Lahing merega

Sarja esimene osa

Sarja teine osa

Sarja kolmas osa

 Anni Blomqvist „Lahing merega“

Rootsi keelest tõlkis: Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Tormisaare Maia lugude neljas raamat.

Eelmises osas taandus pere laiult tulekahju põhjustatud kaose eest vanemate juurde suurele maale. Mingis mõttes elu rahva seas oli lihtsam ja parem, aga Jannet vaevab ikkagi koduigatsus ja ta asub tegema ettevalmistusi laiule naasmiseks. Maia austab mehe otsuseid ning koos rühmatakse oma kodu ehitades edasi. Õnn aga nagu ei märkaks neid, vaatamata töökusele ja jumalakartlikkusele – üks õnnetus hõikab teist taga, meri on sõber, aga ta võib olla ka armutu.

See on ajastu, mil lihtsad inimesed elasid enese elushoidmise elu, toredus oli teisejärguline. Imeväikeste asjade üle tunti rõõmu ning need väikesed rõõmud aitasid argipäevale keskenduda. Samas olid head suhted alati olulised, mees oli kui suunda näitav majakas ja naine ustav, truu, alandlik kodusadam. 

Mingi teema mul nende mere-lugudega on, meeldib lugeda nii mäslevast merest kui ka mere kaunimast poolest. Ning jätkuvalt on huvitavad Maia sisemised kõhklused, tähelepanekud, rutt ja hool. Selline ehe elu, mis meie-aegsetele võib käia üle jõu. Samas, kui variante ei ole?

Hea lugemine ja ootan viimast osa!

 

Mitte miski ei ole nii muutlik kui meri. Ta võib olla sile nagu peegliklaas. Ta võib niimoodi mässata, et tema raev paneb üdini judisema. Ta on tulvil värve, kui tahab end sellest küljest näidata. Sinine nagu kõige sinisem taevas ja õrnadest lainetest voogav. Sinine, siin-seal pimestavvalged murdlaine, või sinise ja valge ühtlane segu. Roheline ja valge. Hall, must. Möirgav, ohkav, vaikiv lk 122

Katsu meeles pidada, mis ta soole öpetas, ja ää tee ligadi-logadi. Vanarahvas ütleb, et mette keegid äi näe, kui sa oled teind, aga keik näevad, kas oo hästi tehet lk 163

Joobe soundtrack

 

Tiia Mattila „Joobe soundtrack“

Soome keelest tõlkis Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest, 2026

172 lk

Riho püüab jätta klassikaaslastele ja kõigile teistele mulje, et tema elus on kõik korras. Raske on avaldada tõde oma alkohoolikutest, töötutest ja võlgades vaevlevatest vanematest, kui koolis sõbrad räägivad perereisidest, kingitustest, trennidest jms. Poiss peab aga selleks, et mingitki elustandardit hoida, pudeleid korjama, kaltsuka riietega äritsema. Kuniks ühel päeval nn paha poiss Niko näeb teda pudeleid korjamas ning pakub välja tõhusama teenimise võimaluse. Riho kasutab saadud ideed ning mässib end üha sügavamale valedesse ja varjamisse.

Kui mõni selline probleeme tõstatav raamat võiks mõjuda noortele isegi inspireerivalt  (proovin ka), siis käesolev seda tunnet ei loo. Siin on põhirõhk varjamisel ja endasse tõmbumisel ning lugedes saad aru, kui vale on varjata ja valetada oma elu ilusamaks, kui see tegelikult on. Tekst kergesti loetav ning teema aktuaalne. Igal lapsel siin maapeal peaks olema õigus sündida armastavasse, austavasse, hoolitsevasse perre, aga kahjuks see nii ei ole. Liiga paljud lapsed peavad kaasas kandma ka oma vanemate koormaid ja tegema nägu, et kõik on korras.

Vajalik lugemine kõigile!

Parimates valedes on pool tõtt ja vahel võib ka see tõde olla liialdatud või aegunud lk 59

Joobe soundtrack koosneb liiga valjust muusikast, veel valjemast naerust, möödalaulmisest, pehmest keelest ja lahti klõpsatavatest purkidest lk 88

Kuue käepigistuse kaugusel

 

Anne Muhonen „Kuue käepigistuse teooria“

Soome keelest tõlkis Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest, 2025

165 lk

19-aastane Pihla on kuulnud teooriast, mille järgi kõik maailma inimesed on üksteisest vaid kuue käepigistuse kaugusel. Nüüd, mil poiss-sõber on ta maha jätnud, vajab tüdruk mingitki restarti. Tõestada kuue käepigistuse teooria tundub hea mõte ning möödnud aegade mälestuseks oma eks-poiss-sõbra lemmik jalgpallurini jõuda näib olevat tehtav. Esimene käepigistus tehtud, stardib Pihla elus esimest korda ja üksinda Hispaaniasse – kõik viited näitavad, et tõestus võib sealt tulla.

Kuue käepigistuse teooria kehtib elus paljude asjade (unistuste, eesmärkide, kavatsuste) puhul. Oluline on alustada ja edasi liikuda samm sammult. Võib tekkida ka paigaltammumise ja lootusetuse kohti, aga mõnikord aitab juhus ja teinekord kindel tegutsemistahe.  Väga vajalik ja motiveeriv mõte ning armas lugu, mis oli natuke reisikirja moodi, natuke ühe noore naise siseheitluste moodi. Igatahes eluline ja mulle meeldis väga.

Seega mine tea, kui võtta Madonna käe surumine eesmärgiks, kas piisaks kuuest käest?!

„Julge,“ kommenteerib ta mu ettevõtmist.

Muigan.

