Lesk

 

Helene Flood “Lesk”

Norra keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Rahva Raamat, 2026

333 lk

Evy ja Erling on abielus olnud 45 aastat ja kui nüüd mees tänaval ootamatult kokku kukub,  näib see elu loomulik lõpp. Majas aga hakkavad toimuma imelikud sündmused, asjad kaovad, keldriuks, mis on alati lukus olnud, on nüüd avatud ning lõpuks selgub, et mees on tegelikult paljusid asju varajanud. Saladusi tuleb ilmsiks veel. Naine on oma kahtlustega üksi, kuni leiab liitlase…

Pealtnäha kenal perekonnal võib olla oma varjupool. Lugu hargneb aeglaselt ning keerutab kahtlusi ühelt teisele, teiselt kolmandale. Esialgu küll ei saagi aru, et midagi kriminaalset selles loos on, aga kaarte avatakse aegamisi ja varjupooled paljastuvad. See lugu paneb mõtlema perekonna toimimisele laiemalt, emaarmastus ja täiskasvanud laste suhe vanematesse, kuidas need ajas muutuvad või siiski ei muutu.  

Ma ei saa öelda, et see nüüd päris minu teema oli, kuidagi pika hambaga lugesin. Aga samas psühholoogiline pinge oli olemas ning see keerutamine nende saladuste ümber oli ikkagi põnev. Lõpp oli tõesti näh, mis asja…

Nii et ikka soovitan!

Emaarmastus on vildakas, seda antakse kogustes, mida laps ei peaks tagasi andma. Aga ikkagi loodad, et nad armastavad sind vastu lk 236

Muusika raamatus Davied Bowie „Hunky Dory“

Sünnipäev

 

Sofie Sarenbrant; Carina Bergfeldt „Sünnipäev“

Rootsi keelest tõlkis Allar Sooneste

Kirjastus: Pegasus, 2024

366 lk

On Samueli sünnipäeva hommik, poissi lähevad üles laulma ema, isa ja kasuema. Poiss on aga kadunud nagu tina tuhka. Üsna pea selgu, et peitusmäng see pole ning politsei hakkab oma tööd tegema. Kahtlusalused on kõik, ka lähedased. nii räägivad kordamööda kõik tegelased, kellest ei ole ilma saladusteta keegi ja kahtlus veereb nagu pall ühe tegelase juurest teise.

„Sünnipäev“ on põnevik ja kannab seda nimetust auga välja. Põnev oli kogu aeg ja tegevust toimub 24 tunni vältel. Kui esialgu tundus, et mida seal nii pikalt heietada on, siis ega heietamiseks ei läinudki ning vinti keerati koguaeg juurde. Samas ei tekkinud kordagi mõtet, et poisiga midagi fataalset on juhtunud. Mingeid õuduse piire, mida keeruline on taluda, ei ületatud.

Selle põneviku temaatika oli pisut laiem, kui ainult ühe haige inimese kinnisideed. Siin olid teemaks peresuhted ning ka sotsiaalmeedia mõjud. Kas ikka on turvaline oma kapisisu, unistuste ja elu üksikasjade jagamine või ka iseenda pidev pildil olemine? Sotsiaalmeedia võib süvendada pisut nihkes inimese kinnisideed ja mitte heas suunas. 

Sellega algab taas üks põnevussari - käesolev oli esimene osa. Mulle tundus see lugu üsna lõpetatud, väljaarvatud uue elukaaslase saladus. Eks siis näis.

Igal juhul mõnus puhkuselugemine!

Laul raamatust:

Öö häärber

 

Jo Nesbø „Öö häärber“

Norra keelest tõlkinud Marianne Tarkusep

Kirjastus: Varrak, 2025

190 lk

Neljateistaastasele Richardile meeldib rumalusi välja mõelda. Ühel õhtul õhutab ta Tomi tegema telefoniautomaadist tüngakõnet süngesse majja, Öö häärberisse. Selle tagajärjel imeb telefonitoru Tomi endasse ja poissi enam ei ole. Richardi seletust asja kohta ei usu keegi. Kaob veel üks sõber ja Richard satub üha suurema surve alla kahtlusalusena. Vaid Karen usub teda.

