Wednesday, November 28, 2018

Kahaneva valguse aegu


Raamatu tutvustus, kus on mainitud autobiograafiline ja perekonna lugu, tundub minu jaoks alati turvaline. Ja sellest näilisest turvalisusest sündis lugemisotsus. „Kahaneva valguse aegu“ on Eugen Ruge debüütromaan. Kirjanikuhärra elukäik on ka sedavõrd põnev, et see äratab topelthuvi tema kirjutatu vastu.
Raamatu tegevustik viib eelkõige Saksa DV-sse, kuid ka Siberisse ja Mehhikosse ning ulatub nii itta kui läände. See on ühe kommunistide perekonna nelja põlvkonna lugu: perekond Umnitzerid ajavahemikus 1952 kuni 2001. Wilhelm on  perepea ja kommunistliku partei jünger, tema pojad on demokraadid, kes usuvad, et sotsialism on parem kui kapitalism, kuid sellegipoolest nad unistavad  suurema demokraatiaga SDV-st. Iga põlvkond purustab killukese kommunismi ideaalist ning nooremad näevad kõike seda, mis toimub Berliini müüri taga, suure ahvatlusena.
Ühte sirgjoonelist lugu sellest raamatust ei leia. Pigem on see panoraam ajastust ja arusaamadest ning sinna hulka ka peresuhteid. Valdavalt nukrameelse tooniga raamatus näisid ka peresuhted olevat pigem pealesunnitud. On ju nii, et millegi lõppemine loob pea alati nukra meeleolu, olgu selleks siis kommunismiidee järjepidevuse otsa saamine, peresuhete katkemine või koguni riigi lagunemismärkide ilmnemine.  Lugeda seda romaani oli üsna keeruline, sest tegevustik pendeldab erinevate aastate vahel ja ka tähelepanukeskmes olevate tegelaste järjekord ei ole sugugi selgelt piiritletav. Juba need nimed, Wilhelm, Werner, Kurt ja Klaus, valmistasid mulle raskusi. Õnneks on tegelased raamatu alguses kõik kenasti välja toodud, ja olin sunnitud kogu aeg piiluma, kes on kes.
Võib olla oli põhjus selles, et olin eelnevalt lugenud väga tempokat raamatut, või ei olnud selle raamatu jaoks lihtsalt õige aeg, või ma lihtsalt ei haakunud. Igatahes ei saanud ma selle looga sõbraks. Tempo oli minu jaoks hüplik ja ettekujutada kirjeldatud olustikke oli samuti raske, sest kui juba ühe ajastuga said n.ö liinile, siis see osa lõppes ja tuli ette uus aastaarv ja uus tegelane. Irina ja Alexandri elu-osa paelus veidi rohkem. Ning huvitav oli ka Saksa DV olustiku tajumine, mis sarnanes küll mingis mõttes Nõukogude Liidule, kuid oli siiski omaette nähtus.
 „Turvaline“ valik ei olnud minu jaoks seekord turvaline. Kuid ma pingutasin ja loetud sain.  Kui nüüd soovitada, siis soovitan seda raamatut pigem meestele, sest mehe kirjutatud ja enamasti meesliinipidi hargnev lugu võiks leida pigem meeste hulgas poolehoidu.
Kirjastus: Varrak
335 lk