„Mis vahe on julgusel, lapsikusel ja rumalusel?“

„Võib olla polegi neil vahet,“ ütleb Jose,

„võib olla panevadki need inimesi tegutsema.“ Lk 106

Ühe kassi ülestähendusi

 

Katja Kettu „Ühe kassi ülestähendusi“

Soome keelest tõlkis: Kadri Jaanits

Kirjastus: Koolibri, 2025

290 lk

Sündmused raamatus viivad möödunud sajandi alguse Põhja-Soome, Vene piiriäärde Näljanukile, kuhu seavad oma elu ühiskonna poolt põlatud kerjusplika Eeva ja perepoeg Mahte. Neid seob tõeline hingeside, sestap lepib naine mehe kommunismihulluse, ärakäimiste, ämma vastumeelsuse ning Mahte liiga leebe, lepliku, unistajaliku loomusega. Ikka Eeva on see, kes teeb ja toimetab, püüab valitsevat vaesust võita ning elu hoida. Seda enam, et on kelle eest hoolt kanda. Esimese looga jookseb paralleelselt ka Kirjaniku lugu, kes on lisaks kriisile armastuses ka loomisraskustes. Naasmine Näljanukile, oma vaarema koju, annab tallegi uue loomingulise võimaluse.

Lugu on lahendatud nelja osapoole vaatenurgast: Eeva päevikute, Mahte kirjade, Kirjaniku sisekaemuse ja Kassi märkamiste kaudu. Eeva jutustab seda elu ja meelsust, mis 1917. aasta paiku Soomes Vene piiri ääres valitses. Kass pendeldab kahe ajastu vahel. Kirjaniku hingel on ka lapse kaotusvalu ning bioloogiline kell, mis tiksub tema kahjuks. Tema päritolul on lugu, aga Kirjanikuga näib see liin katkevat, ja ainus viis seda mingil viisil päästa on kirjutada raamat.

Need perekonna lood on pea alati kümme kümnest. Siin on  „tee tööd ja näe vaeva“ ja unistus paremale homsele olemas,  ka ajalooline vaatenurk ning naise vastu suunatud vägivalla teema olemas. Samas on see lugu mütoloogiliste sugemetega, selles on nagu mingi nõiduse vägi ja salapära, mis seob oma võrku ning paneb märkama märke.  Väga meeldis mulle see murde tekst, mis tuli endagi esivanemate kõnet meenutades osalt tuttav. Siinkohal kiidusõnad tõlkijale, kujutan ette, et see töö lihtne ei olnud. 

Oli taas lugemiselamus, selline mis puudutas, pani sügavuti mõtlema erinevate ajastute elude ja olude üle. Kõige krooniks on muidugi see hurmav kass raamatu kaanel.

Inimeste sõnadel on säärane vägi, et need tungivad sisikonda, uuristavad end mõtteisse ja teevad sinna pesa lk 69.

 

 

36 urni

 

Sirpa Kähkonen „36 urni“

Soome keelest tõlkis Piret Saluri

Kirjastus: Koolibri, 2024

256 lk

See on kirjaniku isiklik lugu, mis hõlmab perekonna ajalugu, suhteid erinevate põlvede vahel ning ka Soome ajalugu üldiselt.

Ema on lahkunud ja tütar jääb harutama suguvõsa suhete sasipundart. Eelmistest eludest on selleks ainest küll: on soovimatuid lapsi, tulihingelisi punaste pooldajaid, avariide, alkoholi ja muude eksimiste tagajärgi. Naiste elud mitme kandi pealt, mis on toonud pettumusi ja pannud ühiskonna ees teesklema ning olnut isegi ilustama. Samas paneb loetu mõtlema selle üle, et kui palju head või halba omandame esivanemate käitumistest teadlikult või alateadlikult, kas omadega suhte hoidmine tuleneb geenidest või on see ikkagi põlvkondade vaheline konflikt, mis tekitab eriarvamused.

Väga kriipiv on lause: „Ma ei leina su surma, ma leinan su elu“, ja sama kriipiv on see lugu, mille lugemine nii väga kergelt ei tulnudki. Kohati haaras hooga ja siis nagu takerdus. Enim paelus mind tekst ja see kirjaniku mõttelaad vabastada end kirjutamisega suguvõsa taagast. Minu arvates ta tegi seda oma loo kirjapanemisega. Väga sügav ja laia põhjaga lugu.

Soovitan!

Algainet nimega raud on inimeses kaduvväike osa. See teeb vere punaseks. Mõnedest teeb ta tagasituleja. Kui kaugele neid ka pillutakse, nad tulevad alati tagasi. lk 55

…kui lapsele antakse katkiste inimeste mõistmise ülesanne, siis võetakse temalt õigus toetuda ise teistele, olla mõistetud, pooleli lk 216

Vastaskalda kutse

 

Risto Vuorinen „Vastaskalda kutse“

Soome keelest tõlkinud Ilona Kolberg

Kirjastus: Eesti Raamat, 2024

348 lk

Ingo aitab Eestimaal muusikafestivali korraldada, on 90ndate algus, ning valitseb üldine kaos asjaajamistes, korruptsioon ning maffia elavad oma elu. Säärases keskkonnas on keeruline mitte petta saada. Tulu tahavad teenida kõik ja kui raharullid silme-ees, siis ahnus haarab ka sealt, kust võtta ei tohiks. Ingo pere on Eestimaaga seotud olnud juba Viru hotelli ehitamise aegadest ning see kutse lõunanaabrite poole oleks nagu verre kirjutatud. Ka Ingo kinnitab enda suhte Eestiga tugevamalt kui vaid ühe festivali korraldamine.

Murranguline aeg 80ndate lõpul ja 90ndate kaos on kadunud juba mälu kaugemasse soppi. „Vastaskalda kutse“ tuletab aga kõik kenasti meelde. Lisaks saab ka teadmise, kuidas Soome poolele meie raudse eesriide tagune elu ja iseseisvuspüüdlused ning selle saavutamine näisid. Tegelikult ei olnud soomlaste endi elugi meelakkumine: majandussurutise aeg kahandas ettevõtjate rahakotti ning rikkus vaimset tervist.

