Vendade vägi

 

Lønnebotn, Lasse „Vendade vägi : Tarjei Bø ja Johannes Thingnes Bø - rivaalid ning parimad sõbrad“

Norra keelest tõlkis Krista Suppi

Kirjastus: Tänapäev, 2022

216 lk

Olen kirglik tugitooli-laskesuusataja, vaatan igal võimalikul juhul ning oma lemmikud, kellele kaasa elan, on ka välja kujunenud. Miks ma just norrakatele alati pöialt hoian, ei oska põhjendada.  Võib olla mõjutab see, et Norra on minu kujutluspildis olnud alati postkaardi vaadetega unelmate riik.  Igatahes, ka minu ühed lemmikud on vennad Bo´d ja nüüd, mil nad on tippspordist loobumas, oli viimane aeg lugeda läbi raamat nende elust.

Vennad kõnelevad kordamööda oma teekonna kujunemist. Tarjei vanema vennana sammukese eespool, kuniks Johannes järele jõudis ning tulemuste mõttes ka möödus. Nad kirjeldavad oma pingutusi, kaotuskibedust ja võidurõõmu, s.h ka Tarjei kadeduseussi, mis temas noorema venna võidu puhul välja lõi ja oskust sellega toime tulla.  Natukene ka perekondadest ja vennaarmastusest. Väga armas on lugeda Johannese ülestunnistust, et kõik, mis ta on saavutanud, on tänu Tarjeile. Väga sümpaatsed tegelased on mõlemad, nii erinevad ja samas nii sarnased. Pühendunud igal juhul ja sellega ka suured eeskujud.

Küllap tulevad uued Bo´d kunagi, aga need kaks on kindlasti unustamatud.

Annely Peebo: Minu muinaslugu muusikas

 Elisabet Reinsalu „Annely Peebo: Minu muinaslugu muusikas“

Kirjastus: Pilgrim, 2024

Aasta lõpus on elulooraamatute kontsentratsioon üsna suur. Nii juhtuski, et lugesin ühe hooga Silvia Ilvesele raamatule peale ka Annely Peebo raamatu. Vaatamata sellele, et nad on oma olemuselt väga erinevad, on nad mõlemad mulle sümpaatsed. Ka nende raamatud ja lood erinevad nagu öö ja päev. Kui Silvia raamat oli n.ö alastikiskumine, siis Annely raamat on igati korrektne, mis intriige ei tekita ja ka tühja vahtu ei loo. 

Esmalt on see muidugi imeilus pildiraamat, mis koondab vahvad rollid, armsa pereidülli. Annely on kaunis, suursugune naine, kes täidab oma säraga antud juhul ka raamatu leheküljed täiega. Tema eluloo kirjeldus on küll tuttav paar aastat tagasi teles nähtud saatest. Kuid sellegipoolest ka raamatust seda üle lugedes võib tõdeda, et Annely ettevõtlikkus on olnud muljet avaldav. Kindlasti on tema karjääri tõusul olnud kõike, nii annet, töökust kui õnne. Hästi turvalise imagoga naine, kõik need klantspildid ei näi poos, pigem ilus, harmooniline,  õnnelik elu. Meie halli argipäeva on ikka sära vaja ja seda Annely Peebo pakub igas mõttes. 

Mina, Silvia

 

Maarja Savi ja Silvia Ilves MINA, SILVIA

JES kirjastus 2024

285 lk

 

Pean Silviat ja tema poegi paduandekateks, ja see kooslus ema ja pojad, paneb südame heldima :) Seega tema raamatu ilmumine oli mulle kui fännile väga sobiv. Ma ei arva, et iga avaliku elu tegelane peaks end niimoodi lahti koorima ning kõik avalikkusele ette laduma.  Aga kui sellist avameelitseja rolli üldse kellegile pakkuda, siis on see Silvia. Tema temperamendiga see sobib.

Minu arvates oli Maarja Savi Silvia loo väga hästi kokku kirjutanud - naise olemus on edasi antud. Seal hulgas Silvia pöörasus, tema kirglikkus ja taltsutamatus.  Näib, et Silvial ei ole soovi olla keegi teine ja ta ei peida end pooside ega maskide taha. Ta ei ilusta olnut  ja julgeb unistada ning elada sajaga. Omamoodi värvingu annavad Silvia päevikukatked, ning väga meeldisid QR koodide taha peidetud muusikapalad.  Kuulata raamatut lugedes Rahmaninovi oli kuidagi väga meeldiv avastus.

Kui raamatu viimase lehe sulgesin, siis jäin küll üsna mõtlema. On ta ju toonud rambivalgusesse ka oma pere ja peikad. Kuidas nemad selle soovimatu kuulsusega toime tulevad  Peikadel olid küll varjunimed, aga kes vähegi Kroonika uudistega kursis on, on nad ära tuntavad.  Silvia tunnistab ise ka, et kindlasti ei ole pere õnnelik tema valikute üle,  kuid sellegipoolest seisavad nad ikkagi perekonna taltsutamatu musta hobuse seljataga.

