Piret Raud on end igatpidi tõestanud väga hea lastekirjanikuna ja on
saanud mitmeti tunnustatud oma loomingu eest. Tema „Verihurmade aed“ on täiskasvanuile
mõeldud romaan. Seega on huvitav teada, kas jätkub lasteraamatute mängulisus,
vaadete uudsus, humoorikus või on tal täiskasvanuile pakkuda midagi hoopis
teistsugust.
Raamatu kesksed kujud on Renate, Ella ja Joonatan. Nad on pärit erinevatest
maailmadest, kuid ühendavaks lüliks saab neile Emme (ajakiri emmedele). Juhuse
tahtel satub ajakirja Emme tegus peatoimetaja Renate tänaval abistama eakat
Ellat, kes oli koperdanud oma lillepotist kandamiga. Renate näeb Ellas juhust
teha viimasest ajakirja kaanestaar. Värsket staari asub pildistama ajakirja
fotograaf Joonatan.
Piret Raud on loonud ka seekord huvitavad tegelaskujud: Renate, kes hindab
end nii kõrgelt, et kipub lämmatama enda ümberolijaid; leplik kaheksakümnekaheksa
aastane Ella, kes kuhjab oma koju kodutuid lilli, et neile hoolt, armastust
ja uut elu pakkuda; armuvalus fotograaf Joonatan, kelle suur armastus on talle
pealtnäha andnud uue võimaluse. Neil
kõigil on end võimalik mingil viisil teostada, kuid alati ei lähe nii nagu
mõeldud on, mõte võib olla üllas ja hea, aga arusaamiste erinevused,
maailmanägemus ja mis kõik veel, ei lase alati neil plaanidel tõeks saada.
Lihtne ja selge lugu, milles vaadatakse üsna palju tagasi olnud ajale. Natuke
ilus ja valus ka, sest need elusaatused on nagu on. Üldiselt tundub loetu
põhjal, et me ei teeks sageli asju, aga me tahame näida, tahame meeldida,
tahame poolehoidu võita, kasulik olla, täiuslik olla, tunnustatud saada. Lisaks
on omad uskumused, talismanid, kinnisideed, mis annavad tuge käidaval rajal.
Igal kirjanikul on oma käekiri, omad väikesed nüansid, mis on ainult talle
omased. Piret Raualik vimka avaldub minu
hinnangul just kõikide lillede emme, vanadaam Ella näol, ja raamatu üheks läbivaks
jooneks on valgus – valgus kui meeleolulooja, selguse tooja. Samas on selleski
loos olemas tema lasteraamatulik lihtsus ja selgus.
Mulle meeldis! Kuigi et jah, lugu oleks võinud pisut pikem olla, sest need
203 lehekülge ja 41 lugu, ilmselt mahutaks ka sajale lehele ära, sest peatükid
on erineva pikkusega ning algavad kõik poolelt lehelt.
Kui liiga uskuda ja endale sisendada, siis
mingid esemed või taimed võivad väge anda ja väge võtta, siis teeb see su
haavatavaks. Teeb sõltuvaks. Nõrgaks ja manipuleeritavaks. Kui ühel hetkel
talisman kaob, on sul pind jalge alt läinud lk 176
Kirjastus: Tänapäev, 2019
203 lk
Kirjastus: Tänapäev, 2019
203 lk