Väga lihtsakoeliselt kirjutatud lugu, kuid sellest murrangulisest ajast ja sellisest vaatenurgast ma vist ei olnud varem lugenud. Raamatu lõpus on viidatud muusikavalikule, mis on ka loo sisse põimitud. Nii et kui raamat läbi, võib muusikalisti kallale asuda J

Sügisraamat

 

Johanna Venho „Sügisraamat“

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid

Kirjastus: Varrak, 2023

255 lk

Võib olla peaks kevadel lugema tärkamisest ja ärkamisest, aga minu lugemislauale sattus hoopis vastupidise temaatika ja tunnetusega raamat. 

Tove on koos elukaaslase Tootiga viimast suve oma suvesaarel, Klovharul. Vanus on sealmaal, mis on toonud otsuse enam mitte naasta. Nii et sel suvel pakitakse asju jäädavalt. Mälestustes naaseb aga Tove olnusse ja selles olnus on palju erinevaid tundmusi ning loomulikult loomingut. Sellel Tove viimasel suvel on saarel ka Maria, kes loodab kohtuda oma kirjanikust iidoliga. Noorel naisel on elu ees, aga elukogemust üsna palju ema haiguse ja äärmustesse kalduva suhte näol. Siiski jääb see Maria liin kõrvaliseks, see on Tove raamat.

Hästi rahulikult kulgev lugemine, mis on risti-rästi läbi põimitud Tove lugude loomisega. Samas on see lihtsalt ka üks kulgemise lugu, tagasivaade elule,  mis on mõeldav iga elava puhul. Selles raamatus ei ole midagi, mis paneb küüsi närima, südant pekslema, kuid ometi on omamoodi ootus üleval. Siiski oli raamatu toon minu jaoks pigem nukravõitu, on ju tehtud otsus, mis näib lõplik ja need lõplikud otsused teevad alati pisut kurvaks. Kuid tekst on hästi kõnekas – raamatus on nii palju toredaid mõtteid, et neid kõiki välja kirjutada lihtsalt ei jõudnud.

Vahel oleks kõige parem otsustada, et kunst ise on piisav vastus. Kunstiteos on sõnum. Lk 33

Igasugune kunsti tegemine põhineb tahtmisel, ilma selleta on tulemus poolsurnud ja punnitatud, sellepärast algabki kunst tahte otsimisest lk 37

Kui aju tööga ära väsitasid ja tumeduse meeltest paberile valasid ja selle ümber midagi sarkastilist või lõbusat kirjutasid, püsis raskemeelsus eemal lk 59

…ebakindlus oma valikus hajub, kui hakata selle suurepärasust teistele taevani kiitma lk 140

Parimad lood on need, mis jutustavad ennast ise, sedamööda kui sünnivad lk 203

Raamatud sunnivad lehekülge keerama, aga lugejal tuleb hoogu maha võtta ja mõelda lk 245

Pärandmaa

 

Maria Turtschaninoff „Pärandmaa“

Rootsi keelest tõlkis Tõnis Arnover

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

Sookingu on pakkunud peavarju sajandeid. Selles paigas on õnnelik oldud, kurvastatud, tööd rügatud, lapsi saadud, pettumust tuntud, haige oldud, ehk teisisõnu sünnitud ja surdud, nii nagu loodusseadus kord on seatud. See põhjamaine paik on pakkunud lootusekiirt just loodusest - inimesed elasid ja toimetasid loodusega ühes rütmis, otsisid turvatunnet just sealt. Seda muidugi põlvkond põlvkonnalt aina vähem. Ka müstikasse usuti iga põlvkonna arenedes aina vähem. Sookingu on näinud palju inimsaatusi ja pakkunud turvatunnet. Nüüd, mil ema urn on taas kodutalus, on tütre kord olla suguvõsa vanim ning mõelda Sookingule.

„Pärandmaa“ on taas üks tore leid, mis hõlmab terveid inimpõlvi. Sookingu lugu algab juba 17. sajandist ja kulgeb 20. sajandisse. Pealtnäha üksikud lood on omavahel põimunud just paiga, aga ka looduse ja tegelaste kaudu. Huvitav oli lugude edenedes jälgida aja kulgu, kuidas muutuvad arusaamad, uskumused ja eluviis, kuidas kasvab, kustub ja süttib lootus, kuidas need põhjused, mis sütitavad lootust on põlvkonniti nii erinevad aga siiski samad.  Neis lugudes oli mingit teatud õrna olemist, vaatamata sellele, et tehti tööd ja nähti ka vaeva.

Ja siis ühel päeval on taas järg järgmise sugupõlve käes, aga kas nemad oskavad ja teavad neid eelmise põlve asju. Kas nii kaobki järjepidevus ja tekib ruum uutele arusaamistele, kommetele ja tavadele?

Mulle meeldis see raamat väga, sest see puudutas, kriipis hinge ning kutsus sohu. Mitte laudteele, kus meie 21. sajandi mugavad inimesed käime, vaid müttama sõna otseses mõttes ürgsete mätaste ja laugaste vahel.  

P.S Kaanepilt on ilus nagu Lihula lilltikand.

[…] pärast ema keedetud viimase pohlamoosi söömist ei olda enam kellegi tütar lk 10

Konteiner

 

Suvel on mõnus krimkasid lugeda. Küllap need pikad valged ööd tekitavad hirmsast lugedes vähem õudu 😊 Nii et seekord soome kirjanduse lainel, ning raamat on sündinud abielupaari Aki ja Milla Ollikaineni ühisloominguna.