Mulle meeldis see elamise julgus ning tõesti pani tema lugu ka mõtlema päris mitmeid mõtteid:

kas meil ka lapsevanematena on õigus on lapse elu kritiseerida?

kuidas käituksin, kui minu lapsed end avalikkusele elavad?

kas oled siis jumala hüljanud, kui vahetad suhteid nagu sukkpükse?

mis tingib selle, et sarnased kasvutingimused loovad siiski  nii erinevad persoonid?

 

Muda, higi ja pisarad

 

Bear Grylis´e nime olin kuulnud, aga täpsemalt ei teadnud temast midagi. Täiesti ootamatult sattus mulle kätte tema „Muda, higi ja pisarad“ ja avastasin, et täiesti loetav raamat.

Võib öelda, et tegemist on autori tahtejõu ja meelekindluse raamatuga. Ta kirjeldab enda kujunemist läbi tohtute kehaliste pingutuste koolipõlves, eriüksuslaseks saamisel ning hiljem ka alpinistina. Need kirjeldatud katsed iseendaga olid täiesti ebainimlikud, kuid kasvatasid iseloomu, õpetasid raskusi trotsima. Mul tekkis lugedes küll küsimus, et kas selline enesepiitsutamine ikka üldse on tervislik, kas see pigem ei sandista keha ja vaimu või kust maalt võib muutuda tahtejõud kehale ohtlikuks? Aga ilmselt on see pigem meeste teema - ilmselgelt vajavad rohkem mehed sellist adrenaliini. Bear kirjutab oma lugu hästi lihtsalt, annab kaasa ka õpetussõnu ja kutsub üles ikkagi ettevaatlikkusele.

Ütleme nii, et noortele meestele on see päris asjalik motiveeriv ja inspireeriv lugemine, sest siin on mõtteainet kuidas karastuda ja kas karastuda, kas ennast sundida ja kuidas ennast sundida, kui mina suudan, siis suudad sina ka. Ilmselt selle „tee tööd ja näe vaeva“ pärast haaras see raamat mindki.

Kirjastus: Tänapäev, 2015

421 lk

Meie küla eided tuunivad Viljandit

 

Viljandi on linn, kus olen mitu puuda soola ära söönud ja seega on see linn mulle armas. Ka armsalt hullumeelsed inimesed köidavad mind samuti, seega Ave Nahkur ja Viljandi, tore kooslus ühes raamatus, on piisav põhjus raamatu haaramiseks. Seda enam, et teema on taaskasutus, mis haakub hästi minugi maailmaga.

Raamat on värviline, nagu Avegi. Isiklikult ma teda ei tunne, aga tema õuel olen korra käinud. Paraku oli siis folgiaeg ning nagu raamatuski kirjas, on Ave suur folgifänn. Seega ei olnud teda kodus ning kohvikust me osa ei saanud. Siiski imetlesin tema ummamuudu aeda, värvitud ja absoluutselt omanäolise stiiliga hoovi. Raamatus on see aed ja hoov ning maja saamislugu jms olemas. Mõned olulised taaskasutusprojektid ka. Ka teised linna taaskasutusentusiastid kirjutavad oma seostest vanade asjade uuesti kasutusele võtmisega ning räägivad ka Avest. Tekstid on kenasti kirja pannud Krista Kivisalu.

„Meie küla eided tuunivad Viljandit“ on armas sirvimise raamat, mis kõnetab väga: pildid panevad ahhetama ja kogu see kombo annab inspiratsiooni ning sütitab uusi taaskasutusmõtteid. Ning Viljandisse tuleb kindlasti veel minna, Rohelise Maja kohvikus on käimata, ja lihtsalt selle linna vibe pole ammu sisse hinganud.

Kirjastus: Helios, 2022

191 lk

Elu ilmaveerel

 

Lenna meeldib mulle lauljana ning tema elukäik jääb kõige paremas mõttes meediast alati silma. Seega haarasin esimesel võimalusel tema raamatukese järele.

Oma elust Setomaal, Lääne-Eestist vaadatuna kaugel ilmaveerel, ta jutustabki. Minu arvates täidab selline raamat igati aktsiooni „Maale elama“ eesmärki ja on kindlasti mõjusamgi veel. Ta jutustab kõigest: maaeluga kohanemisest, kitsekese ja jänese perre võtmisest, oma väärtushinnangutest, kooselust Lauriga, taas emmeks saamisest jm. Selline armas pingevaba lugemine, kohati naljakas ka, sest loomadega juhtub seiklusi ka kogenud loomapidajatel, mis siis veel algajatest rääkida. Värske sõõm vaheldust muudele lugemistele oli see raamat igatahes. Ning kohe kindlasti mõjub inspireerivalt ja julgustavalt neile, kes vähegi maale kolimise mõtet on mõlgutanud ning ka maakatele mõjub värskendavalt. Vahvalt naiselt vahva raamat.  

