Hingamise kiige

 

Herta Müller „Hingamise kiige“

Saksa keelest tõlkis Tiiu Relve

Kirjastus: Koolibri, 2010

240 lk

Ma tean sa tuled tagasi, sellised sõnad andis vanaema Oskar Patiorile 1945. aastal kaasa, kui patrull mehe kaasa viis. Need vanaema öeldud sõnad oli ainuke ravim, vastupanujõud ja tugi mehe elutahtele. Pärast viite laagriaastat mees naases kodumaale, vaim ja keha igaveseks kurnatud. Rumeenia sakslaseid, mehi vanuses 17 kuni 45, küüditati Nõukogude töölaagrisse sunnitööle, see oli karistus Rumeenia fašistliku diktaatori Antonescu valitsemise eest.  

See on lugu, kuidas sunnitöö Venemaa avarustes inimesi kurnab, kuni kuhtuvad kõik emotsioonid, kuhtub keha, järele jääb vaid kest. Samas on eluvaim sees ja see sunnib olelusvõitluseks ka oma baraki, laagri saatusekaaslaste vahel. Keegi on soositum, mingid tööd säästavad rohkem, mõnele tööle sattumine tähendab kindlat surma. Lisaks lootusetusele purevad  lutikad, täid ning nälg vaevab koguaeg. Raske töö kurnab, aga võib olla on mingil viisil ka nagu lunastus.

Herta Mülleri raamat tugineb märkmetele, mille ta kirjutas laagris ellujäänud mehe mälestuste põhjal. Märksõnad: aus, õudne, kohutav kehtivad selle loo puhul. Kirjutatud on napilt, kuid neil lausetel on nagu televiisor küljes, see kujutluspilt neist lühikestest ilmekatest ridadest on hirmuäratavalt selge. See lugu ei jutusta tegevusi, vaid pigem ühe mehe mõtteid olukorras, kust pole väljavaated lootusrikkad.

Ilus ja kole, aga väga hea ja puudutav lugemine.

Püsivad asjad ei raiska ennast, nad ei vaja muud kui ühtainsat, igavesti sedasama suhet maailmaga. Stepi suhe maailma on varitsemine, kuu suhe säramine, ümisejate suhe põgenemine, rohukõrte suhe kiikumine. Ja minu suhe maailma on söömine. Lk 155

Õnne jaoks on vaja eesmärki. Pean eesmärgi otsima, olgu see kas või lumi aiapostil lk 197

Õunamaa

 

Dörte Hansen “Õunamaa”

Saksa keelest tõlkis Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev, 2026

245 lk

Hildegard von Eckhoff põgenes Ida Preisimaalt koos viie aastase tütre Veraga ühte põlistallu Põhja-Saksamaal.  Naine, kes oli pärit aristokraatlikust suguvõsast, ei kohanenud eluga talus. Hildegard suundus Hamburgi. Vera aga jäi ja elas aastakümneid lagunema kippuvas majas, ümbritsetud kaosest aias ja oma sisemaailmas. Metsikuna näiv Vera oli okkalise loomuga ning külainimestes tekitas kartust.  Aastakümneid hiljem on Vera ukse taga tema õetütar Anne oma lapsega. Kahel esialgu võõral naisel on rohkem ühist, kui nad arvatagi oskaks.

Väga kõnekas romaan, kus on palju põnevaid tegelasi (lisaks Annele – Veerale ka külainimesed) ning mitmed erinevad liinid. Siin kajastub põlvkondade vaheline side ning ajaloolise mälu kontekst. Kogu seda põnevat piirkonda ilmestab viljapuuaedade võlu – õunapuud on sealse piirkonna elu oluline osa. Loo kesksed naised on ilmselgelt haavatavad, kuid väga tugeva natuuriga, kes kannavad perekonna saladusi, omaenda üksindust ning on valmis ka leppima. Nii et psühholoogilselt väga sügav ja erilise atmosfääriga maaelu raamat, kus tekst on üsna napp, kuid konkreetne, hea oli lugeda.

Mulle meeldis see olustik ja need naised ja ka mehed. Kõik meeldis!  Väga kõnekas lugu!

