Monday, May 29, 2017

Jääminek



Kasari luhad on täiesti tuttavad paigad ja Mathura alias Margus Lattik on selle paiga oma raamatusse kirjutanud. Autor ise ütleb, et see on üks pikaks läinud luuletus.   
Kasari on üksildane paik, seda eriti talvel. Suvel ärkab see kant rohkem elule, saabuvad linnud ja linnuhuvilised annavad uue lootuse ja uue hingamise. Kui aga läheneb taas talv, muutuvad teed läbimatuks ja loodus kontrollib sealset elu. Aastaaegade võimuses on ka Manivald, üksildane vana mees, kes on ainsana elama jäänud sinna inimestest mahajäetud kanti. Kõik teised on läinud. Vaid harjumuspärased rutiinsed tegevused aitavad tal elus püsida. Siiski, mõte rändab juba ammulahkunud lähedaste juures nagu valmistuks ka ise minekuks. Kunagi olnud rutt on asendunud eluga, mil aega on küll, kui ainult see tahe tugevam oleks.
See raamat on poeetiline, ilus ja kurb. Kasari loodusekirjeldused on väga kaunid, vana mehe meeleseisund pigem sügiseselt nukker: ka rändlinnud lendavad lõunasse, aga mina pean siin üksinda oodates olema terved pikad kuud, kuni tuleb taas kord jääminek ja…
Üksindus on lihtne, kui sellest sai argipäev – kui ei paistnud mingit igatsust või vabakspääsu. Kui päevad möödusid oma harjumuspärasel viisil, ei märganudki sa varsti enam kõigi tööde ja tegemiste keskel oma üksiolemist. Aga kui su ellu ilmus sündmus, millesarnast sa polnud aastaid tunnistanud, siis ilmnes korraga su üksinduse kogu võim. Siis tundsid, et miski sinus  otsis endistviisi teise inimese lähedust ja soojust. Ühtainsat kuulajat, kes sind päriselt mõistaks lk 54
 Kirjastus: Allikaäärne
94 lk
Lugemiseväljakutse 29. teema: raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Wednesday, May 24, 2017

Kõike head, Toriseja!



Tuomas Kyrö on mulle tundmatu, seni lugemata autor, seega oodata ei osanud sellelt raamatult midagi. Varasemalt on eesti keelde tõlgitud vaid üks tema raamat „Kerjus ja jänes“, Toriseja-raamatuid on ilmunud varemgi, kuid eesti keelde neid tõlgitud ei ole.
Toriseja on põikpäine vana mees, kelle elukogemuste pagas on väga pikk. Oldud ja elatud on ning nüüd on aeg otsi kokku tõmmata. Seda saab teha aga pilguheitega tagasi, mil rohi oli rohelisem, taevas sinisem, elu lihtsam ning mõistetavam. Lisaks on veel vaja teha kirst, sest ise tehtud on kindlasti paremini tehtud ja mis peamine - kindlasti odavam. Ja ega need nooredki ei oska Toriseja asju pärast õigesti ja mõistlikult jagada, seega tuleb testamendis paika panna ja kasutaja tingimused määrata terve põlvkonna jagu pärandile.
„Kõike head, Toriseja“ on selline muhe ja mõnus lugemine, mille lugemise käigus kujutad elavalt ette, kuidas kirjanik ise ka muigab oma ideede lennu üle. Parasjagu filosoofiline lugu paneb mõtlema elu ja olemise üle.  Muidugi on ühtepidi maise teekonna eluõhtu hirmutav, kuid selles raamatus on läbi huumoriprisma loodud hoopis teistsugune suhtumine. Kui raamatu lõpus avaldatud kirjad poetavad mõne pisaragi põsele, siis viimane peatükk pühib need kenasti ära. Olnule vaadatakse küll tagasi, olevikuga lepitakse, kuid ka tulevikus loodetakse näha veel helgeid hetki. 
Tegelikult ei olnud see vana Toriseja üdini konservatiiv, midagi hakkas ikka sellest tänapäeva elust ka külge. Ja ega see toringi tühipaljas torin ei olnud, selles torinas olid omad tõeterad olemas. Ehe ja traditsiooniline elu läheb  meist aina kaugemale, seda saab tänapäeva inimestele raha eest müüa ning sellega ei ole alati lihtne leppida. Selliseid Toriseja moodi torisejaid on ilmselt igal ühel oma lähikonnast võtta. Minul küll on. Küllap tunneme mõnikord ka ennast torisejana, sest uusi asju lisandub nii palju, ja inimene on ju loomult laisk, kes lihtsalt ei pea kas mõistlikuks kõige selle uuega kaasa minna või lihtsalt ei pea ka vajalikuks kogu aeg kõike muuta.  Ning veel see tunne, et ega teised ikka midagi ei oska, mina oskan ja tean paremini 😏
Mulle meenutas see lugemine pisut ühe teise soomlase Miika Nousianeni raamatut: „Vaarikalaevukesepõgenik“, seda just sarnase näiliselt muretu ja kerge huumori pärast. Lisaks on see raamat nagu Soome kuulususte ajaloo õpik, kus loosse on pikitud võrdlustena palju tuntud ja meile ka tundmatuid Soome näitlejate, lauljate jne. nimesid. Autor on ka oma naabreid meeles pidanud, sest Eestit mainitakse ka mitmes kohas. Viivad allhankeettevõtted ja tütretütarvirmad Eestimaale lk 22. Teist korda käisin ma Eestis pärast seda, kui nad said oma lipu ja raha ja hakkas olema ka oma sportlasi, mitte ainult Raivo-nimelisi vurledest pangaröövleid lk 178
Kellele meeldib lugeda traditsioonilist lugu, kus on algus, lõpp ja tüüpiline happy end, siis neile see raamat ilmselt ei sobi, kuid neile, kes loodavad oma mõttelaadi liigutada, on see raamat nagu rusikas silmaauku. Sobib see raamat kindlasti kõigile torisejatele, sest kui ise ennast ära tunned, siis võib ju nii minna, et piinlik on jälle torinat üles võtta.😃
Selles raamatus on niipalju teravaid ja vaimukaid mõtteid, et raamatut lihtsalt ümberkirjutada ei ole mõtet. Seega kirjutan vaid ühe mõttetera.
Kaugele ma näen ja mäletan hästi, kaugel seisvad asjad ja esemed võib  mõttes teravaks mõelda, selliseks, nagu tahaks neid olevat lk 29
Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.
Olid suurepärased 220 lehekülge.
Lugemise väljakutse 33. teema: Raamat, mille põhjal on tehtud film.
 