JES kirjastus, 2022

223 lk

Tim. Avicii elulugu

 

Midagi ei ole parata, noore andeka inimese elukäik läheb alati korda, eriti kui see mingitel segastel asjaoludel lõppeb liiga vara. Ka Tim Berglingi ootamatu surm tekitas küsimusi. Nüüd kui Mans Mosessoni sulest Avicii alias Tim Berglingi eluloost raamat sündis, pidin lugema.

Kahtlemata oli tegemist üliandeka noore inimesega, kelle leek põles eredamalt tavalise noore inimese leegist. Täiesti harilikust poisist tõusis täht kõrgustesse, kuid maailmakuulsuse staatuses oli raske jääda iseendaks. Timis oli tegelikult kaks poolust, ühelt poolt igatses hing tähelepanu, teisalt ei tulnud tema vaim sellega toime. Noores mehes oli palju komplekse ja jonnakat kangekaelsust. Lisaks kõik need ahvatlused, mida ta küll trotsis, osutusid talle saatanast olevaks, ta lihtsalt järjekindlalt hävitas ennast.

Mulle väga meeldis „Wake me up“  sõnum, mis nüüd pärast Timi lahkumist kõlab kuidagi eriti prohvetlikult: So wake me up when it's all over, When I'm wiser and I'm older, paraku ei ole elul kordustrükki ja vigade paranduseks äratust ei ole.

Raamatus on Timi teekond ilma detailidesse laskumata üsna üksikasjalikult kirjas. Nii et kurb raamat, ja ikkagi õpetlik ka: ärge tehke seda, millega hing hakkama ei saa; ärge tarbige seda, millega keha ja vaim hakkama ei saa.  Võib olla oli tema eluraamat ettemääratult olema nii lühike ja sellepärast see elu nii intensiivne oligi, kes teab?  

Lisaks Avicii elulooseikadele on siin kajastatud ka meelelahutustööstuse tagamaad, mille puhul ei panegi imestama, kui talent teinekord murdub. Selle taga on ikkagi suured rahad ja kasumiootus, sellega pead jõudma kaasa sõuda iga kell. Nõrgad murduvad ja siis võib murduda veel midagi selle murduja sisemuses, sest oled ju ise ka pettunud, et ei jõua, ei oska, ei saa.

When you need a way to beat the pressure down

When you need to find a way to breathe

I could be the one t omake you feel that way

I could be the one to set you free

Kirjastus: Tänapäev, 2021

366 lk

Põrgusse ja tagasi

 

 

Sellised kogemusraamatud, kus keegi räägib oma uskumatutena näivatest elukeerdkäikudest on alati väga kasulik lugeda. Kasvõi juba sellepärast, et tajuda mõnikord igavana näivat argipäevahallust positiivsemana.  Andrus Mikiver kirjutas oma valede valikutega looritatud elust raamatu.

Ebaõnne algus oli nagu ikka, lapsepõlves. Alkohol, vägivald, kodusoojuse puudumine saadab tavaliselt kuritegelikule teele astujaid. Nii oli see ka Andruse puhul. Kindlasti aitas kaasa riskialtisus ja keevaline iseloom. Väiksemad poiste tembud kasvasid üha suuremateks ja kõik valitud teed päädisid lõpuks aastatega Peruu vanglas. Oma loos näib ta üsna aus, detailidesse ei lasku, vaid laseb laias laastus oma elust osa saada. Siiski märkab ta ka kõige raskemates olukordades headust ja päästvaid õlekõrsi. Raamat on minu arvates hästi ka kirja pandud. Siin on emotsioone, sisemisi vaatlusi ning kogu seda lugu sellisel kujul on täpselt paras annus.

Arvan, et sellisest elust saaks pikemagi põneviku kirjutada, sest ilmselgelt ainest jaguks nii vangla kui ka eelnenud aastatest. Õnneks on Andrus tänaseks kannapöörde oma elus teinud. Kusjuures kirjutab ta ka sellest hetkest, mil tuli mõistmine, et vanaviisi jätkamine ei ole jätkusuutlik.

Andrus soovib oma looga tuuagi nähtavale kõik tagamaad ja kutsub üles tähele panema raskustes noori. Samuti on see lugu õpetlik kõigile, kes puutuvad oma töös kokku lastega. Kerge on hukka mõista, raskem toetada ja õigele teele suunata.

