Ema tuba

Andrus Kasemaa on noor, 1984. aastal sündinud kirjanik ja poeet. Olen tema „Vanapoissi“ lugenud, selles oli see miski, mis mulle sümpaatne on, olemas. Muuhulgas on selleks miskiks tema väljendusviis, tema poeetilisus proosas. Ka „Ema tuba“ on üks pikk heietus. Stiililt-laadilt meenutab Õnnepalu. Seda romaani nimetab Kasemaa  tulekahjufantaasiaks. Eks ta jah tulekahju ümber oma loo ehitab: kui põletaksin ema maja maha,  saaks ema paremad elamistingimused ja võib olla oleks mina siis õnnelikum? Kõlab ju jaburalt!? Aga samas on selles jaburuses ikka tõsine tagapõhi. Meie vanavanemad, vanemad elavad üsna sageli koledates, armetutes majades, s.t nende kodud on vanamoodsad, kodutehnika olematu või see ligiseb-logiseb igast otsast, toad on asju täis tuubitud,  vaesus näib olevat selle põlvkonna normiks. Samas uus põlvkond tajub häbi oma vanemate kehvade elutingimuste pärast - vaesuses üleskasvanutele on vaesus sisse kodeeritud ning uut maja emale juba selle kodeeringuga ei ehita. Siis tulebki appi fantaasia. Mulle meeldis taas Kasemaa heietus. Tema fantaasia on kohati üle võlli, kuid samas ka hästi irooniline ning äratundmist pakkuv. Mõte, põletan ema maja, et kindlustus korvaks kahjud ja saaksin emale uue kodu ehitada, kostub väga küüniliselt, aga see kostub ka appikarjena ning annab kõlapinda laiemalt. Soovitan neile, kes seda tulekahju mõtet nii puhta tõena ei võta.Kirjastus: EKSA, 2022Niikaua kui oleme meie, sind veel mäletatakse. Sina lähed meie ees, aga meie tuleme sinu jälgede järel. Vaatama, kuhu sa läksid lk 116

Mitte midagi

 

Janne Teller on 1964. aastal sündinud Taanist pärit kirjanik. Tema „Mitte midagi“ on leidnud suurt kõnepinda ning Janne sünnimaal kaaluti isegi selle raamatu keelustamist, samas nüüd on raamat seal kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Meie „Vanemuine“ on selle raamatupõhjal loonud ka samanimelise lavastuse, mida praegu  Tartu Sadamateatris  mängitakse. Mina jõudsin aga raamatuni  sõbranna kaudu, tema jutustas sellest nii kaasakiskuvalt, et ei tekkinud küsimustki. Lugesin ja mõtlen tänagi veel, mis see nüüd oli.

Pierre oli seitsmenda klassi õpilane kui ta lahkus koolist. Tema arvates mitte miski siin elus ei omanud tähendust ning sellepärast pole põhjust teha seda, mida kogukond, kool, kodu ootavad. Klassikaaslased püüdsid vastu vaielda, kuid sõnad poissi ei veennud. Lõpuks otsustasid nad tuua poisile nähtavaid tõendeid, s.t koguda iga õpilase kõige tähenduslikum asi selleks, et Pierre veenduks oma ekslikus arvamises. Need olulised asjad olid aga igale erinevad ning omamoodi mängust sai klaperjaht iga klassikaaslase tähenduse kätte saamiseks. Tähenduste kuhi aina kasvas....

Oli täiesti kohutava sisuga raamat ja paneb lausa imestama, kuidas midagi sellist kellegi aju genereerib. Mingid kohad mängisid minu taluvusega ja mõtlesin, et ei suuda seda rohkem lugeda. Samas uudishimu. Läbi ma lugsin ja tegelikult vaid need 143 lehekülge hõredat teksti mahutasid ikka väga palju sisu ja tegevust. Kuna tegelased on noored, siis on raamat suunatud kindlasti esmalt noortele. Samas siinkohal on minus ikkagi vastakad tunded:  ma ei teagi, kas sellist julma raamatut võiks õpilastele soovitada? Pigem vist võiks, sest ega me nende tähenduste peale nii väga palju ei mõtle. Samas endale tähenduslikke asju ikka teame, aga et ka näiteks üks puuleht võib olla kaaslasele ilmatuma suure tähendusega, sellelele me sageli ei tule. Selles raamatus oli palju julmust (ma ei oska neid tegusid mingi muu nimetusega sildistada). Siiski ma hästi ei usu, et need raamatus kirjeldatud teod tavaelus läheksid kordamisele või siis inspireeriksid kedagi. Kui on norm intellekt, kõrvalekallete puhul ei oska kaasa rääkida.

Natuke Eestit ka:

Taani rahvuslipp Dannebrog oli langenud taevast alla aastal tuhat kakssada millalgi, väitis Frederik, et mingisugune Taani kuningas saaks võita vaenlasi Eestimaal. Mida see Taani kuningas Eestimaal tegi, seda ei osanud Frederik öelda ja see ei oleks teda aidanud ka, kui ta olekski suutnud. Meil oli igatahes ükskõik nii kuningast kui ka Eestist... lk39

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

143 lk

 

Järgnen sulle

 

„Põhjamaade romaan“ on sari, mida püüan ikka ja jälle lugeda. Lina Nordquisti „Järgnen sulle“ on tema debüütromaan. Debüüdid mulle tavaliselt meeldivad.

„Järgnen sulle“ on kahe naise, kahe põlvkonna lugu. Unni on mõistetud Norras illegaalsete abortide eest vangi. Tal õnnestub põgeneda koos oma väikese poja Roari ja vabahingest kallima Armodiga Rootsi, kus nad rajavad üksikusse metsahütti oma kodu. Asjaolu, et nad on rentnikud, muudab elu omamoodi raskeks. Lisaks on talved karmid, toitu napib, sooja napib…. Pea sajand hiljem isutvad Armodi ehitatud laua taga Roari naineja tema pojanaine Kara.  Brickeni tervet elu on saatnud saladused, mida nad koos Roariga endale hoidsid. Nüüd on Roar surnud ning matused on ees ootamas. Ka Kara elu on tulvil saladusi, kuid nende kandmine võib muutuda painavaks.

Minu jaoks avas see raamat end väga aeglaselt. Mida kaugemale jõudsin, seda rohkem see mind haaras. Samas ühest naisest sain ma aru, kuid teine tekitas vastakaid tundeid. Unni oli mõistetav, elu oligi raske, kuid tema visadus, elujanu, armastav süda trotsisid kõike, mida oli võimalik trotsida. Kara elujanu ilmnes hoopis kummalistel viisidel. Igatahes oli see hästi sünge, depressiivne raamat, milles on palju karmust, süütunnet, kuid siiski ka elujaatust, ning omamoodi poeetiline on see lugu ka kogu selle looduse ja raskuste trotsimise keskel. Ka siin ilmneb, et tee tööd, pinguta, näe vaeva, võitle elu eest kogu hingest, kuid armastus tuleb siis, kui su süda seda oskab ja tahab kanda, tuleb siis, kui sa oskad mõista ja seda mõistmist hoida.

Kirjastus: Eesti raamat, 2022

Kurbus ei tee vahet õigel ja valel. Õnnel pole moraalilugemist tarvis lk 15

Mälestus on ego kajasaal. Selles põrkub see, mida me tahame või ei taha, et oleks juhtunud, meie peas edasi-tagasi, kuni oleme veendunud, et just nii see oligi lk 272

…tasakaalu tuleb hoida rohkem pea kui jalgadega, alles siis seisad sa kindlalt püsti lk 342