Epp Petrone on raamatukaantevahele kogunud lugusid oma
perest ja peamiselt lastest sh ka sünnitustest ja oma vaadetest teatud asjadele.
Mulle väga meeldis, et tal on omad kindlad seisukohad, aga ta ei ole neis
kangekaelselt kinni, vaid vajadusel on valimis neid ka muutma ja kohanduma.
Näiteks Barbie nuku teema, mille puhul on tõepoolest raske ühiskonna survele vastu
astuda ja kodusünnituse teema, kui ikka on vaja haiglasse minna, siis nii on. Mõned
jutud on tuttavad juba varasemalt, kirjutab ju Epp ka blogi ja Eesti Naise kolumni.
Kokkuvõtlikult öeldes on raamatus armsad jutukesed, mis on
kõige suuremaks väärtuseks vast oma tütardele (suureks saades on nii tore
lugeda: meie emme kirjutas meist). Pikemas plaanis mulle siiski palju meelde ei jäänud,
aga oli tore enne uinumist selliseid rahulikke, optimistlikke lugusid
lugeda ja ettekujutuse kirjutajast loob loetu küll. Minule jäi Epust sellise
sooja ja armsa inimese mulje.
Kirjastus: Petrone Print
Lehekülgi: 320
No comments:
Post a Comment