Thursday, November 8, 2018

Midagi tõelist


Martin Alguse filmistsenaariumid on paeluvad ning teistest eristuvad: tema naljasoon, tema ütlemised, ja alati on neis ka mingi oma vaatenurk elule ning asjadele. Seega, kui ilmus raamat, teadsin kohe, et seda tahan kindlasti lugeda - on ju vaja teada saada, kas tema raamatulood kõlavad sama hästi kui tema filmilood. „Midagi tõelist“ on Martin Alguse debüütromaan.
Lühisalt sisust: Leo on e-seksuaal ja Karl on eks-pätt. Leo elab pealtnäha tavalist pereelu. Karl tahaks elada tavalist pereelu. Nende mõlema elus on olemas varjupool, mida nad soovivad muuta ja mõlemad tajuvad, et endist viisi enam edasi elada ei saa. Kuid kui on olemas vaid fakt „elu on vaja muuta“, siis tuleb välja mõelda, millisest otsast alustada. Alati ei ole kindel, kas peas hakkab kerima see kõige õigem ideepojuke, mis soovitud muutuse aitaks läbi viia? Kaks elu, mille juhused ristavad ühte jamasse.
Palju on raamatuid, mille lood laias laastus meeldivad, kuid see miski, mis paneb ka hiljem kukalt kratsima ja selleüle juurdlema, jääb puudu. Martin Algus on tabanud taas midagi vaid talle eriomast. Ühest küljest on see lugemine väga lihtne, kord räägib Leo, siis Karl, seal kus ühe mõttelõng katkeb, jätkab teine. Samavõrd kuivõrd satub puntrasse üks, näeb pääsemist teine. Kuid teisalt on selles loos väga palju mõtteainet: loogilist elufilosoofiat, maailmatunnetust, inimhingepõhja vaatamist. On ju vaatluse all täiesti sulaselge tänapäev s.h internet ja plinkivad tarbimakutsuvad tuled ning väike inim-mutrike, kes seda kõike haldama peab.
Raamat on algusest lõpuni põnev, süžeekäigud on ootamatud ja etteaimamatud ning piisavalt jantlikkustki on olemas. Omamoodi õudne on see lugu ka, sest mõned stseenid on šokeerivad ja julmad. Kuid see toon, mis loetut saatma jääb, on kuidagi muretu (murelikud teemad, muretu tooniga). Õige pisut seostaks seda lugu Jonassoni Saja-aastase looga. Selles oli ka parasjagu janti, jaburaid olukordi, natuke kriminaalsust ja mõtteainet kui palju.
Lisaks veel need värvikad kujundlikud mõtted, mida on väga ilus lugeda. Mis tähendab seda, et ka veidike šokeerivat võib olla ilus lugeda. Sa tahad tunda, kuidas värskelt pressitud elu mööda su lõuga alla voolab. Sa kihutad kabrioletis ookeaniäärsel maanteel, siidsall tuules lehvimas, palmid ja sinine taevas tuuleklaasilt vastu peegeldumas. Ja kui sul elu on samal ajal tühi ja tundetu, siis oledki sellele miraažile eriti vastuvõtlik lk 101
Nüüd, mil ma siin oma muljeid ja mõtteid arvutisse trükin, turgatas pähe, et: Maailm on kui suur lõks, sa võid jääda lõksu iseenda ihadesse, instinktidesse, kuid ka internetti, vägivalda, valesse, kuhu iganes, kõigest võib saada üks suur sõltuvushaigus. Ja kui see sõltuvusepall on juba veerema lükatud, katsu sa seda siis peatada. Ise enda eest ikka ei põgene. Kui su sees istub väikene pahede-kurat, siis ta seal istub. Kui ta suudabki mõnda aega vaiki-olekus istuda, siis on hästi, kuid kuni ta on olemas, siis võib ta iga soodsaima hetke ajel ärgata. Ja kõik on jälle alguses.
Kuna niipalju mõtlemisainet mahtus ära vaid 177. leheküljele, siis võibki kokkuvõtteks öelda, et lühike ja lööv lugu ehk teisisõnu  „Midagi tõelist“ on sõna otseses mõttes midagi tõelist, mis mõjub. Mina lugesin selle läbi ühe õhtuga või õigemini koos õhtuste toimetustega, putru just põhja ei kõrvetanud, kuid ega palju puudu ka ei jäänud. Igatahes ootan Martin Alguse järgmist lugu, sest kui on olemas selline anne sõnu ritta seada, siis seda annet vaka all ei tohiks hoida. 😃😊😊
Või ongi õnn tunnetatav vaid minevikus, kui see juba jäädavalt käest on lipsanud? Ja olevik on alati üksnes rahutu miraaž? Lk 173
Kirjastus: Varrak
177 lk

Thursday, November 1, 2018

Siinpool linnuteed


„Siinpool linnuteed“ näeb väga kena välja ning just raamatu kest pani mind haarama selle järele. Tegemist on Heli Reichardti kolmanda raamatuga. Sellele raamatule on olemas ka teine osa.
Lühidalt sisust: Tegevus toimub Tallinnas ja ühes väikeses külas Läänemaal, Saueaugu talus ning jõuab otsapidi välja ka Saksamaale. Juba vanaemaeas Lilli töötab vanadekodus. Tema elu on suhteliselt stabiilne ja rahulik. Onult saadud pärandus lööb aga argise elu pisut sassi ning turvaliselt tallatud rajad paisatakse üle muutustelainega. Kuidas reageerida?
Tüüpilist Eestimaa elu kujutav raamat: muutused tööelus, hooldekodu, aastaajad, hääbuv küla ning väikene rõõm tuleb välismaalt. Kui esialgu tundus see lugemine liiga argine, siis loo edenedes kasvatas ta endale värvikamaid kihte ümber. Lilli ümber hakkavad hargnema ka teised elud. Samuti on siin palju toredaid tähelepanekuid, mida alati ei oskaks ise märgatagi. Morbiidsust, haigusi, surma ja matuseid on ka, kuid üldine toon on siiski positiivne, ning ega need nimetatud negatiivsed ilmingud ka häirima ei jää. Sest hästiminemisi on Lilli elus samuti: on ju eriti hästi läinud, kui sind märgatakse ja ihaldatakse ka vanemas eas. Väga hästi oli minu arvates edasi antud neid sisemisi kõhklusi ja kartusi, mis Lillit valdavad, kui ta seisab silmitsi muutustega: kuidas reageerida, kuidas edasi toimida, millised on valikud ja kuhu need valikud viivad.
Mulle meeldis see raamat just selle realistlikkuse pärast.  Sellegipoolest esimest osa lugedes mõtlesin, et piirdun vaid sellega. Liiga ennatlikult mõtlesin, sest I osa lõpp on täpselt selline, et tuleb II osa samuti ette võtta.
Kirjastus: Varrak
317 lk