Olen enda lugemislaualt välistanud kõik üleloomulikud jõud, seega raamatut lugema hakates tundus küll, et mis jama see nüüd on😏aga olin juba sõrme andnud, seega pooleli ka jätta ei saanud. Kusagil poole raamatu peal tuli pööre, mis viis loo juba teise suunda. Algas klassikokkutuleku hetk. Aga muidu oli see lugu küll pisut absurdne, natuke humoorikas, õudne, üleloomulik ja ikkagi kriminaalne ka.  Lugedes tiirles peas ka mõte, et mis nüüd järgmiseks ja kas saab see lugu veel segasemaks minna? Samas on alati ühe kurbloo taga kellegi kurb saatus, seega on need eelnevalt nimetatud tundmused loo osad, ja kõigeks on põhjus.

Aga vahel on valedes, mida öeldakse liiga valjusti ja liiga tihti, ka veidike tõde lk 19

Purunenud pärastlõuna

 

Simon Mason „Purunenud pärastlõuna“

Tõlkis: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak, 2025

333 lk

Uurija Wilkinsi krimisarja 2. rmt

Lasteaia juurest, üsna ema silme alt kaob jäljetult nelja aastane Poppy. Pea samal ajal jääb ka üks kahtlase minevikuga mees auto alla. Seda, et Ray Wilkins, Ryani endine paarimees hakkab asja uurima, näeb mees teleri vahendusel. Nimelt on Ryan politseist kehva käitumise tõttu minema löödud ja nüüd loodab mees ennistamist. Samas ei suuda uurimisest eemal olla temagi. Juurdlus haarab mõlemad mehed endasse ja kahtlusaluseid on lõpuks mitu.

Kui tahta osaleda lugemismaratonil, siis krimi valik on peaaegu alati kindel. Igatahes antud juhul nii oli: alustasin ja pidin ka ühe hooga läbi lugema., sest teisiti ei olnud võimalik.  Tegemist on hoogsa süžeega looga, kus on mitmed tegevusliinid ja kõik need liinid veavad kusagile ning hoiavad põnevust pingul. Paralleelselt on ka sisse toodud lapse teema – keegi kaotas lapse, keegi saab lapse, kellelgi on lapse saamine see ainus hea asi maapeal ja kellegi laps on tema suurim kurvastus. Siin seda mõtteainet, mille üle arutleda, on. Sest lisaks uurimistele on ka uurijate elud n.ö peo peal ning nende eludeski on hetk, mis peab kusagile välja jõudma. Nii et psühholoogiliselt põnev ning kriminaalselt põnev, kus segatakse osavalt jälgi ning kahtlusevari liigub ühelt persoonilt teisele. Kuigi et jaa, mingi aimdus enne lõppu mul mõrtsuka suhtes tekkis, aga lugu oli ikkagi lõpuni köitev.  Ütleme nii, et see lugu ise on väga kurb, sest kuritegudelgi on vahe. Vahet oli aga keeruline teha nimedel Ray ja Ryan ning Wilkins ja Wallace.

Minu kindel soovitus!

Eksitus võib otsekohe virutada, või aastaid vaikselt oodata, jälitada sind su lapsepõlvest peale, läbi su kõige armsamatest lootustest ja rikutud unistusest, su abielu alguses ja lõpus, isarollis, vanglas, kogu tee rendikaubikute platsile vihmasel juulikuu ööl…  lk47

Felidae

 Akif Princci „Felidae“

Tõlkis Pille Runtal
Kirjastus: Varrak, 1995
263 lk

Valisin reisiraamatuks armsa kassipildiga raamatu lootuses, et hea lahe lennukis lugeda. Kahjuks ei haakunud mu mõte üldse selle kasside detektiivi looga. Mõte oli hea, aga kirjutamislaad ei kõnetanud. Igatahes oli kiisude maailmaski sarimõrvar ja kassist detektiiv Francis püüdis teda tabada.
Siiski läks kogu selle maailma julmuse taustal mulle korda n.ö eessõna, ja sellepärast otsustasin selle raamatu siiski siin blogis ka ära mainida.