Kirjastus: Andrus Mikiver, 2021

89 lk

Liblikalend

 

Olen üsna balletikauge, aga raamat Age Oksast köitis mind kohe. Doris Kareva on priimabaleriini küsitlenud ja kirjutanud Agelt kuuldu toredaks raamatuks. Küsija küsib peenetundeliselt ja vastaja vastab samuti väga taktitundeliselt ja ausalt, paljastades ka veidi isikliku elu seikasid. Nii küsijast kui vastajast õhkub delikaatsust, nõtkust ja haprust ning tekst on romantiline ja õrn nagu ballett.  Mainitud on olulisemad ja enim meeldinud rollid, kuid sellega ei ole detailideni mindud ning neid rolle ja kõiki esinemisi ei ole kronoloogiliselt või muus järjestuses ja hulgal välja toodud. „Liblikalend“ on pigem vaatamise ja mõtisklemise raamat, sest suurepäraseid fotosid on palju, ning lisaks ilmestavad Age lugu mõned tundelised luuleread Doris Karevalt.

Age Oksa lugu on selles mõttes uskumatu, et eikusagilt sirgub tahtejõuline tüdruk, kes vallutab maailmalavasid. Nõrk inimene oleks vast alla andnud, sest kodu oli kaugel, nõukaaegsed tingimused kasinad ning füüsiline trenn koormav. Age ise jääb aga vastamisel väga tagasihoidlikuks ja väärikaks.  Kuid ta mainib, et tantsijale peab meeldima end tagant sundida ja et ballett on kutsumus. Tema lugu on rohkem kui lihtsalt lugu, sest ta sisendab optimismi ning hakkamasaamise tunnet.

Kirjastus: Pilgrim, 2020

192 lk

Milles on süüdi taburet?

 

Tanja Mihhailova-Saar on väga vahetu, humoorikas ja armas venelanna. Olen kindel, et ta on pugenud pea iga eestlase südamesse oma mõnusa olemisega. Minu jaoks on ta sümpaatne ja raamatut tahtsin ka sellepärast lugeda.

Tanja ütleb ise,  et raamat ei kvalifitseeru elulooraamatuks, vaid on tema seni elatud aastate lugu. Seega algab tema lugu lapseeast ja kulgeb aasta-aastahaaval tänasesse päeva. Tema unistus on kogu aeg olnud olla laval, kuid see unistus ei ole kergelt sülle kukkunud, tööd ja vaeva eesmärkide nimel on ta näinud tõsiselt palju. Juba eesti keele oskus sellisel tasemel on vau ja kujutan ette, et see oskus ise päris külge ei hakanud. Tanja tabab kuidagi väga hästi ära, milliseid venekeelseid sõnu kasutavad eestlased oma teksti ilmestamiseks, ja neid samu venekeelseid sõnu teksti sisse pikkides on tema laused naljakalt toredad.  Minu arvates oli see õnneliku inimese lugu, sest kogu tema senine elu on kujunenud väga positiivses joones ülesmäge.  Kõik on (vähemalt näiliselt) saabunud õigel hetkel ja tagala ning suhted on toetavad. Küllap Tanja rõõmus meel ja optimistlik olek on edu valemiks.

Mulle raamat meeldis eelkõige tahtejõu, optimismi ja elurõõmu sisendamise pärast.

Kirjastus: Pilgrim, 2020

237 lk

Mees metsast

 

Seda meest metsast ma isiklikult ei tunne, kuid kodukant on meil üks ja sellest ka lugemishuvi. Vaido Neigaus on oma loo raamatusse kirjutanud.

Üldiselt kisub ta enda üsna paljaks. Alustab lapsepõlvest, kus raskused olid põimitud helgemate hetketega. Kuid nagu näha, ei ole ka pisut keerulisem lapsepõlv takistuseks unistuste elluviimisel.  Üks raamatu läbiv teema on kiusamine, esmalt kooli-, siis artistikiusamine. Püüdlemine muusika ja tuntuse poole on raamatu teine läbiv teema. Vaidol oli siht, milleni pürgida, olemas. Kogu elu aga ei kanta kandikul ette, tal tuleb otsida ja katsetada, eksida ja uuesti alustada. Ja muidugi geiteema, kuidas ta jõudis endas arusaamiseni, esimesed suhted, pettumused, uued armumised.  Ning lõpuks elu võõrsil ja tõdemine, et kodumaal ei leiaks ta sallimist niipea.

