Järgnen sulle

 

„Põhjamaade romaan“ on sari, mida püüan ikka ja jälle lugeda. Lina Nordquisti „Järgnen sulle“ on tema debüütromaan. Debüüdid mulle tavaliselt meeldivad.

„Järgnen sulle“ on kahe naise, kahe põlvkonna lugu. Unni on mõistetud Norras illegaalsete abortide eest vangi. Tal õnnestub põgeneda koos oma väikese poja Roari ja vabahingest kallima Armodiga Rootsi, kus nad rajavad üksikusse metsahütti oma kodu. Asjaolu, et nad on rentnikud, muudab elu omamoodi raskeks. Lisaks on talved karmid, toitu napib, sooja napib…. Pea sajand hiljem isutvad Armodi ehitatud laua taga Roari naineja tema pojanaine Kara.  Brickeni tervet elu on saatnud saladused, mida nad koos Roariga endale hoidsid. Nüüd on Roar surnud ning matused on ees ootamas. Ka Kara elu on tulvil saladusi, kuid nende kandmine võib muutuda painavaks.

Minu jaoks avas see raamat end väga aeglaselt. Mida kaugemale jõudsin, seda rohkem see mind haaras. Samas ühest naisest sain ma aru, kuid teine tekitas vastakaid tundeid. Unni oli mõistetav, elu oligi raske, kuid tema visadus, elujanu, armastav süda trotsisid kõike, mida oli võimalik trotsida. Kara elujanu ilmnes hoopis kummalistel viisidel. Igatahes oli see hästi sünge, depressiivne raamat, milles on palju karmust, süütunnet, kuid siiski ka elujaatust, ning omamoodi poeetiline on see lugu ka kogu selle looduse ja raskuste trotsimise keskel. Ka siin ilmneb, et tee tööd, pinguta, näe vaeva, võitle elu eest kogu hingest, kuid armastus tuleb siis, kui su süda seda oskab ja tahab kanda, tuleb siis, kui sa oskad mõista ja seda mõistmist hoida.

Kirjastus: Eesti raamat, 2022

Kurbus ei tee vahet õigel ja valel. Õnnel pole moraalilugemist tarvis lk 15

Mälestus on ego kajasaal. Selles põrkub see, mida me tahame või ei taha, et oleks juhtunud, meie peas edasi-tagasi, kuni oleme veendunud, et just nii see oligi lk 272

…tasakaalu tuleb hoida rohkem pea kui jalgadega, alles siis seisad sa kindlalt püsti lk 342