 

Sa võisid olla ilma emata, ilma külalisteta, valga laudlinata, sa võisid istuda üksinda köögis koos väikese vildaka mehega ja süüa supilusikaga torti, sellest polnud hullu midagi. Hull on vaid siis, kui sind seejuures nähti. Siis oli väga hull lk 178

 Muusika raamatust: 

Kui õnn saabub paku talle istet

 

Möödunud aasta lõpul tegin töökaaslastele järjehoidjad, millele lisasin raamatupealkirja, mis tuleks uude aastasse kaasa kas motona/mõtteterana või ka otsese raamatu soovitusena. Kõik võtsid loosi ja mulle jäi üle:

Mirjam Pressler „Kui õnn saabub, paku talle istet“.

Saksa keelest tõlkis Harri Jõgisalu

Kirjastus: Kupar, 2000

193 lk

Halinka on 12 aastane lastekodu tüdruk. Oma eelmist elu mäletab ta valikuliselt, sest mis elu see olla saab, kui edasine valik on vaid lastekodu. Tädi Lou oleks küll valmis aitama,  aga  seadused on tädi tahtest tugevamad. Kuuekesi lastekodu toas elades on raske leida omaenda nurka ja ka sõpra. Kui kuulutatakse välja võimalus osaleda korjandusel heategevuseks, osaleb ka Halinka. See sündmus avab temas uusi iseloomujooni ja võimalusi.

Tegemist noorteromaaniga, kus keskmes on minategelase tunded, igatsus, kogemised ja unistused. Tegevus toimub pärast II maailmasõda Saksamaal. Selles raamatus ei kõnelda lastekodusse sattumise põhjustest, pigem sealsest elust ja hingamisest. Nii oli ka Halinka loonud endale tugeva kaitsekihi. Ta ei usaldanud kedagi, pigem aitas tal emotsionaalselt pinnale jääda märkmikku kogutud "elutarkused". Need elutarkused näisid vanusest ees olevat ja kirjutasin neist nii mõnegi oma märkmikku. Küllap elu-olu sunnib lapse vanemaks, kui tal tegelik vanus on. Lisaks on ka loo alapealkirjad tsitaadina võetavad: kes rasvast hane tappa tahab, peab teda enne nuumama; kui mõtted on tumedad, ei ole ka südames rahu jne

Igatahes südamlik ja mõtlemapanev lugu. Oma keerukuses ka omamoodi helge ja ilus.   

Ja tänan loosiõnne, ilma selleta ma raamatut lugenud vast poleks.

P.s tool on valmis, loodan selle õnne iste pakkumiseks ära tunda J

Kui suudad hammustada, võid rahulikult ka hambaid näidata lk 128

Poolik tõde on tegelikult ikkagi vale. Aga võib olla ei olegi see päris nii. Ehk on poolik tõde lihtsalt ainult pool tõest lk 157

Polinale

Takis Würger „Polinale“

Saksa keelest tõlkis Mari Tarvas

Kirjastus: Tänapäev, 2025

258 lk

Hannes Prager on sündinud talent, tema kõrvus heliseb muusika ja ta suudab komponeerida imelisi meloodiaid, kuid tema natuur hoiab ande n.ö vaka all. Poiss on tundliku loomuga ning ta ei harmoneeru igaühega. Lapepõlv lagunevas rabavillas koos veidrikust Heinrichi ja emaga on harmooniline. Sõprus Polinaga tundlik ja armas, kuid elud viivad neid  eriteed ning noore mehe hinge jääb vaid igatsus. Selle asemel, et vallutada maailmalavasid, asub Hannes tööle kolimisfirmasse klavereid transportima. Kui aga on klaverid, kas siis loomuomane kutse mängida, saab allutatud? Muusika kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Väga tundlik ja armas lugu, täis muusikat, igatsust, eneseotsimist, enesehaletsust ja püüdu elu absurdsusest üle saada. Samas kihte on siin natuke rohkem kui see, et keegi igatseb kedagi. Pealtnäha on kerge alla anda, lasta elul lihtsalt voolata ning juhustel oma töö teha. Aga kui on väikegi eesmärk, siis võivad ka juhused ette sööta õigeid inimesi, häid klavereid. Lugu on ühtaegu nii kurb, kui ka lootusrikas.

Millegipärast kangastub lugedes „Für Elise“ -  ei oska ette kujutada, kuidas võiks kõlada Polinale (võib olla midagi analoogset).

Imeilus raamatukujundus lisab alati meeldivust juurde, ja lisaks on selles loos see x-faktor on olemas, mis kutsub lugema.