Selline lugu kirja panna on vast omaette julgustükk, kuid Vaidol ei ole kuulsuse ja tuntusega probleeme, pigem vastupidi, seega kõlab see raamat temaga hästi kokku. Nimed on raamatus  küll muudetud (vähemalt see osa, mis mulle tuttav tuli), kuid muidu lapsepõlvepaigad ja temaga seotud inimesed kõik äratuntavad. Igal inimesel siin maamunal on õigus olla õnnelik, on õigus unistada ja elada nende unistuste täitumise nimel, selles suhtes on see lugu õpetlik, tahtejõudu sisendav. Kuid kas end just nii alati oli vaja võtta, selles ma siiski veidi kahtlen. Kuna teema on aktuaalne, siis ikkagi peaks neist asjust rääkima kasvõi sellepärast, et vast mõni sallimatu muutub sallivaks. Vaevalt, et see raamat seda muudab, aga üks elu, ühe inimese otsused ja valikud on ehedal kujul olemas.

Vaata dokfilmi ja kuula laulu ka :)

Kirjastus: Vaido Neigaus, 2020

269 lk

Pahupidi

 

Välismaa näitlejate elud jätavad mind tavaliselt külmaks, sest on jah rikkad ja ilusad, aga siiski kauged ning kõikide eludega ei jõua ju ka kursis olla. 😉 Millegipärast tegin Demi Moore puhul erandi ja tema raamatut silmates tundsin kohe, et seda tahan ma lugeda.  Demi Moore on kahtlemata üks kaunimaid näitlejannasid, kellel on omapärane hääl ja väga korrapärased ning kaunid näojooned. Lisaks filmirollidele on tähelepanu talle juurde toonud abielud Bruce Willisega ja Ashton Kutcheriga. Millegipärast on nii, et pealtnäha ilus elu toob kaasa ka arvukalt probleeme. Ja ega kuulsaks ei sünnita, vaid kuulsaks ikka saadakse. Nii võib ka kuulsuse lapsepõlv olla üsna rõõmutu, millest saadud traumasid lahkad terve elu.

Demi Moore on ennast n.ö alasti kiskunud ja oma elu õnnestumised, ebaõnnestumised ning kogu lapsepõlve taaga pannud raamatusse. Ta on üsna avameelne ja lahkab oma tundeid, s.h selgitab tagamaid, mis teda milleni viis. Kurb on see, et ajalugu kipub korduma ja Demi on vaevelnud ka ise kõige selle küüsis, mille küüsis olid tema vanemad. Samas ei olnud ta üldse oma vanemate moodi. Ta oli valmis ka oma vigadest õppima ja oma teekonda ikka ja jälle uuesti alustama.

Mulle meeldis see eneseleidmise lugu, selles oli nii õnne kui ebaõnne kirjeldusi, vigade tunnistamisi, peata olekut ja kainet mõtlemist, kõhklemisi ja abi vajaduse mõistmist. Ehk siis Demi Moore tavaline elu, milles on väga palju tänulikkust. See vast ongi peamine – oskus olla tänulik! Oli mõnus lugemine!

Kuid me kõik kannatame ja me kõik tunneme võidurõõmu ning me kõik saame valida, kuidas me asjadesse suhtume lk 184.

Kirjastus: Pegasus, 2020

192 lk

Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud

Elulooraamatutega on vist nii, et kui persoonid on sümpaatsed, siis on seda raamat ka. Katrin Helend-Aaviku kirja pandud Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro lugu on seega vägagi lugema kutsuv. Mulle on Epp Maria alati sümpatiseerinud. Minu arvates on temas nii õrnust kui tugevust ühteaegu. Temas on boheemlaslikkust ja kainet reaalsust. Isegi kodused dressipüksid kannab ta välja tõelise elegantsiga. Sama meeldib mulle ka Jaak Arros – ühest küljest maamiis, kummikud jalas, läkiläki peas, teisalt on pintsel peos, lips ees ja härra mis härra.

Raamat on lihtne ja tore ning minu arvates annab hästi edasi nende mõlema olemuse. Lisaks on see raamat nagu pisikene õpik või kogemusnõuanne: kuidas elada pikki aastaid koos nii et üksteisest ära ei väsi. Loomaarmastus, kõige kauni armastus, aukartus mere ja looduse ees, ise loomine ja ise tegemine – see kõik on väga inspireeriv. Lisaks koorub siit ka perekskujunemise lugu. Pereks ei saada, vaid pereks kasvatakse läbi kõigi kolmiste, kohanemiste, koosolemise. On tore, et oma sõna ütlevad ka lapsed ja peresõbrad ning Epu ema, ja lõpuks vestlevad peremees ja perenaine raamatu autoriga Sepamaal kolmekesi.

P.S Lambaküpsetamise nipi, mis vajab katsetamist,  leidsin ka raamatust.

Kirjastus: Tammerraamat, 2019

272 lk

Minu esimene elu

Enne näosaadet teadsin peamiselt vaid Olav Osolini nime, näosaade tõi ta rohkem nähtavale ja esile tõusid mehe muhedus, sõnaosavus ja suurepärased muusikaalased teadmised. Seega tema isik ning olek pakkusid huvi sedavõrd, et raamatuks vormunud elulugu läbi lugeda.