Helsingi ühe mõjuka äripere suvekodu väravasse on jäetud merekonteiner tumedanahalise naise laibaga. Imelik on see, et Lehmusojade perefirma tegelebki konteinerite rendiga ja aastaid tagasi on nad tegutsenud ka Aafrikas. Uurima asub Paula Pihlaja. Tõendeid, millest kinni haarata, esialgu pole, ka laip on tundmatu. Paula on aga visa ja ega lugu lahenduseta ei jää.

„Konteiner“ oli tõeline jaanipäeva lugemine, s.t lugesin jaanipäeval ja sündmused raamatus hargnevad ka jaanipäeva paiku. Seda Ollikaineni paari võrreldakse Lars Kepleriga, mina selles suhtes ei oska kaasa rääkida, sest Keplerit ma lugenud ei ole. Käesolev krimi on aga igati korralik lugemispala - pakub ju lugu parasjagu pinget, tekst on rikkalik ja nüansirohke. Naisuurija meenutab natuke Vera Stanhope, kes on iseteadev töönarkomaan, samas on olemas ka uurija, kes võtab asju pisut kergemalt, mis Paulale omakorda käib närvidele. Lõpp oli mingis osas aimatav ja mingis osas mitte, s.t et kui mingid niidiotsad oskasin kokku viia, siis kurjategijat ma ära ei arvanud. Motiiv tapmisteks oli tegelikult olematu, aga eks see näitabki inimese pahupoolt.  Raamatu lõpuosas on ka pisut Eestimaad, nimelt tuleb Paula pärast uurimise lõppu Tallinna puhkama. 

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2023

312 lk 

Paradiisisaar, mille ma mõttes rajasin, ei ole tõeline. Hüäänid aga küll. Nad tulevad kõikjale, kui me ette ei vaata lk 223

Põdravalem

 

Jänesefaktor sobis mulle hästi, ja õnneks on  Antti Tuomainen kirjutanud ka järje, seekord siis Põdravalem. Kuuldavasti peaks kolmas osa ka tulema.

Tegevuspaik on sama, ka tegelased enam-vähem samad, mis Jänesefaktoris.   Henri Koskinen on seikluspargi tänu matemaatilistele valemitele stabiilsele tasandile toonud, kuid surnu ülestõusmine lööb senise elu taas sassi. Ka tarnijatega on raskusi ja ausal teel asju ajada on pea võimatu. Henri soov on täiendada seiklusparki uute, kulutõhusate atraktsioonidega, kuid silmajäänud Põdravalemi-nimeline atraktsioon, mis peaks olema tõeline tõmbenumber, on takistute taga kinni. Aga matemaatiline meelekindlus aitab siingi omajagu ning ausus on tee, mis ei vii eesmärgini.

Samasugune jantlik lugu on see teinegi osa. Natuke kriminaalne, pisut armastust, pisut kavalust ja kavaldamist, vennalike suhteid, andestamist ja mõista püüdmist. Pisut rohkem on siin lahatud ühe seikluspargi hingeelu, ehk teisisõnu, kuidas rahvalt nutikalt rohkem pappi välja meelitada, sest milleks see seikluspark siis loodud on. Kõik see jant hoiab aga kenasti nina raamatus ning mingil rahulikul moel loed ja ei imesta, et  üks lihtne seikluspargi lugu on sind kenasti taas endasse haaranud.

Kirjastus: Varrak, 2022

256 lk

Jänesefaktor

 

Raamatu kaanepilt ja pealkiri on eristuvad ning tagakaane info lubab teistmoodi lugemist. Antti Tuomainen „Jänesefaktor“.

Henri Koskinen on elukutseline kindlustusmatemaatik, kuid nüüd, mil suri tema vend, sajab talle kaela seikluspark SinuMinuFun koos kõigi võlgade ja muude kohustustega. Selgub, et see juhtimine nii lihtne ei olegi, sest oma raha ootavad seikluspargile laenu teinud kurjategijad ning rahalist seisu parandada ei ole sugugi lihtne.Samas ilmselt teadis ka vend Juhani, et matemaatiline mõtlemine aitab üle igast mäest. Kuid kas ikka igast`?

Jänesefaktor on tõepoolest täiesti teistsugune raamat, see on nagu kompott Mika Nousiainenist, natuke on Tuomas Kyröt või siis on kõik vastupidi. Igatahes on seegi lugu üsna üle võlli, kisub kohati kriminaalseks ning väike armulugu on ka olemas. Päris klassikalisest  krimist on siiski asi kaugel, sest klassikalise krimi jaoks on sündmuste kulg kuidagi pehme ning sõna otseses mõttes tapmine ei näi siin üldse kuriteona. Ilmselt on asi selles, et kui seda teeb n.ö hea, siis see oleks nagu hädatapmine, mis omakorda pehmendab suhtumist. Igatahes mulle meeldis, sest siin on väga kastist välja mõeldud ning kokku on saanud tore lugemine.

Olen kogemustest õppinud, et kui mingi asi mind morjendab, siis pean kõigepealt leidma selle osategurid, sooritama arvutuse ja vaatama, mis on lõpptulemus lk 128

Kirjastus: Varrak, 2022

294 lk

Raevukas lesk

 

Mitmed soovitajad panid haarama Minna Lindgreni „Raevukas lesk“ järele. Need soovitajad kiitsid muhedat huumorit, ja suutäis naeru kulub alati ära.

Seekord siis vananemise teema. Ullis on elanud kogu oma elu pealtnäha viksilt ja viisakalt, samas sisemise rahuloluga ei ole nüüd, mil aastaid on 74, kõik hästi. Ta kahetseb elus tehtud valikuid – ei ole hingekosutav olla 12 aastat põdura abikaasa hooldaja, seda enam, et see abikaasa ei pakkunud erilist lähedust ka siis, kui ta oli veel noor ja terve. Nüüd vanuigi, mil abikaasa surnud, tunneb naine, et pole õieti elanudki ning otsustab sellega algust teha nüüd. Kust aga alustada? Esmalt tuleb üle vaadata sõprade list ning kuidagi teha selgeks lastele, et veel ma ei ole seniilne ja ei vaja hooldekodu. Isegi selles vanuses võib olla elul varuks nii mõndagi!?

