Kirjad Samile

Vahelduseks on tore lugeda kirju. „Kirjad Samile“ pärinevad Daniel Gottliebi sulest ja need on vanaisa kirjad lapselapsele.

Nii vanaisa kui lapselaps ei ole päris tavalised: vanaisa on aheldatud ratastooli ja lapselapsel on diagnoositud autism. Nii on, et mõnikord annab elu ette mittesoovitut. Aga kui nii on juhtunud, siis jääb vaid lootus ja võimalus võtta olukorrast parim.  Ka vanaisa kirjutabki neid kirju lootuses, et ühel päeval ehk loeb tema lapselaps neid. Ta jutustab oma lapsepõlvest, perest ning teeb seda siiralt ja mõtlemapanevalt. Muuhulgas räägib ka sellest, kuidas mõista ja mõtestada autismi, milliselt tasandilt näeb autist maailma. Neis kirjades on hästi palju mõistmist, lootust, kuid ka õpetussõnu.

Mõtlen, et selliseid kirju võiksid kirjutada kõik emad-isad, vanaemad-vanaisad oma lastele, lastelastele. Sest päevad veerevad nii kiiresti ja sageli ei ole aega mõelda ega öelda. Ning noor olles ei taipa veel küsida ja ei oska aru saada, et teada saamine võib jääda lootusetult hiljaks, kui seda õigel ajal ei tee.

Mina oleksin küll tahtnud lugeda oma vanaisa-vanaema või isa-ema kirju mulle.

Väga südamlik lugemine!

Kirjastus:  Eesti Päevaleht

189 lk

Nähtamatu raamatukogu

Raamatu tutvustust lugedes nägin küll, et tegemist on fantaasiast kubiseva raamatuga, kuid sõna „raamatukogu“ kõlas nii armsalt tuttavlikult ja äratas asjaomast huvi.  Arvasin, et kui hull üks ulme ikka olla saab, kui tegemist on ka raamatute ja raamatukoguga 😊 „Nähtamatu raamatukogu“ on Genevieve Cogmani esimene romaan, millele on juba ilmunud neli järge ning kirjutamisel on 5. osa.

Raamatu tegevustik viib paralleelmaailmadesse, s.t on meie maailm, aga selle kõrval eksisteerivad ka teised maailmad. Raamatukoguhoidja Irene, kes on küll veel üsna noor kuid juba kogenud raamatukoguhoidja, saadetakse Londonisse, kust on vaja hankida Grimmi muinasjutt, milles on üks peatükk originaalist rohkem. Teda assisteerima saadetakse praktikant Kai. Hankimine siiski ei osutu lihtsaks, sest keegi on juba raamatu varastanud ning see raamat näib olevat kõigi võlu- ja salajõudude huviorbiidis. Raamatukoguhoidjad siin ei olegi päris raamatukoguhoidjad, nad on nagu saadikud ning nende ülesanne on hankida puuduolevaid trükiseid kõikidest paralleelmaailmadest säilitamise eesmärgil. Raamatukoguhoidjad on selle eluviisi jaoks välja valitud, sest nad armastavad raamatuid. Hangitud raamatuid säilitatakse paigas, mis asub väljaspool aega ja ruumi.   

Kindlasti on see raamat meeltmööda neile, kes armastavad sellist ulmekirjandust nagu Harry Potter või „Kettamaailma“ lood. Minul on juba eos teatav tõrge kõige ulmelise vastu ja seega ei kuulu ma kindlasti sihtgruppi. Kuid tuleb tunnistada, et kui juba alustada, ega siis nii väga hull ei olnudki. Kogu aeg toimus midagi, teatud pinge ja põnevus olid olemas ning lugema motiveerivaks jõuks oli ka armastus raamatute vastu: raamatud raamatus on alati innustavad.  Fantaasiat ja tegelasi oli selles loos palju, vahest liigagi palju: lohed, haldjad, vampiirid, küberjuhitavad krokodillid jms. Kes pealtnäha võis olla tavaline inimene, see seda ei olnud, oli hoopis lohe. Ja üleüldse oli kedagi raske usaldada, kui ei olnud võimalik teada kes on millisest maailmast pärit, mis ülesanne tal on ja kes ta tegelikult on. Nii et raamatus igasugu ootamatusi ja intriige jagub.  

