Inglid on armidest tehtud
Marek Sadam
Kirjastus: Varrak, 2023
312 lk
Inglid on armidest tehtud
Marek Sadam
Kirjastus: Varrak, 2023
312 lk
Christina Baker Kline „Orvurong“.
Tõlkis Tiia Viil
Rahva Raamatu kirjastus, 2023
327 lk
Molly on oma seitsmeteistkümneaastase elu jooksul elanud erinevates
kasuperedes. Vahele jäänud raamatukogust „Jane Eyre“ näppamisega, satub ta
talle määratud ühiskondlikult kasuliku töö kaudu üheksakümnekahe aastasele
Vivianile appi asju sorteerima. Selgub, et kaks naist on üsna sarnased
vaatamata oma suurele põlvkondade vahele ja ka nende elukäik on kulgenud teatud
määral sarnaselt. Kaks naist ja kaks lugu. Neist vanema naise lugu kirjeldab
orvurongi, mis viis üksi jäänud lapsi Keskäände, sattunute saatusi.
Orvurong, mis oli
sisuliselt orjakauplemine, on pea sajand tagasi päriselt olemas olnud. Tasuta
orje ei kohelda aga igal pool hästi, seega on selles loos koledaid stseene. Omamoodi
uskumalt mõjub kümne aastase mõistus, mis tundub pigem kahekümnese oma,
kes oskab mõelda juba täiskasvanu loogikaga. Aga küllap ongi nii, et raske elu
röövib lapsepõlve ja elukool annab tarkuse. Kuna raamatu lõpp on helge, siis
see rehabiliteerib kuidagi need koledamad seigad ning lõpuks on ju kõik ka
suhtumise küsimus. Võib ju isegi saatuselöökidele mõelda kui võimalustele. Kui
teda poleks saadetud ühest kasuperest teise, poleks ta jõudnud sellele saarele
lk 312
Ütleme nii, et lõpuks muutus see lugu mulle pisut
uskumatuks, süžee oli läbinähtav ja see „miski“ jäi puudu. Molly osa ei kutsunud ennast kaasa, samas see
orvurongi rida oli ladusalt jutustatud ning äratas huvi. Nii et mina otseselt ei vaimustunud, kuid
kindlasti ei olnud see ka halb lugemine.
Inimese hing on habras. Elamiseõpetust meile sündides kaasa ei anta, see tuleb argsi, ümbrust jälgides, peresuhetest, sõprussuhetest, koolist… Mõnikord jääb kõigest sellest vajaka. Võib olla on olemas inimesi, kes on kõigutamatud, kuid enamus meist seda kindlasti ei ole. Meile lähevad korda nii paljud asjad, kas siis heas mõttes või mitte.
Ly Seppel-Ehin on luuletaja, kuid lisaks ka gestaltpsühhoterapeut, ja see aastatepikkune töö on saanud temal nüüd raamatuks. Psühhoterapeut kuuleb oma kabinetis palju lugusid: kurblikke, õnnetuid, õudseid, ehk teisisõnu kõike seda, mis kõigutab inimese turvatunnet, mis ei lase tal normaalselt elada ja ka iseendaga hakkama saada. Sageli on siiski vaja vaid kõrvalist pilku, kes paneks vaatama, kes oskaks mõtestada. Need seigad jutuajamistest, mida Ly on oma kabinetis laste, noorte ja ka nende vanematega vesteldes täheldanud, on ta kirja pannud lihtsas kahekõne vormis – terapeut küsib, patsient vastab või jääb terapeudi väljaöeldu üle mõtisklema. Need lood on mõtlemapanevad, kuid samas innustavad abi küsima, ja tegelikult annavad kätte ka niidiotsa, mis aitab probleemi lahendamisega alustada. Juba selle raamatu kätte võtmine on ise väike niidots.
Minu arvates on mõned teemad siin vajalik läbi lugeda lapsel koos vanematega või vastupidi. See oleks nagu kolme osapoole vestlus: ema-isa, laps ja raamat.
