Monday, November 25, 2019

Verihurmade aed



Piret Raud on end igatpidi tõestanud väga hea lastekirjanikuna ja on saanud mitmeti tunnustatud oma loomingu eest. Tema „Verihurmade aed“ on täiskasvanuile mõeldud romaan. Seega on huvitav teada, kas jätkub lasteraamatute mängulisus, vaadete uudsus, humoorikus või on tal täiskasvanuile pakkuda midagi hoopis teistsugust.

Raamatu kesksed kujud on Renate, Ella ja Joonatan. Nad on pärit erinevatest maailmadest, kuid ühendavaks lüliks saab neile Emme (ajakiri emmedele). Juhuse tahtel satub ajakirja Emme tegus peatoimetaja Renate tänaval abistama eakat Ellat, kes oli koperdanud oma lillepotist kandamiga. Renate näeb Ellas juhust teha viimasest ajakirja kaanestaar. Värsket staari asub pildistama ajakirja fotograaf Joonatan.

Piret Raud on loonud ka seekord huvitavad tegelaskujud: Renate, kes hindab end nii kõrgelt, et kipub lämmatama enda ümberolijaid; leplik kaheksakümnekaheksa aastane Ella, kes kuhjab oma koju kodutuid lilli, et neile hoolt, armastust ja uut elu pakkuda; armuvalus fotograaf Joonatan, kelle suur armastus on talle pealtnäha andnud uue võimaluse.  Neil kõigil on end võimalik mingil viisil teostada, kuid alati ei lähe nii nagu mõeldud on, mõte võib olla üllas ja hea, aga arusaamiste erinevused, maailmanägemus ja mis kõik veel, ei lase alati neil plaanidel tõeks saada.

Lihtne ja selge lugu, milles vaadatakse üsna palju tagasi olnud ajale. Natuke ilus ja valus ka, sest need elusaatused on nagu on. Üldiselt tundub loetu põhjal, et me ei teeks sageli asju, aga me tahame näida, tahame meeldida, tahame poolehoidu võita, kasulik olla, täiuslik olla, tunnustatud saada. Lisaks on omad uskumused, talismanid, kinnisideed, mis annavad tuge käidaval rajal.

Igal kirjanikul on oma käekiri, omad väikesed nüansid, mis on ainult talle omased.  Piret Raualik vimka avaldub minu hinnangul just kõikide lillede emme,  vanadaam Ella näol, ja raamatu üheks läbivaks jooneks on valgus – valgus kui meeleolulooja, selguse tooja. Samas on selleski loos olemas tema lasteraamatulik lihtsus ja selgus.

Mulle meeldis! Kuigi et jah, lugu oleks võinud pisut pikem olla, sest need 203 lehekülge ja 41 lugu, ilmselt mahutaks ka sajale lehele ära, sest peatükid on erineva pikkusega ning algavad kõik poolelt lehelt.

Kui liiga uskuda ja endale sisendada, siis mingid esemed või taimed võivad väge anda ja väge võtta, siis teeb see su haavatavaks. Teeb sõltuvaks. Nõrgaks ja manipuleeritavaks. Kui ühel hetkel talisman kaob, on sul pind jalge alt läinud lk 176

Kirjastus: Tänapäev, 2019
203 lk





Thursday, November 21, 2019

Mäeküla piimamees



Eesti kirjandusklassikale olen võlgu üsna palju, nii on lihtsalt sattunud. Ühe väikese võla nüüd Eduard Vilde ees lunastasin. Nimelt “Mäeküla piimamees” tuli meie koju tänu poja koolikohustusliku valiku ja nii jõudsin ka ise raamatuni.

Tegevus raamatus on 20. saj alguse Eestimaa küla. Poissmehest mõisahärra Kremerile hakkab meeldima sauniku naine Mari. Härra meeldimine on nii suur, et ta teeb saunik Tõnu Prillupile ettepaneku tõsta tema elujärge, kui too härrale oma naist laenaks.  Saunik on dilemma ees: saunast tahaks välja küll, aga kuidas naiselt nõusolek saada.