Maailm on põrgu! Mis tähtsust on sel, mis seal sünnib? See on nii seatud, et üks mure käib teise kannul. Niikaua, kui maailm on eksisteerinud, toimub seal ka mure ja õuduste ahelreaktsioon. Aga võib olla pole ka mujal lugu parem, kaugetel planeetidel, tähtedel, linnuteel… Kes teab? Aga selle universumi ja tundmate universumite jõleduste kroon on suurima tõenäosusega inimene. Inimesed, nad on nii…. Kurjad, väiklased, salakavalad, omakasupüüdlikud, ahned, julmad, hullumeelsed, sadistlikud, oportunistlikud, verejanulised, kahjurõõmsad, reeturlikud, silmakirjalikud, kadedad ja – jah eelkõige seda – purulollid! Inimesed, sellised on inimesed!

Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus

Meelis Kraft "Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus"

Kirjastus: Meelis Kraft, 2004

On Eesti kirjanduse aasta ja mõistlik on avastada seni lugemata autoreid. Seekord sattusin lugema Meelis Krafti kriminulli, mis viib möödunud aasta Tartusse, mil linna tabas tavatu veeuputus. Selline olukord lööb argielu rivist välja seda enam, et selles uputuses avastatakse mehe laip. Kust laip pärit on, see on mõistatus. Asja hakkab uurima ülikooli teadur Ove.

Tegemist on Ove-sarja esimese raamatuga. Olen rohkem telerikrimiga sinasõber, aga ega ka see Ove-lugu ei olnud paha. Kirjeldatakse korralikku kaost ja selle keskel hakkab lugu hargnema selliselt, et köidab ja hoiab ka põnevust meeltes. Lehekülgede arvult üsna õhuke ja mahutekitamiseks tühja loba ei ole loodud. Igatahes Tartu pakub äratundmisrõõmu, sest kirjeldatud paigad on ehtsad, ka ajastu on eilsest võetud ja värskelt meeles. Nii et lihtne ja põnev üheõhtu lugemine. 

Tragöödia kolmes vaatuses

 

Agatha Christie „Tragöödia kolmes vaatuses“

Inlise keelest tõlkinud Urve Liivamägi

Kirjastus: Varrak, 2007

223 lk

Vaatamata sellele, et motiivi pole, tapetakse kolmeteistkümne külalise ühisel õhtusöögil pastor. Kadunukest teati väga rahumeelse ja lugupeetud inimesena, kellel ei näi olevat ühtegi vaenlast. Pole ka teada, millega surm põhjustati. Seda enam, et kokteliklaasid mürki ei sisaldanud. Miks aga tappa, kui motiivi pole? Poirot uurib.

Ei olnud see uurimine ja lugu ise ka üldsegi minu maitsele. Arutletakse ja juureldakse, natuke põnev on ka, et kes siis?, aga millegipärast sellist traditsioonilist teadatahtmise õhinat, nagu krimi lugemisel tavaliselt teikb, ei tulnud. Olen vist üks vähestest, kellele ei meeldi ka Poirot filmid. Mulle meeldiks, kui oleks rohkem kihte mõrva ümber, näiteks loodusekirjeldusi või muud olustikku, inimkäitumise üle juurdlemist. Selles loos oli seda väga vähe, pigem ongi ainult mõrvari mõistatamine. Kuna Agatha Christie oli meil kirjandusklubi kuu teema, siis pingutasin 😊

 

Hickory Roadi saladused

 

Agatha Christie „Hickory Roadi saladused“

Tõlkis: Krista Suits

Kirjastus: Varrak, 2023

Hickory Roadi pansionaadis tegutseb pealtnäha pisisuli, kes varastab täiesti mõttetuid asju. Kuulsal Hercule Poirot´l on aga hea nina ja tema haistab selle taga suuremat kuritegu. Muidugi uurija vaist ei petnud ja selgub, et lisaks vargustele on ka mõrv uurida. No mis te arvate, kas saab uuritud? Pole kahtlustki hr Poirot võimetes.😉

Mõnikord tahaks lugeda lihtsat uurimise lugu, kus detektiiv hakkab loogilises järjestuses harutama lahti saladuste pundart. Seega mul raamatule mingeid ootuseid ei olnud. On ju teada, et Agatha Christie lood on lihtsalt loetavad ning detektiivilugu ise tagab selle, et  mõtted on kogu aeg lõpptulemuse ootuses  ja lugedes oled ise ka nagu mõrvari jälil detektiiv. Christie oskab kahtlusi hästi hajutada, nii tunduvad kõik need arvukad tegelased potentsiaalsed süüdlased.  Kui filmis mulle Poirot tegelaskuju üldiselt ei meeldi, siis raamatus on see vastuvõetavam, mis sellest, et ka lugedes on silme ees Sir David Suchet´i nägu.😊

Selline detektiivilugu oli minu jaoks ühekordne lugemisrõõm, homme ei pruugi ma seda lugu enam mäletada. Aga see mäletamine vast ei peakski lugemise eesmärk olema.😏

Tore ajaviide!