Järgmine kord vaatame sellele hirmule otsa ja harjutame julgem olemist lk31
Kirjastus: Loomepuhkus, 2023
184 lk
Kordan küll ennast, aga sellised kogemuslikud reisiraamatud on üsna minu teetass, mulle meeldib osa saada kellegi julgusest, ettevõtlikkusest ja ka seiklustest. Raavede pere seiklus viisTenerifele, tükikesele maalapile Atlandi ookeanis. Nimelt otsustasid ema-isa, kaks last ja koduloomad seada end sisse just sellel saarel. Eks iga algus on natuke keeruline, sest keelebarjäär, kultuuribarjäär jm barjäärid, aga julgete päralt on ju maailm. Tegelikult paneb alati imestama see laste kohanemisvõime. Eks Raavede pere lastelgi tuli hakata ujuma võõra keelekeskkonnaga koolis. Ja nad ujusid! Raamat on üsna vaimukas ning humoorikas, kirjeldab korda ja kaost Hispaania moodi. Tänaseks tundub, et nad on avastanud juba uue saare (Werderi ehk Virtsu), mis tegelikult veel saar pole, aga millel on võimalus taas saareks muutuda. Kindlasti oleksin ma valmis ka selle saare seiklustest lugema. Seda enam, et Triin Raavel on hea sõnaseadmise oskus.
Mulle meeldis see kergus ja elamisjulgus. Lihtne, armas lugemine.
Kirjastus: Pilgrim, 2022
172 lk
Jo Nesbo on väga produktiivne norra kirjanik. Ma ei ole vist ühtegi tema krimi täiskasvanuile lugenud, küll aga oli lahe lugemine puuksupulbri lugu.
Selles loos leitakse kaks noore naise laipa. Kahtlusalune on kohalik kinnisvaraga seotud ärimees. Üks uurijatest sooviks kaasata uurimisse endise sarimõrvaspetsialisti, alkoholiküüsis vaevleva Harry Hole, kuid ülemuste meelest ei ole see hea mõte. Seevastu ärimees palkab ise oma nime puhtaks pesemise eesmärgil Harry asja uurima. Harry moodustatud uurimismeeskond on kummaline, kuid oluline on ju efektiivsus, ja lisaks on tema päästeingel proua Lucille hädas.
Päris kohe ma selle looga ühele lainele ei saanud. Tegelasi on palju ja mõned norra nimed on eksitavad (ei saa aru, kas mees või naine). Kuid kurjategija oli kohe loo alguses kohal, see hoidis põnevust, mis omakorda hoidis raamatut igal esimesel võimalusel käes. Üldiselt oli päris hirmus raamat. Pimedas ja teki all sellist lugu nõrganärvilistel ei kannatagi lugeda. Kannibalism, pedofiilia, lapsepõlvetraumad jms on teemadeks. Lisaks ka lauslollust, kus kõrgemad ülemused tõrjuvad trotslikult kogenud uurija teadmisi. Kõiksugu omavahelised endised ja praegused suhted olid siiski raamatu helgem pool.
Krimi lugemine tundub imelikul kombel turvaline – alati on kedagi rünnatud vms toime pandud, keegi hakkab seda lahendama ning ka ootamatus on eos aimatav, kuid ometi unustasin end tundideks raamatusse. Isegi päris võikad stseenid ei muutnud seda. Kuid vaatamata sellele, et ette on teada vahelejäämine, krimiloo lahendamine, tahaks ikkagi teada, kuidas ja millistel asjaoludel see toimuma saab. Väga vastandlikuna kõlab: õudne ja lugemisnauding :) . Aga seda ta oli!
Patt tuli maailma päeval, kui inimene sõi hea ja kurja tundmise puust ja küündis niisuguse mõtlemise tasandile, mis võimaldas tal looduse poolt määratut mitte valida lk 91
Kirjastus Varrak, 2023
472 lk