Lugu iseenesest on üsna tore, tänapäeva mõistes ka jaburalt jantlik. Lugeda seda aga väga lihtne ei olnudki, sest üllataval kombel on selle saja aastaga muutunud ikka väga palju, nii keelepruuk kui ka kogu elu, ellu suhtumine. Sellepärast ma kujutan ette, et koolinoortele see lugu, mida võib isegi väikeseks naisekupeldamise looks nimetada,  vist küll üleüldse peale ei lähe ja lugemise armastust ei süvenda.

Minul edenes see lugemine ka visalt. Hoogu selles loos ju tegelikult oli, oma moraal muidugi ka. Aga need vanamoodsad sõnad, millede tähendus üdini selge ei olnud ja see härra Prillupi kõhklemine  ning arupidamine iseendaga (kuidas naine härrale saadavaks teha) muutus mõne aja pärast üsna tüütuks. Aga minu uudishimu sai rahuldatud.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1974
152 lk

Monday, November 18, 2019

Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed



Raamatuid, mis kõnelevad loodusest, olen ma seni kindlasti vähe lugenud. Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ pealkiri on aga nii ilus, pisut luuleline ja ka  uudishimu äratav, seega täidan lugemise tühimiku looduse teemas just selle raamatuga. Rein Kuresoo on bioloog, looduskirjanik, looduskaitsja, giid, esseist, kelle sulest on varemgi raamatuid looduse teemadel ilmunud.

Autor ütleb, et põhjalikult on ta tutvunud nelja Aafrika riigiga, kuid raamatusse mahtus neist kolm: Uganda, Botswana ja Sambia. Tühja juttu selles raamatus ei aeta, sissejuhatuski on vaid napp pool lehekülge ja kohe minnakse peateema ehk looduse juurde. Selles raamatus tutvustatakse Aafrika looduseseadusi lähemalt. Kuidas ja miks loomad nii käituvad nagu nad käituvad; mida elevant eestlastest arvaks; kuidas loodust maagias kasutatakse; kes kelle ära sööb; kellele jäävad parimad palad ja kes peab leppima jäänustega või jäänuste jäänustega; kes peab surema riituste heaks; mis häält elevandid öösel teevad; kas on mõistlik poetada oma näritud õunasüda taskusse keset rahvusparki jne. jne. Vastuseid erinevatele küsimustele sellest raamatust leiab. Loodus ja rahvusparkide valitsemise seadused, kõik ohud loomadele seletatakse üsna üksipulgi lahti.

Aafrika loodus on meie jaoks eksootika. Ilus on unistus kohata savannis elevanti või kaelkirjakut, lõvi või gorilla nägemisest ei ütleks samuti ära. Samas on see kõik natuke ka hirmutav, sest keegi pistab ikka kellegi nahka ning ühegi lõvi toidulauale ei tahaks kohe kuidagi sattuda. Raamatu autor väidab küll, et see oht ei ole väga suur, kui ise hulljulgelt ei talita. Samas on Aafrika nii kaugel ja ka kultuuriliselt kauge, et tõenäosus sinna minna on paljudel väike. Mina ise ei usu, et ma näiteks Botswanasse võiks sattuda.  Rein Kuresoo tõi aga vähemalt need kolm riiki lähemale kohe kindlasti. Kohati oli tunne, nagu vaataks mõnda võõramaist loodusfilmi, kus teksti loeb peale Toomas Lasmann. Just sellisena see raamat minu jaoks kokku kõlas: võõras maa ja midagi tuttavat ka.  Ladus kirjaviis ja väga palju kauneid loodus- ja loomafotosid teeb sellest raamatust väga toreda lugemise. Autorit ennast kui persooni, on selles loos üsna vähe, mõned seiklushõngulised sündmused on küll kirja pandud, kuid suuri seiklusi see reis ilmselt kaasa ei toonud. Kui nüüd mitte arvata seikluseks kogu Aafrikat ennast. Suitsupääsukesi selles loos ka otseselt ei jälitata, pigem on see igatsus ja uudishimu, et mis maa see on, kuhu need väikesed värvulised rändavad.
Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2019
287 lk