Konteiner

 

Suvel on mõnus krimkasid lugeda. Küllap need pikad valged ööd tekitavad hirmsast lugedes vähem õudu 😊 Nii et seekord soome kirjanduse lainel, ning raamat on sündinud abielupaari Aki ja Milla Ollikaineni ühisloominguna.

Helsingi ühe mõjuka äripere suvekodu väravasse on jäetud merekonteiner tumedanahalise naise laibaga. Imelik on see, et Lehmusojade perefirma tegelebki konteinerite rendiga ja aastaid tagasi on nad tegutsenud ka Aafrikas. Uurima asub Paula Pihlaja. Tõendeid, millest kinni haarata, esialgu pole, ka laip on tundmatu. Paula on aga visa ja ega lugu lahenduseta ei jää.

„Konteiner“ oli tõeline jaanipäeva lugemine, s.t lugesin jaanipäeval ja sündmused raamatus hargnevad ka jaanipäeva paiku. Seda Ollikaineni paari võrreldakse Lars Kepleriga, mina selles suhtes ei oska kaasa rääkida, sest Keplerit ma lugenud ei ole. Käesolev krimi on aga igati korralik lugemispala - pakub ju lugu parasjagu pinget, tekst on rikkalik ja nüansirohke. Naisuurija meenutab natuke Vera Stanhope, kes on iseteadev töönarkomaan, samas on olemas ka uurija, kes võtab asju pisut kergemalt, mis Paulale omakorda käib närvidele. Lõpp oli mingis osas aimatav ja mingis osas mitte, s.t et kui mingid niidiotsad oskasin kokku viia, siis kurjategijat ma ära ei arvanud. Motiiv tapmisteks oli tegelikult olematu, aga eks see näitabki inimese pahupoolt.  Raamatu lõpuosas on ka pisut Eestimaad, nimelt tuleb Paula pärast uurimise lõppu Tallinna puhkama. 

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2023

312 lk 

Paradiisisaar, mille ma mõttes rajasin, ei ole tõeline. Hüäänid aga küll. Nad tulevad kõikjale, kui me ette ei vaata lk 223

Saatuslik lüliti

 

Väikese formaadiga raamatuid on hea reisile kaasa haarata, lihtne põnevusjutt ei vaja sügavat tähelepanu ning parim lennustressi peletaja on raamat – need ei ole mingi uued tarkuseterad, aga kordamine olevat siiski tarkuse ema.😊 Nii siis sattus mulle näppu Ian Stuarti „Saatuslik lüliti“.

Isa pärandab oma elektritööde firma naisele ja kahele pojale. Poeg Neil hakkab firmat juhtima, ema on hooldekodus ja vend ei näi firmast huvitatud olevat. Neili elusisu ongi vaid firma, abielu on tal lahutatud ning ootamatult teele sattunud äriasjad hoiavad vaimu virge. Siis aga hakkavad ootamatult firmas juhtuma õnnetused. Vendade omavahelised suhted ei ole kõige paremas korras ning kahtlus hakkab Neili närima. Selgub, et vend ei olegi nii edukas, kui seda välja laseb paista.

Üsna läbinähtav lugu, aga meeled hoiab kenasti lugemise lainel ning tahaks ikkagi teada, mis edasi. Üllatusi see lugemine ei paku, aga oma eesmärgi (ajaviide lennukis) täidab väga hästi, ning loetud raamatute aastakokkuvõttesse läheb kindlalt kirja J

Kirjastus: Varrak, 1995

176 lk

Terra Alta

Hispaania krimi loen ilmselt esmakordselt. Javier Carcas´e „Terra Alta“ kõlab väga põnevalt, on ju tegemist ka ühe veinipiirkonnaga Hispaanias.