Muidugi see raamatute säilitamise ja raamatukogu mõte oli hea. Raamatud viivad kokku erinevad ajastud – mineviku, oleviku ja kujutletava tuleviku, ning kui sisened mõttega raamatusse, siis kaodki lugemise ajaks teise maailma.  Side reaalse ja ebareaalse vahel võib olla samuti õhkõrn, kõik on ettekujutamise vili. Ehk siis teisisõnu, püüan siin seda lugu ikka kuidagi oma reaalsusega seostada 😊

Ma ei teagi miks, aga seda raamatut lugedes meenus mulle oma lapse aastaid tagasi kirjutatud lugu ajakirja „Kodukiri“ jutuvõistlusele, mis rääkis ema ja isa argipäevast aastal 2099. See oli samuti miksitud mitmest reaalsest ja ebareaalsest mõttest kokku: ema jõi apivikit (jook mis koosneb aprikoosist-vitsikust-kivist) ja isa jõi kohkaod (kohv ja kakao), ema läks tööle transhüpiga, isa rullrattaga. Ilmselt seostus minu lapse lugu raamatuga sellepärast, et see on nii armsalt ebareaalne ja ootamatu. Sama võib ka selle raamatu kohta öelda: ebareaalne, ootamatu, etteaimamatu. 

Isegi korrale tuginevates maailmades võivad faktid osutuda väljamõeldistest veidramateks lk 49.

…ma ei usu, et raamatukoguhoidjad väga sageli lapsi saaksid, ja isegi kui saavad, pole mingit garantiid, et need lapsed tahaksid omakorda raamatukoguhoidjateks saada. Ma arvan, et võin vabalt olla oma põlvkonnas ainuke lk 199

Kirjastus: Varrak

285 lk

Maakera kuklapoolel: rännakud päikesest kõrbenud riigis

Reisilt naastes tabab alati kahjutunne, et see on lõppenud, ja ühtlasi tekib soov ka selle maa kohta rohkem teada saada. Nii oli minu loogiline valik Bill Brysoni „Maakera kuklapoolel: rännakud päikesest kõrbenud riigis“. Bill Bryson on produktiivne reisikirjanik, mis on pealtnäha kadedaks tegev elukutse: näha, kogeda ja see kirja panna näib lihtne ja lisaks toob selline elukutse mingilgi viisil mittereisijatele maailma koju kätte. On ju uhke olla see, kes toob maailma raamatus koju kätte😊 Kindlasti ei ole lugemine päris sama, kui ise kohal olla, aga kui huvi on, siis ettekujutuse loob ikka.

Seda raamatut lugedes tajusin muidugi, et nägime vaid ühte maanurka sellest suurest maast, kuid mis oli siiski üsna märkimisväärne osa. Mõned nähtud paigad olid mainitud ka raamatus ja need paigad muutusid selleläbi veelgi põnevamaks ja armsamaks. Näiteks Perthi linna iseloomustus, millele kirjutan kahe käega alla.  

Raamatu autor kirjeldab tervet Austraaliat läbivat teekonda, s.t et tema eesmärk oli peatuda suuremates ja ka mõnes väiksemas linnas, kasutada sellele maale iseloomulikku transporti, suhelda kohalikega ning vaadata ära kõik märkimisväärsed vaatamisväärsused. S.h on ta uurinud ka ajalugu nii kaugele aega tagasi kui võimalik ning sellist taustateadmist on siin raamatus palju. Nii saab teada, mille järgi on paljud paigad oma nimetuse saanud, mis on ühe või teise linna fenomen, kui palju on mürgiseid ämblike liike jne. jne.

Kas oli põhjuseks see, et otsisin rohkem nähtud paikadele seoseid, või oli informatsiooni minu jaoks liiga palju, kuid hooga alanud lugemine muutus juba enne poole teele jõudmist pingutavaks. Kuigi toon, millega kõik on kirjapandud, on muhedalt-mahlakalt jutustav ja naljakaid seiku täis ning teadmisi lisandub ka sellest ohtralt. Aga oma silm on kuningas ja suhestumine tekib pigem selle osaga, mida ise näinud ja kogenud oled. Minu jaoks osutus miinuseks ka fotode puudumine. Kui tuleb lugeda Googlega koos, et sealt üle vaadata, milline vaade, milline koht, milline puu, taim, loom, siis  tundsin üsna varsti, et läheb raskeks. Loomulikult ei oleks  kõike seda liigi-, vormi- ja misiganesrohkust  võimalik illustreerida, kuid mõnigi foto oleks abiks olnud. 