Oli küll humoorikas raamat, kohati oli ikka väga üle võlli keeratud see lugu, võib olla isegi liigagi suurte liialdustega, mis kohati ka labasusse kaldusid. Aga mõtteainet jagus! Mida on vanal inimesel oodata, kas ainult surma? Vanadusega kaasnev ei näi just lust ja lillepidu, aga elusast peast ei peaks ka surema, s.t ennast ei peaks tabudega piirama siis, kui käed-jalad terved, mõistus korras, vaim virge. Kindlasti on olemas igal see miski, mis silmad särama ning mõtte tööle paneb. Olen varemgi mõelnud, et miks on mingid olukorrad, riietus, lollitamine, tantsimine jms vanainimses jaoks kohatud. Raamatus mingid ekstra coolid kohad ju kohatud näisid 😊 Kui vanainimene tantsib twisti miks see nüüd siis nii naljakas on, või mis muudab miniseeliku vana naise jaoks ebasobivaks? Võib olla oleks elu ikkagi lõbusam, kui nii palju tabusid ühiskonnas ei oleks.

Igatahes raamat oli loetav. Huumorit armastavatele vanainimestele soovitaks küll, kui aga selle naljasoonega on kehvasti, siis parem jäetagu lugemata.  

Kirjastus: Pegasus 2022

251 lk

Lõpetuseks tore vanainimese disko 

Juureravi

 

Mika Nousiainen on Soome Backman või on see vastupidi, igatahes on mul meeles veel 2013 loetud „Vaarikalaevukesepõgenik“. Ja muidugi tuleb lugeda, kui mälus on head mälestused.

Pekka Kirnuvaara hambad pole kiita ja nii külastab ta hambaarsti Onni Kirnuvaarat. Kahtlus, et hambaarst on Pekka vend, ostutub tõeks. Koos hakatakse oma juuri otsima. Selleks juureks on isa, kes on mõlemad lapsed kunagi hüljanud. Jäljed viivad Rootsi, Taisse ja Austraaliasse. Mida kaugemale rännatakse, seda suuremaks suguvõsa kasvab ning tasapisi selgub ka tõde isa kohta. Ja ilmselgelt ravitakse siin hambaidki üsna usinasti.

Nii et põnevust jagub. Kuid lisaks põnevusele on siin nii muhe elufilosoofia, et see, kas ja kuidas isa leiti, ei omagi nii suurt ja sügavat tähendust. Pigem on see lugu leppimisest, erisustega kohanemisest, lähedusevajadusest, andestamisest. Soe ja mõnus huumor vürtsitab seda kõike – ka kurvaks tegevad kohad on mahendatud eluterve huumoriga. Nii et ainult naljaraamat ei ole, aga tõsisemad probleemid näivadki muretumad, kui osata neisse suhtuda leebemalt. 

Just kirjutamise stiililt võrdleksin Nousiainenit Backmaniga, kuid Backman on minu jaoks filosoofilisem. Siiski oli ka „Juureravi“ mõnus lugeda. Selline üüber-lahe ajaviide.                                                                                                                                         

Armastus ei erine kuigi palju juureravist. Eesmärk on teha teisele inimesele head. See on vahel valus, vahel tulemuslik, tuleb minna sügavale enda sisse ja endast midagi anda lk 113

... kui  kellelgi teisel läheb hästi, ei  võta see sinult midagi vähemaks lk 145

Mis hõisates tuleb, seda on igemetest näha lk 239

Ja tükike Eestimaad ka raamatust: „Raske uskuda, aga inimesed jäävad ellu ka Tallinna laeval.“ Eks see Tallinna kruiis ole omamoodi walkabout..... Mis oleks kui  sarnane giidiga ekskursioon korraldataks ka Tallinna laeval? Kus turistidele selgitataks ideed, mille kohaselt kahe maa vahelise alkoholiaktsiisi erinevus paneb aluse tihedale laevaliiklusele ning nii mõnelegi kaunile või inetule armuloole. Lk 302

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

367 lk

                                                                                                                                                                                                                                                                                             

 

 

Ei öelnud, et kahetseb

 

Kui väga sageli ma ühelt autorilt loen vaid nii tutvumise mõttes ühte romaani, siis Tommi Kinnunen on autor, kelle looming on mind rohkem haaranud ning tema looduga tahan ma tahan tingimata kursis olla. Seekord siis rännakuromaan „Ei öelnud, et kahetseb“.

Teine maailmasõda on lõppenud ja segipaisatud elud püüavad taas leida turvapaika ning naasta oma koju. Ireene koos paljude teiste naistega oli sakslaste teenistuses. See teenistus oli erinev, kes oli lõbutüdruk, kes armuke, kes haavade plaasterdaja, masinakirjutaja jne. Ühine nimetaja kõigil: sõjale kaasa aitaja, nad tegid oma tööga armee toimimise võimalikuks. Küll kaudselt, aga siiski.  Kaugelt Põhja-Norrast Narvikist Soome kulgev kodutee on pööraselt pikk ning seda läbitakse jalgsi. Naised kõnnivad läbi kauni looduse, mil igal sammul on oht sattuda miini otsa, saada hukkamõistetud kaasmaalaste poolt, lisaks toidupuudus, valu kõndimisest ning samas ei tea nad, kas neil ongi seda kodu, kuhu naasta.