Thursday, May 18, 2017

Andestada saab alati



Mäletan et väga hea leid oli Anne Ragde triloogia „Berliini paplid“, „Erakvähid“ ja „Rohelised aasad“, seega olin meeldivalt üllatunud, kui ilmus neile järg ning triloogiast sai tetraloogia. Selgub, et selle perekonna saaga põhjal on valminud ka Norras populaarne telesari.  Triloogia lugemisest on küll möödunud aastaid, kuid imekiiresti elavdusid mälus nende raamatute tegevused, tegelased ja emotsioonid.
Sellel triloogial on olemas kõik need omadused, mis teevad lugemise väga nauditavaks: kirge, põnevust, suuri saladusi, paljastusi, konflikte, pere arengut läbi aja.  Neljas raamat jätkab juba tuttavate Erlendi ja Raasukese, Margido ja Torunniga. Erlendi kummaline pere täienes kolme lapse võrra ja elu on imeline, kuid elukaaslase terviseprobleem paneb mõtlema elukorralduses muutuste tegemisele. Margido saab aru, et on ajale jalgu jäänud ning tema matusebüroo enam selliselt tegutseda ei saa. Torunn lahkab oma suhteid koerakasvatajast elukaaslasega ning jõuab järeldusele, et samamoodi jätkata on vale. Nii et terve pere on muutuste lainel.
Triloogia lõppes segaste suhetega, selles raamatus püütakse neid uuesti kokku lappida. Vaadatakse üle elu põhiväärtused ning jõutakse arusaamisele, et oma särk on ikka ihule ligemal ehk teisisõnu, kellele siis ikka toetuda, kui mitte omadele. Leitakse võimalus üksteisele andestada ning osatakse taas aktsepteerida ja  rõõmustadagi üksteise erisuse ja olemasolu üle. Üksteist kombatakse aegamisi, samm haaval tuleb ka leppimine ja lõpuks ka rohkem kui ainult leppimine.
Lugeda oli seda raamatut üsna hea, kuid siiski muutus kohati imalaks ja kordavaks. Eriti algus ja Erlendi perekonna osa. Raamatu teine pool pühendub rohkem Torunnile, ja see meeldis mulle juba enam. Ühe keskealise naise otsingud ja otsusekindlus ning tema taluellu taas sisseseadmine ning argitoimetuste kirjeldamine mõjub kuidagi eriliselt teraapiliselt ja innustavalt.  
Raamatule on  oodata veel järge, sest viies osa pidavat kirjutamisel olema. Sellisel juhul võib see tulla nagu üks lõputu Õnne 13, mida küll kirud, aga ikka sätid end igal laupäeva õhtul vaatama. Ilmselgelt siis, kui ühte asja saab liiga palju, kaotab see oma erilisuse ja uudsuse ootuse, kuid uudishimu jääb. Ja just see neljas osa oligi selline – ei midagi erilist, aga siiski tore lugemine. 
Lugemise väljakutse 28. teema: raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Põhjamaade romaan".