Kõigile kuklapoolele minejatele või juba käinutele on see lugemine kas just vajalik, aga esimestele annab mingi aimduse eesootavast ja teistele naerukurru suunurka äratundmisest, kui oled juhtunud rändama autoriga sama rada.  

Kirjastus: Hea Lugu

378 lk

Vaata ka kirjaniku kodulehte: https://www.penguin.co.uk/authors/bill-bryson/1017933/

Hundirada

„Hundirada“ on Katrin Johansoni kolmas raamat. Minuga on läinud nii, et olen lausa teadlikult valinud tema raamatuid. Sest debüütromaan meeldis mulle väga ning võib öelda, et on tekkinud väike huvi, kas järgnevad jätavad sama tunde.

Teppo elutee viib ta tööle üksikule järvesaarele. Erakliku olemisega mehele on selline olemine üsna meeltmööda, sest eelnenud elus on toimunud asju, mille elaks võimaluse korral ehk pisut teisiti. Pärast järjekordset sadamakõrtsi külastust kulgebki elu teisiti, sest mehe juurde satuvad elama võõras naine ja tema väike tütar. Sellest üürikesest kooselust, mis sündis peamiselt jäävangistuse tõttu, saab mees endale kasulapse, väikese Sasha. Tüdruku ema on kõndinud mööda jäärada igavikku ning teave lapse tausta kohta on mehel peaaegu olematu. Kui ühist eluvankrit hakatakse vedama koos Ursulaga, leiab viimane väikese sedelikese puudulike andmetega, mis viib neid Sasha juurtele lähemale...

Selline tutvustus isegi sobiks ühele põnevikule. Kuid tegelikult on "Hundirada" pigem rahulikult hargnev, mõtliku loomuga, pisut sünge lugu. Tegelasi, kellele keskendutakse, on siin mitu. Kord on see Teppo lugu, siis Ursula, ka Aleks on oluline tegelane. Kui esialgu näis suund olevat vaid Sasha päritolule, tema kummalisel kombel kadunud emale, siis loo edenedes kadus tähelepanu emalt sootuks ning need juured, mis Sashat igatsevalt köitsid, näisid olevat hoopis kodutalus. Ilmselt ei olegi oluline päritolu, vaid see paik, kuhu kinnituvad  hing, mõtted ja meel. Siis tundus, et oluline tegelane on Gregor, kust viiksid niidiotsad kas Sasha rahvuse või mingi muu kuuluvuse juurde. Kuid ka otseselt nii see ei läinud. Lugeja mõtteid suunatakse selle mitte just mahuka raamatu juures korduvalt uutele radadele.

Minu jaoks on „Hundirada“ eelkõige ühe noore naise kujunemise lugu, kus teemaks on suhted iseenda ja teistega, püüd mõista iseennast ja teisi ka. Sest raske on mõista teisi, kui sa endastki aru ei saa.  Juurte otsimine muuhulgas ikka ka, kuigi mulle tundus, et siin huvitas Sasha päritolu teisi lähedasi rohkem.

Mulle meeldis see lugemine, sest autori käekiri on eristuv, lugu on omanäoline, kohati lüürilinegi ning kirjutatud on mingi seletamatu igatsuse tundega. Inimene kogu oma keerulisuses on hästi lahti harutatud. Lugu lendleb üle aastate, kombates üksikuid perioode, kuid sellegipoolest jääb kujutluspilti nagu terve nende elu. Ootamatud mõttekäigud tagavad ka teatava pinevuse, sest raamatus ei ole midagi etteaimatavat. Ning lisaks on tegelased, kes sümpatiseerivad ja hästikirjeldatud paigad, mis mõjuvad tuttavlikult koduselt.

Kui nüüd võrrelda autori eelmiste raamatutega, siis debüütromaanile jääb ikkagi esikoht minu isiklikus tema raamatute edetabelis. Kuid „Hundirada“ on astunud kohe kindlasti selle kandadele. Jään uusi lugusid ootama!!!

Õnned ei ole võrreldavad lk 181

Aitäh kirjastus: Varrak

223 lk