Rännakuromaan on see lugu igas mõttes. Lisaks otsesele rännakule mööda Lapimaa metsi, läbi mahapõletatud külasid, on see rännak ka iga naise sisemuses. Kangastub möödunu ning ootel on tulevik, kuhu mõte rändab kiiremini kui füüsiline keha seda suudab. Lisaks mure on kaaskannatajate pärast, kas ja kes suudab, ning kui ei suuda, mis saab siis?

Mulle meeldib väga Kinnuneni stiil, ta loob nappide lausetega suure, väga mitmekihilise pildi, paneb võimatuna näiva kuidagi nii toimima, et sellest allaandjana välja tulla oleks väga vale. Mingil hetkel tundsin küll, et see kõik on nii kohutav, ebainimlik, liiga karm ning Ukraina uudiste foonil veel eriti rusuv, kuid ma ei saanud ka loobuda lugemisest. Sest selles loos on ka nii palju tahke, mille üle pikemat mõelda, mida proovida mõista ning minu arvates peaks ka lugeja tundma, kuidas tõuseb empaatia kõigi natuke „valesti“ otsustajate vastu. Sest inimene ju elabki juhuslikkuses, valikud tehakse vaid juhuse ja hetke tahtel, mis paraku mõjutavad. Minevik aga kannab igavesti.

Mulle väga meeldis! Ja soovitan neile, kes suudavad raamatulugusid endast läbi lasta oma vaimu murdmata.

Kas ongi võimalik teise otsuseid kunagi päriselt mõista, isegi kui ta ise kõik ära räägib? See oleks vaid seletamine ja läbi kurna laskmine. Lk 205

…nagu pooltuttava matustel sa vaid vaatad leinavate omaste musti riideid ning arvutad kokku kohvilaual serveritud küpsisesorte ega saa aru, et varem või hiljem külastab lein ka su enda kodu. Lk 245

Kirjastus: Varrak, 2022

254 lk

Margarita

 

Anni Kytömäki „Margarita“ köitis mind juba raamatupoes ning sattus seega lugemise plaanidesse. Tavaliselt ma nii paksu raamatu valin lugemiseks üsna pika hambaga, aga soome kirjandus on minu veretüübile väga sobinud ja ega ma ei tahtnud paksuse pärast nüüd lugemata jätta.

Kui hakata lühidalt süžeest rääkima, on see üsna keeruline. Sündmuspaik on enamasti 50ndate Soome, peamiselt Helsingi, aga ka Vehkasalo ümbrus. Raamatu keskne tegelane on Senni, noor naine, kes teeb suveturistidele sanatooriumis massaaži. Üks vihmane öö muudab tema elukäiku kohe väga. Naine on väga tundlik ja oma natuurilt ning mõttelaadilt sulab ta loodusega ühte. Mikko on sõdur, kes ei pane pingele vastu. Antti on looduse mees, kelle võimuses on otsustada sõjajärgsel perioodil metsade püsimise või hävimise üle.   

On sõjajärgne periood, mil elu hakatakse taas vanadesse või ka uuematesse rööbastesse pöörama. Kuid ega kõik ei suju ideaalselt. Levib lastehalvatus ja päevakorral on küsimus, kuidas juurida välja ohtlik viirus, mis halvab laste ja ka täiskasvanute kehasid?! Inimeste psüühikad on sõjas kannatada saanud, kuidas neid vabastada painajast? Kuidas kaitsta selle naise üsa, kelle keha ja vaim ei kanna lapsekandmise koormust välja? Ulatuslikud metsad peavad hakkama raha sisse tooma. Samas on ohus ebapärlikarbid, mis elutsevad neis ürgsete metsadega ümbritsetud jõgedes. Kuidas neid kaitsta? Need ja paljud teised küsimused on selle loo teema.

„Margarita“ on hästi tundeline ja hinge pugev raamat. Üleüldse on raamatus väga ootamatud pöörded ja käigud. Kõige foonil hõljuvad ka möödunud sõja mälestused. Sõda ju siin otseselt enam ei ole, aga mingi õud või äng on veel õhus ja sellest ka raamatu toon. Või võimendab seda tooni meie Ukraina lugu. Igatahes pisut ängistas see lugemine, aga samas muidugi meeldis. Meeldis just looduse tunnetus, metsadega ühte hoidmine, veevoolu tajumine, märkamine, meeldis see sensitiivsus, kuidas Senni maailma tajus, kuidas ta iseennast tajus. Nii et mingil määral üsna samad teemad, mis tänapäeval puudutavad: viirused, sõda, metsade hävimine ja kõige selle keskel me siiski ju elame, hoolime ja armastame.

Natuke Eestit oli selles raamatus ka, mis on nagu armas pärl kogu jutu keskel: Ööl vastu hommikut võtab mets ka ükskord seisukoha. Veidi üllatuslikult on see mähkunud Eesti lipuvärvidesse: sinistesse ja mustadesse varjudesse ja valgesse kuuvalgusesse lk 210.

Kõik peaks maad harima, siis valitseks maapeal rahu, nii me mõtlesime. Kellelgi poleks aega sõdida, valitsejadki ei saaks oma põllutöödelt ära tulla, kui valitsejaid siis üldse olekski. Ja nad oleksid vähemalt arukad, kui alluksid seadustele lk 464

Juhus on halvem kui saatus. Saatuse vastu ei aita midagi, juhuse pärast võid ennast ja teisi lõputult süüdistada lk 163

Kirjastus: Vesta, 2021

581 lk

Katrina

Mulle on kogu aeg meeldinud lähimineviku lood, kus tehakse tööd ja nähakse vaeva. Sally Salmineni „Katrina“ seda kahtlemata on.

