Hundijooks

 

 Kerstin Ekmani “Hundijooks” paelus mind kohe. Ma ei tea, mis teema mul huntidega on - kui need loomad kirjanduses mingil viisil figureerivad, on lugemissoov olemas.😉

“Hundijooks” on jutustus eakast jahimehest Ulfist. Jahil käimine on olnud elupäevad tema jaoks kirg ja armastus ning osalt ka kohtustus, sest tema juhtida oli kohalik jahiselts ning ka elukutse oli metsaga seotud. Nüüd mil aastaid juba turjal omajagu, kohtab ta metsas ühte hunti. Eks hunte on ju aegade jooksul ka varemgi kohatud, kuid see kohtumine muudab miskit vana mehe mõttemaailmas.

Tegemist on hästi jutustatud ja sügavalt puudutava raamatuga, mis paneb mõtlema elu ja ajalikkuse üle ning muidugi jahipidamise eetilisuse üle. Kas jahipidamine võrdub vaid tapmisega või on tegemist lõbuga või hoopis millegi kolmandaga? Vanemas eas mõtled, kas kunagi tehtud otsused on olnud sinu tõekspidamiste väärilised, või oled ise ajaga niipalju muutunud, et mõistad paljude tõekspidamiste ekslikkust. Ulfi mõtteid lugedes oli tunda pisukest kahetsust, kuid see kahetsus ei olnud ängistav, muserdav, vaid pigem selline eluinventuur, kust tahad väljaheita kõik saasta, mida rohkem kaasas kanda pole vaja. Omaette armas oli siin suhteteema – oli väga südant soojendav lugeda, kuidas Ulf ja abikaasa Inga omavahel suhtlesid, hoolisid, arvestasid, omi mõtteid jagasid ning neid üksteisega kohandasid. Et kõik liiga filosoofiline ei oleks, oli loos ka tibake kriminaalsust, mis meeled elevil hoidis, kuid ka see sündmus taandub lõpuks mõistmise ja mõistlikkuse taha.

Kokkuvõttes oli hästi rahuliku tempoga kulgev jutustus, mis puges hinge.

Mulle meeldis väga!

Kirjastus: Varrak, 2022

199 lk

 

 

Minu taluköök

 

Olen selle Meie-sarjaga kuidagi väga sinapeal, enamus on loetud. Seekord siis Manona Paris ja „Minu taluköök“. 

Oli ladus lugemine, sest sõna valdab Manona hästi. Siiski taluköögist jäi lugu minu jaoks üsna  kaugele, pigem oli see eneseotsimise, oma kehaga leppimise lugu. Või siis kadus taluelu kehaprobleemide vahele ära, kuidas võtta. Või hoopis on kehateema kuidagi tugevam ja jääb sellepärast domineerima `?. Igatahes on juba ammu teada, et kui kehakaal on rohkem kui 65, siis on see üsna sageli probleem ja ise enda aksepteerimine -olen selline nagu olen, ei ole kerge, kui mingid standardid on silme ees ja meedia survestab ilukultusega. Selle iseendaga leppimise ja mitteleppimise suhtes oli see väga aus raamat. Kööki oli siin ikka ka ja muidugi seda vana autentset talu, mis on väärikas ja väärtus omaette.  Katsetamist vajavad aga mõned retseptid, mis on raamatusse nii juhuslikus laadis pikitud. Ka mõned õpetussõnad ja soovitused on välja toodud, mis on mõistlik kõrva taha panna.

Petrone Print, 2022

 

 

.

Lilledele värsket vett

 

Kirjastuse „Tänapäev“ Punane sari on alati üllatusi pakkuv. Seekord lasin end üllatada Valerie Perrini romaanil „Lilledele värsket vett“.

Raamatu sisu tutvustada, on selle loo puhul üsna raske, sest kui hakata midagi natuke jutustama, võib olla sedagi palju. Aga veidi siiski. Violette on keerulise lapsepõlvega naine, kes töötab kalmistuvahina. Ta hooldab haudasid, teab kõikide hauaplatside lugusid, lahkunute lugsid, teab kes millist platsi külastab, ta säilitab matusekõnesid, see töö on tema lohutus ja rahusadam.  Sellesse paika ja selle tööni viis teda elu traagilisem sündmus. See on Violette lugu, mis hõlmab tema olevikku ja minevikku, tema suhteid abikaasa Philippe Toussaint’iga, tervendaja Sashaga, kuid ka politseikomissar Julieniga ning paralleelselt jookseb ka Julileni ema lugu.