Kes on üksildane, ei saa kedagi kaotada lk 147

Jumal on andnud sulle kõige paremad kõrvad  kogu maailmas, kuid sa ei ole ikka veel õppinud nendega kuulama lk 198

Võib olla on armastus lihtsalt teine sõna lootuse kohta lk 256 

Armastus halbadel aegadel

 

Ewald Arens „Armastus halbadel aegadel“

Saksa keelest tõlkis Piret Pääsuke

Kirjastus: Varrak, 2025

365 lk

Lühidalt sisust: Clara on elukutseline fotograaf, lesk ja juba aastaid harjunud üksinda elama. Nüüd on teele tulnud uued karid, nimelt koondamine. Elias on näitleja, kes võiks ju eluga rahul olla, aga suhe Veraga kannab vaid ühe osapoole armastust, mehe tunded ei haaku naise tunnetega. Kui aga Clara ja Elias saatuse tahtel kohtavad üksteist, tärkab mõlemapoolne säde. Siiski ei kulge seegi armastus komistuskivideta, elul on varuks katsumusi, mis nagu kontrolliksid tunnete suurust ja otsusekindlust.

Raamatu süžee on üsna lihtsakoeline ja etteaimatav, selline klassikaline mina sind ja sina mind, milles on ka agad, mis panevad mõtlema, oma otsuses kahtlema ja valikuid tegema. Lugu on väga romantiline ja ilus, juba küpsemate inimeste armastus, kus lisaks Clara ja Eliase omavahelisele armastusele on olemas ka need teised, kes vajavad hoolt ja tähelepanu. Nendeks on Clara dementne ema, Eliase tütar. Nii et tegemist on ikkagi suhetepuntraga.

Selles raamatus oli kõik ilus, nii tunded kui olustiku kirjeldus, ka raskused olid leebed ning oli aimata, et need on ajutised. Tegevus algas aprillis, mil ilmad olid heitlikud, kord lörts ja siis päike, see ilmastiku tunnetus annab ka raamatule üldise tonaalsuse. Igatahes oli lugu nagu sõõm värsket kevade tuult, ilus ja habras, sest armastus ongi selles elutormis üsna habras.

Lihtne ja ladus lugemine. Mulle pigem meeldis. Nii et soovitan kõigile armastuslugude austajatele.

Alguse lumm....miks küll ei või see püsima jääda? Miks küll ei või jääda kunagi kübeke võõraks, selleks et mitte kaotada tõelist lähedust? Lk 93

Nil pluriformius amore ... miski pole mitmekesisem kui armastus lk 360

Laul filmist:

 

Felidae

 Akif Princci „Felidae“

Tõlkis Pille Runtal
Kirjastus: Varrak, 1995
263 lk

Valisin reisiraamatuks armsa kassipildiga raamatu lootuses, et hea lahe lennukis lugeda. Kahjuks ei haakunud mu mõte üldse selle kasside detektiivi looga. Mõte oli hea, aga kirjutamislaad ei kõnetanud. Igatahes oli kiisude maailmaski sarimõrvar ja kassist detektiiv Francis püüdis teda tabada.
Siiski läks kogu selle maailma julmuse taustal mulle korda n.ö eessõna, ja sellepärast otsustasin selle raamatu siiski siin blogis ka ära mainida.

Maailm on põrgu! Mis tähtsust on sel, mis seal sünnib? See on nii seatud, et üks mure käib teise kannul. Niikaua, kui maailm on eksisteerinud, toimub seal ka mure ja õuduste ahelreaktsioon. Aga võib olla pole ka mujal lugu parem, kaugetel planeetidel, tähtedel, linnuteel… Kes teab? Aga selle universumi ja tundmate universumite jõleduste kroon on suurima tõenäosusega inimene. Inimesed, nad on nii…. Kurjad, väiklased, salakavalad, omakasupüüdlikud, ahned, julmad, hullumeelsed, sadistlikud, oportunistlikud, verejanulised, kahjurõõmsad, reeturlikud, silmakirjalikud, kadedad ja – jah eelkõige seda – purulollid! Inimesed, sellised on inimesed!

