodi endaga kaasa. Tõepoolest nagu palmik, mida punud kolme patsi haaval. Samas iga loo lõppedes on kahju, et see otsa sai, sest lugemisehoog on sees ja kasvataks seda ühte haru veel ja veel. Aga uus lugu on samamoodi haarav ja ka selle lõppedes on kahju, kuid palmik on kasvatanud ühe kahara kihi juurde. Tegelikult oli ka raamatu lõppedes kahju, et see otsa lõppes. See ongi ainuke miinus, oleksin tahtnud seda palmikut punuda veel ja veel.

Mõtteainet pakub see raamat palju. Kõigepealt  India kastisüsteem, mis määrab inimese elusaatuse juba sünnihetkel. Siis perekonda juurdunud traditsioonid, mida on järgitud mitmete põlvkondade vältel ning seda muuta on ka pea sama, kui kastist välja astuda. Lisaks tänapäeva ilus-rikas-edukas inimtüüp, kes oma väärtushinnangutega oleks nagu ise mingisse kasti astunud, millest välja astuda on samuti raske. Kuigi raamatus on ju probleemid, mis esmapilgul näivad tõesti sellised, mis panevad hüüdma „miks mina“, siis sellegipoolest ei olnud see üleliia kurb raamat. Pigem paremasse homsesse vaatav, optimismi ja tahtejõudu sisendav.

Mõtlen, et meil kõigil on erinevad murekohad; raskuste eest ei ole kaitstud keegi; kuid kui oskad ja tahad märgata, siis tunneli lõpus paistab alati killuke valgust, vaja on varuda tahtekindlust, et selle valguseni jõuda. Samas õnne peab ka olema. Mõnikord võib selleks „õnneks“ olla teine inimene, kes annab oma hea sõnaga juurde uut jõudu, meelekindlust edasi tüürida.  Ning pealegi, kõik siin maailmas, selles elus on seotud: keegi murrab oksa, teine teeb sellest oskast kepi ja kolmandale on see kepp õlekõrreks paremasse homsesse. Just selline see lugu oli.

Ma ei tea, kas see oli juhus, et minu lugemislauale just see raamat sattus, kuid ma olen siiralt tänulik, et see nii oli.

Kirjastus: Varrak, 2019
198 lk

  

Friday, September 13, 2019

Ja meie kohal vaid sinine taevas



Lugesin Lutz Dettmanni „Anu“, mis kutsus edasi lugema ka selle järge. Esimene osa oli rohkem Christopheri lugu, teises osas lubatakse Anu lugu.

Üldiselt jätkub lugu sealt, kus ta esimeses raamatus pooleli jäi – Anu on kinni nabitud, istub kitsukeses kongis ja on uue võimu meelevallas. Christopher on põgenenud Rootsi, kuid ka tema peab varjama oma tegelikku isikut ja rahvust. Anu saatus käib mööda tüüpilist represseritu rada: patareivangla, pikk teekond Siberisse, GULAG. Christopheril on võimalus oma saatust ka veidi juhtida. Kahe noore inimese saatust saadab mälestus ilusast armastusest Eestimaal.

Pärast paksu telliskivimõõtmelise raamatu lugemist pole mul tegelikult palju öelda. Eks on sellesisulisi raamatuid ju loetud ennegi ning see raamat ei ole midagi teistsugust. On ajalootaust ja armastuslugu, eristub see lugu jutustamise laadis: ema jutustab end minevikupainajatest vabaks rääkides oma lugu tütrele. See ema ja tütre omavaheline olemine oli raamatu kõige armsam osa – ühe heldimus ja teise hingepuhastumise soov. Nii et tõetruu see lugu on ja on väga raske ettekujutada, mida kõike pidid inimesed läbi elama, kusjuures need läbielamised olid ju ka põhjustatud teiste inimeste poolt.  Anna idiootidele võim ja need kasutavad oma volitusi täiega. Usk ja lootus säilivad aga ka kõige hullemates olukordades ning õpetliku terana võtan raamatust kaasa nipi, mis aitas Anul üleelada kõige hullemad jubedused: mana silmeette ilusad minevikumälestused.  Muidugi on see nii kurb lugu, mida ei oska isegi pärast lugemist ja ette kujutamist täielikult mõista. Ütleks veel, et õnneks, sest kes tahaks mõista vägivalda.

Kuna eeldasin, et järg „Anule“ ongi konkreetselt järg, siis päriselt nii see ei olnud. Mingis osas jutustati ümber ka juba esimeses osas olnut. Minu jaoks muutus see kordavaks ja pani ülelehe lugema. Kui raamatu esimest osa mitte lugeda, siis on need n.ö kordused ilmselt asjakohased. 

Ühe mõtte kirjutasin ka välja, selle ütles pastor Christhophile. Raamatud on kõige kallimad ja paremad sõbrad, kui sõpradeks on osatud valida õiged raamatud. Muidu võivad nad ka haiget teha, elu ära rikkuda ja isegi hukatust tuua lk 696

Kirjastus: Sinisukk, 2018
696 lk

Monday, September 2, 2019

Vanade koerte tarkus



Elli H. Radingeri hundiraamat meeldis mulle väga, seega andunud koerainimesena sai loogilise sammuna loetud ka tema koeraraamat.

Proua Elli kirjutab oma koertest ja neist koertest, kellega on elutee vaid põgusalt kokku viinud. Oma koerteks peab ta kahte koera, neist Lady on juba koertetaevasse läinud, eakas Shira veel rõõmustab perenaist. See, kuidas ta kirjeldab oma päevi koertega, on tõeliselt armas ja pühendumust täis. Koer on täieõiguslik pere liige ning tema olemasoluga tuleb arvestada iga sekund oma elust. Seega tarkuseteri siit raamatust pudeneb üsna palju, see tarkus on selline üldine elutarkus, mida saavad edasi anda vaid juba elunäinud ja –kogenud ning see puudutab suhtlemist, suhtumist, pühendumist.
Koerad on aga väga kiinduvad olendid, nende armastus on isetu ja piiritu. Kindalasti ei sea koer mitte mingeid tingimusi peremehele. Mulle tundub, et igasugu helluse, hoolitsemise, läheduse vajaduse rahuldab koer väga hästi, sest armastus on armastus, kas see armastus kiirgab vastu inimeselt või loomalt, vist ei olegi nii väga suur vahe.  

Raamatus on palju imearmsaid koerte fotosid ning proua Elli mõte jookseb väga ladusalt, mõttekäigud on elulised ning pisut ka hinge kriipivad. Olgem ausad, vanadusel on tahes-tahtmata teatav nukrusepitser juures.

Mulle meeldis see lugemine väga! See on täpselt sedasorti raamat, mille võid avada ükskõik milliselt leheküljelt ja lihtsalt lugeda ilma pead vaevamata, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Kusjuures proua Elli sõnul õpetava koerad meile seda sama: pole vaja pead vaevata olnud ja eesootava aja pärast. 

Vanad koerad õpetavad meile, et elu ei ole probleem, mida peab lahendama, vaid jumalik saladus, mis tuleb teada saada. Nad näitavad, et mitte ainult nemad pole meie koerad, vaid meie oleme ka nende inimesed.
Meie vanad koerad teavad õnne saladust: anna mulle kont ja ma olen õnnelik – anna mulle koht oma südames ja sina oled õnnelik lk 293

Kirjastus: Tänapäev, 2019. Sarjast „Looduse lood“
293 lk