Kui on krimi, eks siis on enamasti tegemist mõrvaga. Seekord on Terra Alta kohaliku suurfirma boss, tema naine ja teenija tapetud eriti piinaval viisil. Asja asub uurima Melchor Marin, endine kriminaal, nüüdne politsei. Nagu ikka, sellised suurbossid ei ole koha peal paljude silmis armastatud tegelased, seega tüüpiliselt kedagi välistatakse ja keegi jääb kahtluse alla. Sündmused aga keerlevad kõik sellise piiri peal, et ei saa arugi, kas ja mil määral neisse siseneb ka hr Marini minevik. 

„Terra Alta“ on igati korralik krimi-lugu ja ka ühe eksiteele sattunu n.ö ümberkehastumise ja tahtejõu tugevuse lugu. Siin on tegelikult mitu liini, kuid keskmes on ikkagi mõrvaga seotud  ja ka Melchor Marin ise: tema lapsepõlv ja selle mõjutused, eksitee ja nende aastate mõjutused, armastus raamatukoguhoidja Olga vastu ja selle elu mõjud. Hästi analüütiline krimi oli minu arvates. Siin tuleb just Marini kaudu välja see inimese õiglusejanu ning ka mõistlikkus olla seadusekuulekas vaatamata sisemistele emotsioonidele. Samuti meeldis mulle tema armastuselugu, mis oli üle igasugustest eelarvamustest. Lapsepõlv aga saadab inimest kogu elu ning ka sellest taagast oskas Melchor võtta parima. Seega peategelane, vaatamata kriminaalsele taustale, äratab sügavat poolehoidu. Mõrva lahendamine näib mingil lugemiseetapil isegi teisejärguline, sest Melchori elu näid huvitavam ja haarab isegi rohkem. Lahenduseta mõrv siiski ei jää ning omamoodi keerdkäikudega üllatus on seegi. „Terra Alta´t“ on juba sellepärast hea lugeda, et mõttekäigud on selged, kõik on öeldud otsesõnu, ja tugev moraal ka olemas. Omapära lisab loo sidumine Victor Hugo „Hüljatutega“.

Igati tore lugemine!

Aitäh kirjastus Varrak, 2023

276 lk

Vaiksed hääled

 

Olen taas Vera Stanhope´i radadel. Neid Ann Cleeves´i krimilugusid on mulle varemgi meeldinud lugeda, ja sõber olen ka filmi Veraga, kuid natuke närvikõdi ja äraarvamismängu ei tee taas paha J

Vera on alati üsna ükskõikselt suhtunud oma kehakaalu, kuid arsti märkused panevad naise siiski töökaaslaste eest salaja terviseklubis ujumas käima. No ja nii ta siis taas laiba otsa koperdab. Seekord on kena pikajuukseline naine sätitud leiliruumi toolile istuma. Selgub, et tegemist on sotsiaaltöötaja Jenny Listeriga, kes on samuti selle klubi liige. Vera koos oma paarilise Joega asuvad küsitlema kõiki lähikondseid. Nii jõutakse varasema mõrvani ja lõpuks ei jää tulemata veel üks mõrv. Kui juba niidiots nagu oleks käes, ei ole see seda teps mitte. Vera käib nagu kass ümber palava pudru, kuni…. Mõrvar muidugi paljastamata ei jää.

Ma nüüd ei teagi, kumb Vera mulle rohkem meeldib, kas teleri või raamatu. Raamatu omal on küll sama nägu, mis teleris, kuid raamatus on detaile rohkem: meeleolusid, kahtlusi, tundmusi, pilke ja ka toitu. Kui Veral on kõht tühi, siis ta sööb. Kui ta vihastab, siis on vihane. Kui tunneb kaasa, siis ta seda näitab ka välja. Minu arvates on raamatu Vera siiski kuidagi ehedam. Ka sümpaatia oma paarimehe vastu ja imelikud fantaasiad tulevad vaid raamatust välja, filmist seda ei tajunud.

