Wednesday, December 30, 2020

Jooks

 


Olen sattunud Loomingu Raamatukogu lainele. Minu kätte sattus Jean Echenoz´i “Jooks”, mis kõneleb Tšehhimaa jooksukuulsusest Emil Zatopekist.

Tegemist on Zatopeki elulooga, mis hõlmab spordiga seotud aastaid ja ka tema hilisemat elukäiku lühidalt. Selgub, et tegemist on ülimalt heatahtliku, malbe talendiga, kes lihtsalt läks ja jooksis toore jõuga ja võitis. Samas oli ta sündinud aega, mil Tšehhis olid segased lood – sotsialistlik režiim kallutas sportlast samamoodi nagu Nõukogude Liit – sa näitasid tulemusi küll, kuid kus, mis ja kellega sa võistled, seda ütlevad ette organid. Ja eks karjääri lõpp toonasel ajal oli pigem autu, rahvas teadis ja armastas, kuid valitsus proovis seda aupaistet iga hinna eest peita, kuna Zatopek julges pruukida liigselt suud.

Ma ei ole suur spordi fänn ega ka elulugude fänn. Seda, kes on Zatopek, ma muidugi teadsin, aga teadlikult ma seda raamatut kindlasti lugemiseks ei oleks valinud. Õnneks läks lugemiseks ja mulle meeldis see raamat. „Jooks“ oli nagu jooks läbi Zatopeki elu, haarates kaasa tükikest ajalugu ja ühe lihtsa inimese, lihtsa sportlase olemuse. Kerge oli lugeda, sest raamatus kuiva biograafiat ei ole, pigem on tekst ikkagi ilukirjanduslikult ilustatud. Mulle näis see lühike lugu hoopis suuremana ja läks väga korda. Sest mõelda vaid, ka geeniused võivad sündida valesse riiki, valesse aega ja neid lihtsalt represseeritakse.

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2019

71 lk

Monday, December 28, 2020

Issi, kus me lähme?

 


Mõnikord on hea, kui lapsel on vaja kirjanduse tunniks lugeda, siis satun ise ka lugema. Nii jõudis minuni teave raamatust Jean-Louis Fournier „Issi, kus me lähme?“.

Mõne inimese elu kohal istub küll koletu ebaõnn, kuidas muidu on võimalik saada perre kaks raske puudega poega. Oma poegade, Thomase ja Mathieu isaks olemisest Fournier selles raamatus kirjutabki. Ta teeb seda kergelt haarava päeviku vormis. Kui lapsel on tugev vaimne ja ka teatud kehaline puue, siis jääb lapsevanem paljudest asjadest siin maapeal ilma ja tunneb end läbikukkununa, ebaõiglase saatuse soosingu ohvrina, tunneb end ilmajäetuna kõigest ilusast, mis käib kaasas tavalapse kasvatamisega. Samas jääb ta ka teatud muredest ilma, sest tema ei muretse koolihariduse, elushakkamasaamise, peol esinemiste, sõpradel külaskäimiste… mitte millegi sellise pärast, mis kehtiks tavalapse puhul.

Need, kes pole kunagi kartnud, et võivad saada ebanormaalse lapse, tõstku käsi. Mitte keegi ei tõstnud kätt. Kõik mõtlevad sellele, nii nagu mõeldakse maavärinale, nii nagu mõeldakse maailmalõpule – see on asi, mida juhtub ainult üks kord. Minul oli kaks maailmalõppu. Lk 8

Hingekriipivalt kurb on see raamat, sest kui mõtteski proovida panna end selle isa olukorda, siis ma ei taha seda teha. Samas suhtub autor paratamatusse ka teatud huumoriga, küllap teeb see tema elu kergemaks. Loodetavasti must huumor on teda aidanud. 