Osolin on loonud läbi oma teatud osa eluloo kajastamise omamoodi ajaloo raamatu. Sündides sügaval nõukaajas ei saagi ajastutruudusest üle ega ümber.  Nii nagu ta räägib, nii ta kirjutab – natuke muhedalt, huumoriga ilmestatult, samas olles asjalik, faktiteadlik ja eneseirooniline. Neid kohti, kus naerma pahvatasin tema lustakate seikluste ja sekelduste peale, neid oli pea igas peatükis ja igast seiklusest oskas ta luua omamoodi toreda puändi samuti. Pulli tema elus on tõesti saanud! Mulle tundus, et härra Osolin teadis väga täpselt, millese oma nina toppida ja millega mitte tegeleda,  kus maal on õige aeg lõpetada ja millal ning millega alustada.

Vaatamata jutustamise laadi muhedusele ma siiski selle raamatuga päris lõpuni ei jõudnud, õigemini kolmveerand raamatut korraliku lugemist ja kaasaelamist, siis sai minu huvi (või kuidas seda nimetadagi) otsa, sest neid seiklusi läks liiga paljuks. Ülejäänud veerand sai lihtsalt läbi lehitsetud ja valikuliselt ka loetud. Minu jaoks oli raamat lihtsalt liiga paks ja need seigad, mis seiklusehõngulised olidki, neist tekkis lõpuks üledoos. Nii et pisut lühem variant raamatust olnuks ideaalsem lugemine.

440 lk

Kirjastus: Varrak, 2020

Freddie Mercury biograafia

Is this the real life? Is this just fantasy?
Caught in a landslide, no escape from reality (Bohemian Rhapsody)

Olen tagasihoidlik fänn ja fännid fännavad kõike, mis fännatavaga seostub. Seega Laura Jacksoni kirjutatud Freddie Mercury biograafia oli nagu mulle loodud 😊

Algab see lugu ikka algusest, ülevaatlikult  Freddie kujunemiseaastatest, libisedes sujuvalt Queenini jõudmiseni. Sealt edasi tulevad albumid, turneed, erinevad suhted ja mingi aja pärast ka terviseprobleemid. Olen näinud ka filmi BohemianRhapsody, mis oli ülev ja võimas. Raamat on loomulikult detailsem ja annab Freddiest parema, ausama ülevaate ning paljastuvad ka nõrkuse, kõhklemise ja kahtlemise hetked.  Kindel on see, et ainult andekusest ei oleks piisanud - ilma tohutu enesekindluse, upsakuse ja ülima egota ei oleks sellist staari sündinud. Elulugu on elulugu, kuid selle raamatu moto oli minu jaoks meeskonnatöö: kuidas vaieldi, kakeldi ja jõuti kompromissideni, s.t et ajutisest vihkamisest võis saada taas armastus ning edu ja kuulsus aina kasvas. See kuidas suured staadionitäied rahvast pandi kaasa elama, kaasa laulma, on üdini liigutav. Freddie Mercury oli ainulaadne staar oma stiili, hääle ja karismaga.

Lugemisvarana oli raamat hästi sujuv ning mõnus lugeda, mida isegi ei pea lugema järgemööda: võid lugeda algust, keskpaika ja lõppu ja paned ikkagi mingi pildi kokku, kuulad mõne Queeni loo ja oledki taas fännanud.😉

Kirjastus: Tänapäev, 2019

260 lk

Kes see Mallukas veel on?

Kes see Mallukas veel on? Kes ei teaks! Kui oled televiisori saatesse end pannud ja ka blogisse üles riputanud, siis küsimust ju ei tekigi – oled avalik naine 😊 Nii blogiga kui ka telesaate esimese hooajaga olen põgusalt tuttav, järjekindlalt ei jälgi kumbagi. Samas uudishimu äratasid need kaks eelnimetatut niipalju küll, et raamatki huvi pakkus.

See Malluka raamat on sedasorti raamat, mis võiks igal inimesel olla just oma pere ja sõprade tarvis. Et kui kunagi lapselapselapsed tahaksid teada, milline nende vanavanaema(isa) oli, mida ta mõtles, arvas, mida hindas jne., siis saakski vastused raamatust. Mariann Treimanni lapselapselastel on see võimalus olemas, sest Mallukas kirjutab oma lapsepõlvest, armumistest, kooliteest, blogijaks saamisest, pidudest ja emadusest s.t kõigest, mis kunagi võib olla kulla hinnaga just tema lähedaste jaoks. Ma ei oska öelda, kui palju on neid, kelle jaoks see raamat veel kulla hinnaga võiks olla (peale pere). Võib olla tema n.ö jüngritele.😏 Mis ei tähenda muidugi seda, et oma elu ei võiks avalikult netti üles riputada, ikka võib, see on valikute küsimus. Kui on oskus oma isikust luua vaat et kaubamärk, siis on see valik ju igati õigustatud.

