Hästijätt

Minu lugemised käivad täiesti juhuslikult paaris. Kui viimati loetud „Emapiim“ oli peamiselt kahe naise lugu, siis Siiri Sisaski „Hästijätt“ on samuti lugu kahest naisest ning on samuti autobiograafiline. Kusjuures seda pealkirja lugesin ma  korduvalt „hüvastijätt“, sest silm haarab ja mõistus mõistab juba tuntud sõna. See „hästijätt“ on kummaline pealkiri.

Raamat ise aga sugugi kummaline ei ole. „Hästijätus“ on Siiri ja tema vanaema elude paralleelsed lood ehk teisisõnu on siin vanaema päevikusse kirjapandud lood, millele Siiri leiab analooge oma elust. On üsna sageli nii, et lähedastega mingid mustrid korduvad ja juhused mängivad suurt rolli. Ülevaatlikult käiakse läbi aeg enne sõda kuni tänapäevani ja ajastu peegeldub väga hästi nendest vanaema kirjadest.

Siiri Sisask, ja ilmselt ka tema vanaema, olid multitalendid, kes jätavad ühtaegu väga jõulise ja väga hapra naise mulje. Ka raamatu tekst ja tähelepanekud on väga Siirile kohased. On inimesi, kes märkavad märke enda ümber, kes oskavad tähele panna juhuseid ja neid seostada. Väga ilusasti kirjutab ta vaikusest.

Esiteks usun, et mitte ainult muusika ei sünni vaikuses, aga ehk ka kogu muu teave ja kõikide mustrite jadad. Või mida nimetatakse kunstiks?

Inimene küsib, kust võtta aega vaikusele? Aega ju lihtsalt pole! Ja ma olengi mõelnud, et aeg on Jumal, mida-keda pole inimesel, kes oma aja ära raiskab… lk 119

Meie ümber on veel palju nähtamatut, ka muusikat, mida inimkõrv ei kuule. Kui oskad kuulata – kuuled, sest iga liikumine tekitab muusikat ja universumis liikumine on alaline lk 115 (vanaema tsitaat)

„Hästijätt“ on just selline raamat, mida võib sirvida siit ja sealt, mõtiskleda möödunud aegade üle, kuulata vaikust ja siis taas edasi lugeda.

Kirjastus: Petrone Print

142 lk

Lasnamäe valge laev

Minu arvates avab Viktoria Ladõnskaja oma raamatus väga hästi vene inimese hinge ja olemust. Juttu tuleb kõigest:  kirjutaja enda lapsepõlv, noorusaeg, valikud, aga ka talle oluliste isikute elud. Lisaks tunded, mis valdavad inimest, kes elab Lasnamäel, kuidas on ja mis tähendab olla lasnamäelane.

Kõik algab ikka algusest, väikeste kildudena Lasnamäe ajaloost tänapäeva. Iga peatükk - erinevad aastad ja ise lugu. Mälu värskendamiseks on iga loo alguses meenutatud ajaloo tähtsamaid sündmusi, mis iseloomustasid ühte või teist aastat. Muuhulgas on äraseletatud ka Edgari fenomen venelaste hulgas Selles mõttes sai Savisaarest venelaste päike.

Väga hästi annab ta edasi sellist pidetuse tunnet, eestimaa venelane ei ole 100% kohal ei siin ega ka enam Venemaal. Ajalugu on eestlased-venelased koos elamapannud ühele pinnasele, ühte kultuuriruumi. Nüüd, kus see eestlaste venelaste teema ehk enam nii väga aktuaalne ei olegi, aitab Ladõnskaja kirjutatu ometi luua ja säilitada tolerantsi, mis on nii väga vajalik  üksteisemõistmiseks. 