Õnneks ei saa  vähemalt koolis keegi nende üle naerda. Nemad nimelt ei lähegi kooli. Lk 68

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu/2012

102 lk

Sunday, December 27, 2020

Valguse aastad

 


Perekonna kroonikaid  on mulle alati meeldinud lugeda ja nii valisin lugemiseks Elizabeth Jane Howardi “Valguse aastad”, mis on Cazalet´ perekonna kroonika 1. osa. Howard on inglise kirjanik ja raamat on autobiograafiline, kirjutatud autori mälestuste põhjal.

Sündmused raamatus viivad 1937. aasta Inglismaale. Kolm venda Hugh, Rupert ja Edward veedavad iga-aastaseid jõulu- ja suvevaheaegu oma peredega lapsepõlvekodus. Kokku saab suur pere ja sel ajal on vendade lapsepõlvekodu Home Place nagu sumisev mesitaru, kus teenijatel ja majaperenaisel on käed-jalad töös täis, sest vaja on korraldada suure pere söömised ja vaba-aja veetmine. Elu tundub hea, kuid kusagil kostuvad juba sõjahüüded ning see hakkab varjutama igapäeva töid ja mõtteid. Näiliselt on kõik ju õnnelikud, kuid siiski on igas peres, igal pereliikmel omad probleemid. Lastel on laste probleemid: omavahelised suhted, suhted vanematega, koolimõtted, aga ka lapselik hirm ja arusaam läheneva sõja ohust. Täiskasvanuil muidugi oma probleemid: suhted oma kaasadega, lastega, üksteisega, perefirma teemad ning ka mõtted süttivast sõjakoldest.

„Valguse aastad“ on eluline, ajastutruu lugu. Raamatu tõlkija on teinud ka väikese kokkuvõtte raamatu lõppu, kus ta ütleb, et teos meenutab Forsytide saagat. Ka mulle kangastus lugedes Forsytide saaga, aga ka Downton Abbey ja kui mõtlen teleekraanile, siis ka Austraalia seriaalist  „Koduigatus“ Bligh´i  pere lugu. Cazaleti perekonna lugu meeldis mulle just hetkes olemise pärast – iga pereliige kirjeldab just oma tundmusi, omi kogemusi ja enda nähtut. Need kirjeldused on väga ehedad ja lugedes on tajuda, et igal nimel on taga konkreetne elav hing. Samas selles raamatus ei juhtu suurt midagi, miski ei pane närviliselt lehte keerama, ajusid ragistama, miski ei küta üles põnevikulaadset põnevust. Ometigi haarab see lugu hästi kaasa ja kogu aeg tahaks teada, kuidas neil kõigil edasi läheb. Kogu see miljöö, omavahelised suhted, ajastu, kus teenijatel oli oma ja vanaperenaisel oma roll, ja kuidas omavahel suheldi, kõik need maneerid ja toonased arusaamised on minu hinnangul selle raamatu väärtus. Kohati tundub lausa uskumatu, et 20. sajandi esimeses veerandis oli keskklassi mõtteviisis niipalju Victoria ajastule omast mõtteviisi. Igatahes oli see raamat nagu magus rosin jõuluaegses piparkoogikuhjas: selline armas, mitte liiga lääge ja köidab väga hästi.

Kirjastus: Varrak, 2020

519 lk

Thursday, December 17, 2020

Käsitöökingitused

 


Hindan väga käsitööoskust - midagi ise luua, ise välja mõelda ja teostada on suur anne ning oskus. Väga andekas käsitööline on Siire Vanaselja, kes on koostanud oma toredatest tegemistest raamatu.