Igatahes, elufilosoofia on Mallukal väga õigel kohal, huumorisoon olemas ja sõna valdab ka. Ta kirjutab otse ja ausalt, filtrid vahel on pea olematud.  Aga filtrid filtriteks, mina lubatud „pohhuismi“ sellest raamatust välja ei lugenud. Tegelikult nutab ka Mallukas. Kui on ikka kurb, siis nutabki, kui on vaja siis aitab, kui on vaja siis võitleb. Lugesin sellest raamatust välja täiesti eluterve suhtumise nii lastesse kui loomadesse, meestesse ka. Lugesin küll natuke ülejala, näiteks sünnitamise lood ei huvitanud ja need lugejate küsimused oleks saanud ka jutu sisse ära hajutada. Aga noh, selline raamat võimaldabki lugeda natuke siit, natuke sealt ja loetud ta ongi.

Kirjastus: Pegasus, 2019

280 lk

Lood poistest, kes julgesid erineda

https://www.hachette.com.au/ben-brooks/

Usun, et julgus erineda on üks suurimaid katsumusi elus. Raske on millegi uuega välja tulla, kui karta ühiskonna arvamusi ja hinnanguid. Neid aga kindlasti jagatakse, kui julgetakse mööda minna sisseharjunud moraalinormidest, julgetakse erineda. „Lood poistest, kes julgesid erineda“ on kirja pannud poiss, kes ilmselt julges ka erineda, sest sellise raamatu kirjutamine on ka üsna ebaharilik ettevõtmine. Ben Brooks on tänaseks 27 aastane noor mees.

Raamat on kena värviline, suurepäraste piltidega ja mõeldud eelkõige nooremale lugejale, aga kindlasti mitte ainult poistele. Siin on lugusid läbi erinevate ajastute, on väikesest Beethovenist, Gandhist, Edisonist jt, kuid ka täiesti tänapäevastest kuulsatest nimedest, kes tänu oma julgusele tõusid n.ö tuhast ja säravad siiani. Oli ka selliseid nimesid, kellest ei ole kuulnud midagi, kuid nende lood on eristuvad küll. Nii võib kiusatu, ahistatu, alandatu suuta muuta oma läbielamised ühiskonnale vajalikuks, püüdes oma kogemustega muuta maailma paremuse poole. Erisused võivad viia maailma tolerantsemaks, kui neist erisustest räägitakse. Sellepärast on väga tore, et neid tulihingelisi eestvõitlejaid selles raamatus ka tutvustatakse, lisaks ka valdkondade tõusvaid ja juba langenud tähti, kelle jalajälg jääb alles igavesti. Kirjeldatud isikud on pärit kõik erinevatest kultuuridest, maailma eripaigust ja eri rahvustest.

See raamat julgustab kindlasti püüdlema oma unistuste poole ja annab kinnitust sellele, et hukkamõistu pole vaja alati karta.

See, kui sa pole oma annet leidnud, ei tähenda veel, et sul seda pole/Jim Henson lk 103

Kirjastus: Helios, 2018

Elust endast

Valter Udami „Elust endast“ plaanisin ainult sirvida, läks aga nii, et hakkasin pärast põgusat sirvimist hooga lugema ja ka need sirvitud peatükid lugesin läbi.

Nõukogude ajast pärit inimesed, vähemasti Viljandi ja Pärnumaalased, teavad ilmselt kõik Valter Udami nime. Oli ju Udam sellise tolle aja uudse moodustise nagu agraartööstuskoondis üks loojatest ja vedajatest. „Elust endast“ on mälestusteraamat, mis kajastab Udami elu lapsepõlvest alates. Sellese mahuvad ka sõjamehe, partei käsuliinitäitmise  ning näitekirjanikuks olemise aastad. Ta kirjutab üsna ladusalt ja hästi loetavalt. Faktidega ei liialda ning tegelikult oli neid lugusid üsna hea lugeda. Äratundmisrõõm on ka üks tore rõõmuliik ning sellesse raamatusse seda mahtus ohtrasti. ATKde ajal olin koolitüdruk ja sellesse, mida see ATK endast täpsemalt kujutab, ei süvenenud. Selles raamatus selgitab ta nii selle koondise kui ka üldse tollase elu tausta. Kõik mis väärib kiitmist ja laitmist, saavad tehtud, mingitele seikadele annab hinnangud, kuid ka need hinnangud on pigem olukordade nentimine ning lõppkokkuvõttes ei kahetse ta midagi. Sest rumal olekski ju kahetseda seda, mida muuta ei saa. Humoorikalt on kirjeldatud välisreise, kui raudse eesriide tagused nõukogude turistid olid oma ajast ja arust riietuses lausa vaatamisväärsus. Raamatu lõpuosas saab lugeda Udami kirjutatud näidendit „Vastutust“ .