Veel kirjutavad: 

http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2013/04/viktoria-ladonskaja-lasnamae-valge-laev.html 

 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19521:2013-09-26-12-55-31&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3458

Paleontoloogi päevaraamat

Paleontoloog- taimede, loomade jäänuste uurija. Kristina Ehin - õrn, habras, naiselik, väga keeruline on teda mingi jäänuste uurijana ette kujutada. Igatahes intrigeeriv pealkiri, mis äratab tähelepanu. Samas sisu oli küll pigem inspireeriv.    Oma aja loosse on põimitud mälestuste killud, milles ei ole mingit kronoloogilist ega ka sisulist järjestust. Kõike on esitatud  lihtsalt, nii kuidas  mõtted, mälestused on tulnud ja läinud, sekka muidugi ka märkmeid päevaraamatust. Oma loosse on põimitud kõige lähedasemate lugusid, perepärimusi. Lisaks loomulikult ka   luule, nii tema enda kui ka ema ja isa loomingut.
Ehini kodukoha tunnetus on imetlusväärne, kuid mingi igatsuse maitse on jäägitult olemas. Tunnen, et ma ise ka muudkui igatsen sügavamat, vaimsemat, lennukamat, ennast teostavamat, loomingulisemat, laulvamat elu, nagu Lindagi (lk 239).
Raamat ei kuulu kindlasti kiirlugemise hulka, ikka vaikselt, peatükk- peatükihaaval, ja paralleelselt hakkavad kerima ka enda mäletuste killud. Ja muidugi nostalgia, sellest ei pääse, kui on lood ajas.

Sillamäe passioon

Andrei Hvostovi tagasivaade oma minevikku igas mõttes. Siin on siskaemuslikke  vaatlusi enesesse, meenutusi, analüüsi ja kriitikat nõukogudeaegse elu kohta.
Kui kirjanik ei meenuta just nostalgiaga oma lapsepõlve, siis mulle tekitas selline tagasivaatamine nostalgiat küll. Ilmselt mitte küll päris üheaegsed, kuid enam-vähem, näeme asju erinevalt. Ja loomulikult elu Läänemaal või Sillamäel erinesid kindlasti oluliselt. Arvatavasti on mingi osa ka sellel (nagu loetu põhjal järeldasin), et talle ei meeldinud oma kodukoht, mulle meeldis. Minu jaoks ei tundunud tühjad poed, pikad järjekorrad või muud nõukogudeaegsed veidrused midagi imelikku, see lihtsalt oli nii - teisiti ei kujutanud ettegi. Kuid eks ka autor nendib fakti, et nii oligi.
Lugu on kirjapandud väga otsekoheselt, ilmselgelt natuke Elisabeth Jõhvilikult (Elisabeth Jõhvi- nõukogude aegne estraadinähtus), algab ühe teemaga, vahepeal käib ka kusagil ära, kaldub natuke teemast kõrvale, kuid lõpuks jõuab ikka selleni, mida öelda tahtis.
Mulle absoluutselt ei meeldi ebatsensuursed väljendused kirjanduses, siin neid paraku ikka oli. Ilmselt ei oska jagada arusaama, et kirjanik väljendab nii oma maailmavalu? Või mida?
Kui kirjanik ütleb, et mõnikord on selline tahtmine, et võtaks oma lapse ajamasinasse ja viiks ta vaatama minu noorusaega ja lapsepõlve, siis mulle näib, et meie lapsi see ilmselt praegusel ajal ei huvitaks. Kui meile, nõukaaja inimestele, tekitab loetu mingeid seoseid, tuttavaid olukordi, äratundmisrõõmu, siis tänapäeva inimesele on käsitletud temaatika arvatavasti ebahuvitav, igav. Võib-olla kunagi hiljem, kui meie lapsed on vanemaks saanud, nende huvid teisenenud?
Kui mõtelen sellele, kas raamat meeldis või ei meeldinud, siis ühtepidi nagu meeldis, aga kirjaniku väljatoodud  lapsepõlvefantaasiaid ei oleks ma sellesse ajamasinasse kaasa võtnud. See oleks pigem teine teema.