On 20. sajandi algusaastad. Katrina on kosimise eas neiu, kes elab üsna jõukas Pohjanmaa peres. Kui külla saabub lobeda jutuga Johan, kelle kiidujutt Ahvenamaa toredustest on sedavõrd veetlev, soostub tüdruk poisi kosjade ja Ahvenamaale kolimisega. Uude elupaika jõudes taipab aga tüdruk, et poiss on vaid üks suur kiidukukk. Rikkust siin mail on küll, aga mitte poisi kodus. Katrina on tugev ja töökas naine ning mõistab üsna pea, et pettumine elada ei aita.

Mulle meeldivad sellised suured lood, milles on rohkem elu kui vaid üks lugu, kui vaid üks episood elust. See siin kajastab ühe naise elukaart neiupõlvest surmani; kõiki neid valikuid ja võimalusi, mida võimaldas toonane väikekodanlik külaühiskond. Ning lisaks kriibib hinge emaarmastus, mis on suurem kui kõik muu. Mure ja emaarmastus käivad käsikäes ning aastatega seegi pisut teiseneb, kui tuleb taipamine, et lapsed kasvavad omasoodu ja mõnikord ka mitte selles suunas, mis emasüdamele kõige meeldivam on. „Katrina“ on hästi naisekeskne raamat: naine saadab mehe merele; naine lepib ja armastab; naine vaatab, kuidas argipäevaga hakkama saada; naine palub ja vajadusel alandub murust madalamaks; naine hoolitseb, hoiab, katab; naine on universaalne.

„Katrina“ oli minu jaoks lugemiseelamus.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

430 lk 

Ääremaa

 

Terhi Kokkoneni “Ääremaa” tundus tagakaane info põhjal selline, et tahaks kindlasti lugeda, on ju siin juttu suhetest ja Lapimaast.

Tegemist on tavalise psühholoogilise romaaniga, kus on manipuleerimist, petmist ja tõe otsimist. Karo ja Risto on abielupaar, kes on tulnud Lapimaale suhete silumiseks. Teel juhtub aga avarii. Kuigi nad sellest enam-vähem kergelt pääsevad, selguvad selle avarii pinnalt mõned tõsiasjad. Hakatakse nagu puzzlet uusi tükikesi olnust kokku panema.

Eeldasin, et just Lapimaad on selles loos kas siis kirjeldatud või kuidagi eriliselt sisse toodud. Selles osas ma pettusin küll, seda lihtsalt ei olnud. Ning see tõik, et kõik toimus Lapimaal, ei omanud minu arvates antud loo puhul üldse mingit tähtusust.  Ja ega suhtesaagagi midagi erilist ei olnud, või õigemini ei kerinud pinget selliselt üles, et muudkui loeks ja loeks. Samas mingi uudishimu ju üles küttis, sest tavaliselt ma raamatuid, mis mind üldse ei kõneta, lõpuni ei loe. Seekord lugesin, järelikult ikka mingi niidiotsake meeldis ka.  

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

183 lk

Maailma kauneim sõna

 

Kahandan praegu suvel kokkukuhjatud raamatuhunnikut.  Selles hunnikus oli ka Emmi Pesoneni debüüt „Maailma kauneim sõna“, mis on väga lihtsa ja armsa kaanekujundusega raamat ja küllap suvel valides tundus see kaanepildil olev rattaneiu argiselt inspireeriv.

Amanda elab tavalise noore vallalise inimese elu. Kui tema ellu saabub Onni, pääseb valla tõsisem armumine ja tõsiasi, et mehel on neli last, kes igapäevast vanemlikku hoolt vajavad. Amanda senine elu on muutub totaalselt, sest üksi elamise võlu: puhtus ja kord, asendub kaosega ning selgub, et Onnigi ei olnud kõike talle usaldanud.

Ma ei tea, mis kiiks see on, aga mulle meeldib lugeda sellisest orav-rattas olemisest. Olen vist see tee tööd ja näe vaeva eestlane.  Inimesele pandud või ootamatult osakssaanud ülesanded panevad mõnikord tegutsema teistsuguse, tahtejõu energiaga, millest võib saada uue armastuse energia või hoolimise energia, kuidas võtta. Korraga liiga palju kohustusi võib ajada hulluks, eriti, kui kõik need kohustused lihtsalt sajavad kaela, samas võivad need kohustused mõjuda nii, et sa hakkad seda hullumeelsena näivat elu armastama.  Nii oli ka Amanda puhul. Nii et see lugu oli ühe perekonna multitaskimise, aga eelkõige ikka armastuse, kasuvanemluse ja vaimsete probleemidega hakkamasaamise lugu.

Väga lihtne, köitev ja sirgjooneline lugemine. Parasjagu tore öökapiraamat, mis enne und liigselt närve ei kõdita, meeli ei eruta. Loed ja hingadki korraks ühe teistsuguse perekonna elu rütmis.

Ega siin ei olegi midagi rääkida rohkem, tuleb ise lugeda.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

251 lk

Timukas ja tema maagiline ihuarst

Olen korduvalt mõelnud, et II maailmasõja teemast mulle aitab, sest seda teemat olen lugenud üsna palju, kuid siis aga ilmub jälle midagi, mis mind köidab ja algne mõte enam ei kehti.   Seekord köitis Tapio Tammineni „Timukas ja tema maagiline ihuarst“, seda just Felix Kersteni Eestiga seotuse pärast ja tegelikult on ka vähe teada, mis rolli ta sõjas tegelikult mängis.

Raamatus on kõnealusteks eelkõige Himmler ja Kersten, kuid haaratud on sõda laiemas ulatuses, millest eelkõige puudutatakse genotsiidi juudi rahvuse hävitamiseks. Seega on kesksel kohal ka koonduslaagrid ning muuhulgas püüd päästa hukkumisele määratuid. Riigiti põigatakse  eelkõige Soome, Rootsi, oli ju Kersten seotud mõlema riigiga. Rohkesti saab tähelepanu ka julgeolekuülem Schellenberg. Tapio Tamminen püüab selgust tuua, millist mängu need härrased selles sõjas mängisid. Kas see mäng oli ainult enese alalhoiuinstinkt, ideeline teadlik tegevus või kaval kassi-hiire mäng?  Üsna põhjalikult analüüsitake Himmleri lapsepõlve ja tegutsemise motiive, jõudes järeldusele, et kirjutuslauamõrtsukal ei olnud rasket lapsepõlve ega ühtegi muud mõjutust, mis võinuks teda kallutada mastaapsele hävitustööle.