Nii et elulugu on aus ja kordumatu ning püsib päevakorral vähemalt niikaua, kui on Udami teadjaid.

Tagantjärele mõeldes ei oskaks ma midagi oma elus vahele jätta või teisiti toimida. Paistab, et olem oma saatuse määramisel saanud ise piisavalt osaleda lk 109

Millal elu inimesele uue elurolli annab, oleneb eelkõige temast endast, kuid mitte ainult. Aga valmisolek selle uue vastuvõtuks oleneb tõepoolest endast lk 63

Mälestusi raamatutest

„Mälestusi raamatutest“ on raamatusõbra kirjutatud raamat raamatutest. Holger Kaints on pannud kirja oma isiklikud kokkupuuted ja mälestused seoses raamatutega ehk teisisõnu see on Holgeri elulooseikadega Eesti raamatu lugu.  Kust sai alguse raamatuarmastus, milliseid raamatuid hoiti ja koguti, millised raamatud on olnud suurimad mõjutajad, kuidas suhtuti raamatute väljalaenamisse on vaid mõned teemad, mis puudutavad raamatuid ja on selle raamatu kaante vahelt leitavad. Lisaks on see lugu raamatu arengust läbi nõukogude aja - kui palju muutus ajajooksul raamat ja suhtumine raamatusse.   

Raamatusõbra jaoks on siin palju äratundmist, seega sain kaasa noogutada ja meenutada. Kui Holger ütleb, et väike tema vältis millegipärast kaua Wilhelm Hauffi „Väike Mukk“ lugemist, siis mullegi meenus, et see Mukk millegipärast ei sümpatiseerinud enne lugemist mullegi. Hiljem kui muinasjutt loetud, ei saanud ma aru, milleks selline tõrge. Mõnikord on vastumeelsus mõne raamatu vastu täiesti seletamatu.

Kui te ei taha raamatu väljalaenutamisest keeldumisega sattuda ebamugavasse olukorda, ärge hakake endale armsaid raamatuid igaühe ees taevani kiitma. Leidub inimesi, kes hetkemotsiooni ajel küsivad neid kohe lugeda, raamatuvõõraste subjektidena unustavad aga mõne tunniga mitte ainult raamatu, vaid ka fakti, et nad selle on laenutanud lk 85

Kirjastus: Hea Lugu

159 lk

#Tegijatüdruk

Tegijatüdruk on kõige ehtsam motivatsiooniraamat ja motiveerijaks on täiesti ebahariliku taustaga noor naine. Sophia Amoruso on kirja pannud oma eduloo, kuidas keerulise puberteediga tüdrukust arenes eduka ettevõtte juhataja.  Tüdruk, kes varastas poest asju, otsis prügikastidest saiakesi ja kooliskäimisse suhtus pehmelt öeldes leigelt, otsustas hakata eBays kasutatud vintage rõivaid müüma. Kümme aastat hiljem saab ta juba uhkeldada 400 alluva ja 250 miljonit väärt firmaga. Kõlab nagu ulme. Aga kui midagi väga tahta ja head juhused ka appi tulevad, siis on ehk võimalik.

Raamatus jagatakse nõuandeid CV koostamiseks, motivatsiooni kirja kirjutamiseks ja töövestlusel õigesti vastamiseks. See kõik põhineb ikka autori kogemusel ja sellel, milliseid CV-sid ei tahaks tema lugeda, milliseid motivatsioonikirju ei tahaks tema näha ja milliseid vastuseid ei soovi tema töövestlusel kuulata. See raamat kõlab väga julgustavalt, innustavalt ja kuidagi väga lihtsalt. Sophia ei väida, et jätke kõik koolid ja asuge äri tegema. Haridust peab ta väga oluliseks, vaatamata sellele, et ta ise ei ole kõrgelt haritud.

Peale hea ärivaistu ja oskusliku firma juhtimise on Sophia Amoruso ka ladusalt kirjutaja ja raamatus on palju teraseid mõtteid.

Ideaalis kandideerid sa töökohale, mida sa pead siiralt huvitavaks ja põnevaks. Kui ei, siis teeskle, kuni sind saadab edu. Lk 143

Ma usun, et igas asjas on midagi head, ning kui sa seda nägema hakkad, on sul vaja päikeseprille, et selle sära sind ei pimestaks. Lk 131

Läbi kukub see, kes kuulab ülejäänud maailma, ja edu saadab seda, kellel on piisavalt enesekindlust, et ise oma edu ja läbikukkumist defineerida lk 131

Kirjastus: Varrak

221 lk