Ühtepidi on tegemist väga kurva raamatuga, kuid samas on selles ka mingi seletamatu helgus olemas, mis tuleb just läbi Violette olemise, tema suutlikkuse olla ja elada, tema võime uuesti elu alustada. Loosse on põimitud kirjandust, muusikat ning iga peatükk algab tsitaadiga, kas siis autori enda loodud või laenatud. See teeb raamatu kuidagi ehtprantslaslikult hõrguks, šikiks. Mulle meeldis väga, siin oli üllatusi, oli huvitavaid lahendusi, oli ootamatusi, oli inimhingede lahti muukimist, elu üle juurdlemist, mõistmist, leppimist, paratamatust ja omal moel ka armastust. Väga hea leid!

Violette luges John Irvingi „Siidrimaja reeglid“, võib olla loen kunagi. Youtubest kuulasin ja kuulan veelgi Vincent Delermi „Elu alles ees“ (Vie varda). Ilus!

Parem on edasi minna ja mitte proovida teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustumata lupja. Seda mürki, mis kõrvetab kände. Lk 372

Kirjastus: Tänapäev, 2022

 491 lk

 

Meie küla eided tuunivad Viljandit

 

Viljandi on linn, kus olen mitu puuda soola ära söönud ja seega on see linn mulle armas. Ka armsalt hullumeelsed inimesed köidavad mind samuti, seega Ave Nahkur ja Viljandi, tore kooslus ühes raamatus, on piisav põhjus raamatu haaramiseks. Seda enam, et teema on taaskasutus, mis haakub hästi minugi maailmaga.

Raamat on värviline, nagu Avegi. Isiklikult ma teda ei tunne, aga tema õuel olen korra käinud. Paraku oli siis folgiaeg ning nagu raamatuski kirjas, on Ave suur folgifänn. Seega ei olnud teda kodus ning kohvikust me osa ei saanud. Siiski imetlesin tema ummamuudu aeda, värvitud ja absoluutselt omanäolise stiiliga hoovi. Raamatus on see aed ja hoov ning maja saamislugu jms olemas. Mõned olulised taaskasutusprojektid ka. Ka teised linna taaskasutusentusiastid kirjutavad oma seostest vanade asjade uuesti kasutusele võtmisega ning räägivad ka Avest. Tekstid on kenasti kirja pannud Krista Kivisalu.

„Meie küla eided tuunivad Viljandit“ on armas sirvimise raamat, mis kõnetab väga: pildid panevad ahhetama ja kogu see kombo annab inspiratsiooni ning sütitab uusi taaskasutusmõtteid. Ning Viljandisse tuleb kindlasti veel minna, Rohelise Maja kohvikus on käimata, ja lihtsalt selle linna vibe pole ammu sisse hinganud.

Kirjastus: Helios, 2022

191 lk

Nõusolek

 

Teema: vanema mehe ja noore tüdruku armulugu, on hiljuti mulle ette sattunud mitmel korral. Endla teatris nähtud „Must lind“ meenub esmalt. Teema intrigeerib ja Vanessa Springora „Nõusolek“  seda enam - see on aset leidnud päriselt.

Raamatut lugedes esialgu ei saa aru, et tegemist on autobiograafilise looga, see taipamine tekib kusagil poole peal. Neljateistaastane V satub temast kolm korda vanema kirjaniku võrku. See n.ö võrk toimib pealtnäha vastastikusel kokkuleppel, kui sellist kokkulepet üldse saab olemas olla? Raamat on sügav sisevaade tüdruku lapsepõlvele, varajasele seksuaalsusele, suhtele emaga. See ebavõrdne kooslus G. M.-iga oli just isaideaali puudumise ja ema apaatsuse vili, aga ka kõigi teadjate mittesekkumise vili.

Selline raamat puudutab alati, sest ebavõrdsed suhted ei peaks toimima, neid ei tohiks üldse olemas olla. Seda enam, et G. M.il ei ole hea kuulsus ja üks noor laps ei peaks vana mehe fantaasiatest mõjutatud saama. Noor laps ja täiskasvanud mees ei ole oma suhtes võrdses seisuses, ja nõusolek selles eas ei tohiks võrduda nõustumisega. Just sellele „Nõusolek“ mõtlema paneb. Laps oma tähelepanuvajaduses, rumaluses vms võib teha otsuseid, mis teevad terve ülejäänud elu jooksul haiget. Raamat ise on nagu puzzle, mis saab oma tükid kokku eri eluetappide analüüsi kaudu. Lugu on hästi liigendatud ning lugemine kulges ühe jutiga, ühe valuga, seda lihtsalt ei saanudki enne käest ära panna, kui need 170 lehekülge läbi.

Sellise raamatu puhul on raske öelda, et meeldis. Aga meeldis vaatamata sisule, sest selles loos oli poeetilisust, ausust, eksimuse tunnistamist.

Raamatut võiksid lugeda nii neljateistaastased kui ka täiskasvanud. Võib olla kirjanduse kaudu saadud kogemused õpetavad teinekord rohkem või on ennetavama mõjuga kui elu ise.

Kirjastus: Värske Rõhk, 2022

170 lk