Need ideed, mida Siire jagab, on lihtsad, kergesti teostatavad ning hõlmavad kogu aastaaega ja ka teisi tähtpäevi peale jõulude. Kõik tegemised on täpselt sellised, mis mahuvad tuppa ja õue, taskusse ja põue. Häid ideid on kodule, on endale ja sõbrale.  Raamatus eksponeeritud tööd on kõik suurepärase kvaliteediga, väga korralikult tehtud. Ultraoriginaalset, sellist ideed, mida varem näinud ei ole, raamatus küll ei ole, aga ilmselt on siin maailmas juba kõik ära olnud ja raske on mõelda välja midagi enneolematut. Ja ega see eriti originaalne ei peagi olema eesmärk. Samas on oma nägu ja oma tegu igas töös olemas. Samuti on olemas õpetused, kuidas midagi valmistada. Minul hakkas küll seda raamatut sirvides mõte jooksma ja tegutsemise tuhin tuli peale. Panin järjehoidja ikka mitmesse kohta, et siis oleks hea meeles pidada, mis järgmisena. Esimese pääsukesena valmisid jõululõhnalised kaardid kolleegidele. Tegelikult on vist nii, et üks idee hakkab elama ja saab järgmise tegija käes uued ideed juurde. Minu kaart ka üks-ühele ei tulnud, sest materjal on juba erinev, mõned kaunistused on teised ja tegelikult tahavad ka lõikamise-kleepimise oskused lihvimist. Aga kaarte teha oli väga tore: istud ja mõtled ja sobitad ja genereerid omi ideid.

P.S on see raamat ka suurepärane kingitus kõigile, kellele meeldib kasvõi imenatuke midagi ise teha.

Kirjastus: Varrak, 2020

191 lk


P.S P.S minu tehtud kaardile sai ka ise loodud raamatuseljaluule

Jõuluks koju

kõik see pere -

isad ja pojad,

õed ja vennad,

kassid ja hiired,

kodutud koerad

ja üksikud hinged -

kõik on emadele kallid

Thursday, December 10, 2020

Janu on kõikidel üks

 


Kristiina Ehini ümber on selline salapärane fluidum, et kõik, mille ta loob, muutub ihaldusväärseks ja sellest tahad meelsasti osa saada. Ja ega tema viimase luulekoguga teist tunnet ei tekkinud: raamatu ilmudes võtsin raamatu lugemisplaani.

Väliselt habras naine valutab südant maailma toimimise pärast, eestluse pärast, lihtsalt mehe ja naise pärast, kõige pärast, mis meelel. Ja tema näilise tundlikkuse juures on tal meelel üsna palju.  Nii on ta  vorminud värssidesse oma esivanemate lood, kadunud ämma loo ja isegi tänase, muutunud maailma olukorra. Teeb hädaabikõne peaministrile, kurdab metsade hävitamise ja Rail Balticu üle. Kohati on see luulekogu nagu isiklik mälestuste raamat, samas aga ka kogu Eesti rahvast puudutav raamat. Ma arvan, et sõnad lihtsalt  voolavad temast välja ja see on eriline oskus. Luulekogu teeb meele härdaks ja paneb kaasa mõtlema, ilus ja valus ka. Janu on tõesti igas ajastus üks ja see sama.

136 lk

Monday, December 7, 2020

Puulased ja tohtlased

 


Andrus Kivirähki juubel sai minu poolt ka tähistatud, nimelt võtsin lugeda tema „Puulased ja tohtlased“.

Kõik see lugu saab alguse Balti keti ajal, mil ühes ketilõigus on tükk tühja maad. See maa tuli muidugi täita, mis kett see tühimikuga oleks, ja selleks et see maa täidetud saaks, puhuti puuhalgudele elu sisse.

Kui ma Kivirähki loen, siis mõtlen küll alati, kuidas ta oma lugu trükkides naeru pugistab ja aina vinti juurde keerab, nii muhedad on need lood. Samas on teemad tõsised ja aktuaalsed. Absurdisegune huumor teeb aga tõsisegi teema kergemaks ja pisut naljakakski. Need puulased ja tohtlased sobituvad kuidagi igasse aega. Ka tänapäeva, mil meil on niipalju tegemist teistsuguste inimestega: pagulased, meist erineva nahavärviga inimesed, omasoo armastajad jne. Mulle meeldis väga. Kivirähk oskab kuidagi kergelt pugeda teemasse ja siis lajatab otsesõnu nii eluliselt, nii täpselt, et saab vaid kaasa noogutada ja tõdeda: on jah nii.

Kirjastus: EKSA, 2020

61 lk