Thursday, January 29, 2015

Söö, palveta, armasta



 
Hiljuti Kanal 2 taas kord näidatud „Söö, palveta, armasta“ tuletas meelde, et mul on lugemata raamat, mille põhjal on see film tehtud.
Tegemist on autobiograafilise teosega, kus raamatu nimitegelane (Elizabeth Gilbert ise) on ennast kaotanud halli argipäeva, abielu ei sujunud ja ka uus suhe ei pakkunud piisavalt rõõmu, et end hästi tunda. Samas küpseb peas plaan, mis aitaks muuta senist elu ja ta otsustas seda teha kolme I abil ehk siis otsida uusi elamusi ja kogemusi reisides Itaaliasse, Indiasse ja Indoneesiasse.  Itaaliast ta leiabki häid toiduelamusi, uusi tutvusi, mõnusat olemist ja itaalia keele. Indias õppis ta mediteerima ja leidma sisemist tasakaalu. Indoneesia Bali saarel leidis armastuse ja uue suuna senisele elule.

Liz ise jättis aga vaatamata sisemistele heitlustele küllaltki enesekindla inimese mulje, kellel on teatud põhimõtted ja asjad, mida talle on meeldinud teha. Näiteks reisimine. Minu armastus reisimise vastu on püsinud muutumatuna läbi aastate, erinevalt teistest armusuhetest. Tunnen reisimise vastu sama, mida noor ema tunneb oma täiesti võimatu, kolibakterist vaevatud ja hulluksajavalt rahutu tita vastu – ma lihtsalt ei hooli katsumustest, mida see endaga kaasa toob. lk 53. Või suhtumine laste saamisse. Tean, et ei kavatse muretseda lapsi ainult kartusest, et võiksin kunagi hiljem kahetseda nende puudumist, sest minu silmis pole see mõjuv põhjus maailma rahvaarvu suurendada lk 110.

Raamat ise on väga mitmetahuline: segu eneseabi õpikust, reisiraamatust ja mediteerimise teatmikust. Põhjalikult on kirjeldatud nende kolme maa kultuuri, kombeid ja tavasid. Samuti on antud küllalt ulatuslik selgitus mediteerimisega seonduvast, joogast, erinevatest jooga liikidest. Samas ei jää olemata ka ilus armastuse lugu. Kirja pandud on see kõik väga värvikalt, lihtne ja ladus on lugeda. Sellised sisemise heitluse ja eneseotsimise teemad puudutavad just naisinimese hinge ja loetu mõjub pigem inspireerivalt. 

Mõned silmahakanud mõttekillud:
Mediteerimine kujutab endast jooga ankrut ja ühtlasi selle tiibu. Mediteerimine on tee. Mediteerimine erineb palvetamisest, kuigi mõlemad taotlevad ühendust jumalaga lk 155.

Inimesed kujutavad ette, et hingesugulane on keegi, kellega sa täielikult kokku klapid, ja seda ju igaüks endale ihkab. Aga tõeline hingesugulane on hoopis peegel, inimene, kes näitab sulle kõike seda, mis sind tagasi hoiab, ta sunnib sind pöörama tähelepanu su enda isikule, et sa saaksid oma elu uueks muuta lk 175.

Ei saa öelda, et inimene oleks täielikult jumalate mängukann, ega ka seda, et ta oleks täielikult oma õnne sepp- ta on natuke mõlemat lk 207.

On laialt levinud pettekujutlus, nagu oleks õnn sama, mis õnnelik juhus – inimesed arvavad, et see saab neile osaks nagu ilus ilm, ja loodavad, et neil lihtsalt veab. Aga tegelikult […] õnn on isikliku pingutuse vili. Sa võitled selle nimel, pürgid selle poole, nõuad selle endale välja, mõni teeb seda otsides maakerale tiiru peale. Sa pead oma õnne avaldumisvormides väsimatult osalema lk 298

Sunday, January 18, 2015

Spioonid



 
…. on psühholoogiline, üllatav ja omanäoline raamat Michael Frayn´ilt.
Vana mees viib lugejad ajas tagasi tema lapsepõlvemaale ja meenutab Teise maailmasõjaaegseid sündmusi, mil ta oli umbes 10-aastane viljaka fantaasialennuga poiss. Lugu hakkab arenema sõbra Keithi ootamatust teatest, et tema ema on Saksa spioon. Poisid leiavad endale luurestaabi, hakkavad ema jälitama ja logiraamatusse sissekandeid tegema. Lastele omase seiklusjanuga luuakse luuremäng ka siis, kui midagi otseselt nagu luurata ei olegi. Tegelikult selgub siiski, et selle väljaütlemise taga on midagi. Luuramine võtab järjest ulatuslikumaid mõõtmeid ja Keithi emal hoiatakse pidevalt silma peal. Lõpplahendus on vägagi ootamatu ja seda ei aima nagu millegagi ette.

Suuremas osas raamatus on tegemist poisi sisekaemustega, mõtetega ja tundmustega, otseseid sündmusi on raamatus siiski väga vähe. Samas süvendavad sellised sisemonoloogid uudishimu ja hoiavad parasjagu pinget kuni lõpuni üleval. On sõda ja aeg paneb laste õlule suurema koorma kanda, kui nad selleks valmis on. 

Sunday, January 11, 2015

Elust kirju



 
Epp Petrone on raamatukaantevahele kogunud lugusid oma perest ja peamiselt lastest sh ka sünnitustest ja oma vaadetest teatud asjadele. Mulle väga meeldis, et tal on omad kindlad seisukohad, aga ta ei ole neis kangekaelselt kinni, vaid vajadusel on valimis neid ka muutma ja kohanduma. Näiteks Barbie nuku teema, mille puhul on tõepoolest raske ühiskonna survele vastu astuda ja kodusünnituse teema, kui ikka on vaja haiglasse minna, siis nii on. Mõned jutud on tuttavad juba varasemalt, kirjutab ju Epp ka blogi ja Eesti Naise kolumni. 

Kokkuvõtlikult öeldes on raamatus armsad jutukesed, mis on kõige suuremaks väärtuseks vast oma tütardele (suureks saades on nii tore lugeda: meie emme kirjutas meist). Pikemas plaanis mulle siiski palju meelde ei jäänud, aga  oli tore enne uinumist selliseid rahulikke, optimistlikke lugusid lugeda ja ettekujutuse kirjutajast loob loetu küll. Minule jäi Epust sellise sooja ja armsa inimese mulje. 


Kirjastus: Petrone Print
Lehekülgi:  320