„Vaiksed hääled“ on n.ö lollikindel krimi - kogu aeg on põnev, aga uudishimu siiski selliselt ei küta, et raamatu lõppu tahaks ette ära lugeda. Lugu hargneb hoogsalt ja mingi kahtlus on kogu aeg üleval, kuid õige mõrvar tuleb Verale pähe alles raamatu lõpus. Mulle sai küll ammu enne lõppu selgeks, kes oli mõrvar, sest juhtumisi tuli see lugu filmist tuttav. Siiski see minu lugemisindu ei kahandanud. Eks neid küsimusi, millele mõelda, kerkib siit peale mõrva teisigi. Näiteks, kas ohver ise käitus eetiliselt või kas mineviku varjud on võimalik vaid varjuks jätta….

Kirjastus: Varrak, 2022

343 lk

Tulekandja

 

Seekord on jälle kirjandusklubi lugemine. Leppisime kokku, et loeme Katrin Pautsi loomingut ja Minu Muhumaa arvesse ei lähe. Valisin „Tuleneelaja“.

Pimedatel maanteedel sõidetakse järjepanu surnuks noori punapäiseid ja rasedaid naisi. Õnnetuspaikades on märgatud liikumas salapärast võõrast, kes seal küünlaid süütab. Tundub, et asjasse on segatud keegi Inselmann, kuid keegi tea, kes ta on ja kuhu ta kadus. Asja asub uurima ajakirjanik Eva. Kõik niidiotsad viivad Muhumaale, kus on peidus kogu selle loo võti.

Võib olla oli taas see n.ö kohustusliku kirjanduse tunne lugemisel, kuid - no ei olnud see minu raamat,  kohe üldsegi mitte. Põnevust oli, ladusalt oli kirjutatud, seda ei saa salata, samuti oli iselaadi mõttekäike, kuid üldmuljena jäid süžeeliinid kuidagi kiirustades kokkukeevitatuks ning liiga lihtsakoeliseks. Umbes nii, et siis tuli see… ja siis tuli see… Tegelaskujud vahelduvad, aastakümned vahetuvad, kuid seos nende kõige vahel oli nõrgavõitu.   Aga tore oli lugeda ja silme ette manada tuttavaid kohti: Tuudi, Lihula, Virtsu

Kirjastus: Varrak, 2016

260 lk

Ära lõigatud

 

Kõige igavam igavus on terve päeva kestev laevasõit, mitte midagi teha ei ole 😉 Päeval ju magada ei taha ja kaua sa merd ikka vaatad. Olin absoluutselt ettevalmistamata, kuid õnneks minu laps oli rohkem ette mõelnud. Kui ma igavuse üle kurtsin, võlus ta oma kotist välja Sebastian Fitzeki „Ära lõigatud“ ja minu päev oli sisustatud.

Nii et krimka. Kohtupataloog Paul leiab lahkamistööd tehes laiba koljust kapsli, mille seest omakorda leiab sedeli tütre nimega. Selgub, et tema Hannah on röövitud. Samal ajal leiab Helgolandil olev koomiksikunstnik Linda rannast laiba ja telefoni. Uudishimu saab ettevaatusest võidu ja naine helistab telefonil olevale ainsale kontaktile. Nii satub Paul Lindaga ühendusse ja selgub, et just Linda on see, kes peab aitama Paulil olukorda lahendada.

Ütleme nii, et tegemist oli päris võika krimiga. Siin lahatakse laipasid, vägistatakse, piinatakse ja tapetakse. Pöörded loos on ka ootamatud, kuid lõpuks selgub tõde, nagu ikka, samas lõpplahendus oleks võinud kogu selle õuduse peale Pauli jaoks natuke helgem olla. Siiski ei olnud see lugu ainult tapmine ja tagaajamine, vaid koorub ka sügavam tõde meie karistussüsteemide vastuolude kohta. Mingil seletamatul moel võib lapsevägistaja teatud asjaoludel saada vaid tingimisi karistatud, kuid majanduskuriteo toimepanija istub see-eest aastaid vangis. Riik vs inimene, süsteem vs inimhing.  

Igatahes jooksid judinad üle keha, kohati oli ikka väga hirmus, kuid ega pooleli jätta ka ei saanud. Närvid olid korralikult pingul, kuid enne kui laev sildus, oli mul raamat läbi ja pinge ka langenud.

Tasub lugeda ja loetu üle mõtiskleda!

Kirjastus: Helios, 2020

351 lk