Himmlerist palju põnevam tegelane näis olevat Kersten. Oli ta ju massimõrtsuka ihule kõige lähem inimene. Kuid ka tema tegutsemismotiiv jääb hämarakas. On raske mõista, miks ta teenis Himmlerit ja samal ajal üritas vabastada koonduslaagrisse sattunuid. Mõjujõudu tal Himmleri üle kindlasti oli ja päris kindlasti andis ta suure panuse tuhandete koonduslaagris olnute vabastamisele. See raamat ei anna otseseid vastuseid, kuigi läbi uuritud on palju kirjavahetusi, päevikuid, tunnistusi. Autor tõdeb, et kahtlaseks jäävad ka paljud tunnistused, sest need olid ajendatud pärastsõjajärgse sooviga end puhtaks pesta, oma rolli pehmendada, näidata oma paremat poolust. Oportunistlik seikleja istub sõidu pealt sujuvalt ümber teise rongi, kui poliitilised tuuled pöörduvad lk 253.

Kindlasti pani see raamat rohkem analüüsima asjaolu, et miljonid inimesed sattusidki vaid turvalise kabineti seinte vahel, pastaka abil sündinud otsuse pärast hädasse, viletsusse, hävingusse. Hirmutav on, et viimane sõda ei olnuki meie maal nii palju aastaid tagasi ja veelgi hirmutavam on, et liiga sageli võetakse luksuslike kabinettide suletud uste taga vastu sõja alustamise otsuseid, ning lähim sõjakollegi on meile liiga lähedal.

Kirjastus: Varrak, 2019

273 lk

Taevast pudeneb asju

Tõmmet selle raamatu poole on isegi raske seletada, küllap pealkiri ja igatsev-valusa tunde jättev annotatsioon ajendasid haarama. „Taevast pudeneb asju“ on Selja Ahava teine romaan, millele on omistatud ka mitmed auhinnad (sh Euroopa Liidu kirjandusauhind).

Lotovõit, jääkamaga pihta saamine, välgutabamus – kui suur on tõenäosus, et see sind elu jooksul tabab? Asjad aga juhtuvad ootamatult, tulevad nagu laviinina selga ja sellele eelnev elu ei ole enam kunagi endine.  Ei saa just öelda, et lotovõidul ja välgutabamusel oleks ühesugune mõju, kuid šokeerivad on kindlasti mõlemad. Mõnikord jäädakse napilt mõnest juhtumisest puutumata ja näib et oled olnud jumala soosik, või siiski mitte, sest mõned neist on ka sellised, millest on kahju ilma jääda. Mõnikord variseb taevas, mõnikord vajub maa. Mõnda tabab niivõrd arusaamatu õnn, et sellega on raske edasi elada. Mõnikord juhtub midagi – ainult üks kord -, aga sa jääd terve ülejäänud elu mõtlema, et miks. Mõnikord ei juhtu midagi ja sa mõtled kogu ülejäänud elu, et miks see siis ei juhtunud lk 124

Selles raamatus on neli peatükki. Esimene neist on jutustatud läbi lapsesilmade. Nagu välk selgest taevast kukkus emale jääkamakas pähe. Terve pere elu ei ole enam endine - isa on šokis ja õnnetu lapsuke peab hoidma lotovõitjast tädi poole. Kuid ka tädi saab šoki, sest kaks võitu võib olla „liiga palju“….

Iga järgnevat peatükki lugedes tundusid need esialgu esimesest peatükist täiesti eemalseisvad olevat, kuid igal lool on selline nüanss, mis teeb kokku ikkagi ühe terviku.  

„Taevast pudeneb asju“ on väga omapärase stiili ja vaatenurgaga filosoofiline raamat. Eriti jääb meelde just esimene peatükk, mis on miksitud muinasjutu ja krimilooga (Poirot), sest lapse mõtlemine seguneb fantaasia, mälestuste ja soovunelmatega, teisalt on kõik realistlik. Selline tunnetamise raamat, milles on omajagu novellilikkust, kuid mis ei jookse sugugi traditsiooniliste sündmuste radadel. Kuid kui hakkaks ümber jutustama, siis saaks sellest ka ühe konkreetse sirgjoonelise loo. Siiski võtab mõistukõnena loo kokku juba raamatu esilehel väljatoodud Aristotelese mõtteterad Algus on selline, mis ise pole tingimata millegi tagajärg, ent mille tagajärjel sünnib loomulikul teel teine asi. Keskosa on selline, mis järgneb millelegi eelnenule ja millele seejärel miski järgneb. Lõpp seevastu järgneb millelegi kas paratamatult või üldiselt ja sellele ei järgne miski muu.

Küllap selle minu udujutu peale võib nüüd tunduda, et väga segane raamat, siis tegelikult see nii ole – tegemist on hästi ladusalt loetava detailiderohke raamatuga, mida seedid lihtsalt natuke kauem.

On asju, mis ei lähe aja jooksul ära. Need ei tuhmu, ei lähe leebemaks ega muutu mälestusteks. Need on ikka sama kõvad ja suured, need seisavad nagu sammas inimese kõhus ja rinnas ning kumisevas siis seal. Need võivad ununeda, aga kui need meelde tulevad, on need alati nagu nüüdsama ja alati sama suured, justkui juhtuksid need just praegu lk 47

Kirjastus: Post Factum

220 lk