Iiri päevik

 

Heinrich Böll „Iiri päevik“

Saksa keelest tõlkis: Mati Sirkel

Kirjastus: Varrak, 2025

144 lk

 

Saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega möödunud sajandi keskpaigas Iirimal ning oma tähelepanekud on ta sellesse raamatusse kirja pannud. Ta paneb tähele hetki, mida tavainimene isegi kui näeb, ei oska seda väljendada. Böll aga oskab näha samblatutte, kuivanud lillelehti ja iirlasi üldiselt, püüdes neid iseloomustada omal moel. Ta tajub aja voolu, selle teisenemist, maakohtadest ja isegi riigist elu väljavoolamise paratamatust. Iirlasi peab ta visaks ja huumorit armastavaks rahvaks. Siiski ei ole see raamat traditsiooniline reisikiri, pigem ta annab vihjamisi teada oma tundeid ja märkamisi, mida kirjeldab ladusa jutustamislaadiga. Natuke mõtisklev, kuid ilus lugemine oli.

Aga kõigepealt tuli teed juua, palju teed, ja palju rääkida ning külalised pidid maksma uudistetribuudi; sest hoolimata raadiost ja ajalehest on uudisel selle suust, kellel sa oled kätt surunud, kellega sa oled teed joonud, sellel uudisel on tegelikult kaalu lk 110

Kaskede aegu

 

Christine Kabus „Kaskede aegu“

Saksa keelest tõlkis Õie Ristioja

Kirjastus: Tänapäev, 2024

509 lk

Kaks ajajärku, kaks riiki ja põimuvad elud. On 1938. aasta. Baltisaksa perekonna peretütar saadetakse Hiiumaale sugulaste juurde koduabiliseks. Noor naine armub tavalisse eestlasesse, mis perekonnale on täiesti vastuvõetamatu. Sõda viib perekonna Saksamaale ning selle põlvkonna Eesti eluperiood on otsa saanud igaveseks.

1977. aasta Schelswig-Holsteinis. Gesine armastab üle kõige hobuseid - tema vanemad omavad hobusekasvandust. Tüdruku isa palkab ratsastajana tööle noore venelase Grigori, kellesse tüdruk peagi armub. Tunded on vastastikused, kuid ühel päeval on mees kadunud. Jäävad vaid perekonna varjatud saladused, millesse tüdruk püüab selgust luua.

„Kaskede aegu“ on  suur ja kaunis lugu, mis hõlmab üsna ulatuslikult Baltisaksa aadlike ja ka Eesti ajalugu aastatel 1938 kuni 1941. See ajaloo osa on natuke nagu õpikust, sest faktid tunduvad õiged -teadaolevalt ajalooliste sündmuste kulg raamatus kirjeldatutele vastab. Teine elu kulgeb Saksamaal ning kogu aeg on aimata, et need kahe ajastu lood põimuvad.

Raamatu parim osa ongi vast  ajalooline taust,  lugu ise on natuke mesimagus, täis suur tundeid ja lõputuid igatsusi. Aga ajaviite romaanina toimib ta hästi :)

Kaheksas elu (Brilkale) II osa

 

Nino Haratischwili „Kaheksas elu  (Brilkale)“ II osa

Tõlkis Elina Adamson

Kirjastus Rahva Raamat, 2024

727 lk

Raamatu esimeses osas tuttavaks saanud Stasia, Katherine, Kostja jt elavad endiselt Gruusias. Sõda on lõppenud ja elu on mingis mõttes stabiliseerunud, kuid  seda rahu on järeltulevatel põlvedel keeruline endas leida. Sündmused algavad Hruštšovi aegse sulaga ja jõuavad välja tänapäeva, mil raudne eesriie on langenud, piirid ja võimalused avanenud, samas Gruusias tõstavad pead taas rahutused. Igas peatükis, nagu ka raamatu esimeses osas, keskendututakse erinevatele tegelastele. Ning muidugi on alles vaarisa šokolaadi retsept, ka see imbub vaikselt loosse nagu mõrumagus suguvõsa legend.

Mõtlen siin, et ameerika kirjanduse puhul mul enamasti ei teki mingeid seoseid selle maaga, sama ka inglise, saksa vm Euroopa riigi kirjanduse suhtes. Kuid Gruusia tuleb selles raamatus nii ehedalt esile – kõik see kultuur, inimesed, temperament, lood ja laulud. Jah, ajaloolist tausta on siin jagatud ohtralt, aga miski muu seletamatu toonitab seda veel. Kas see tuleneb sellest, et Nino on emigreerunud grusiinlane ja igatsuse kaudu oma kodumaa vastu sünnib emotsioon tugevam, ma ei ta, aga seegi lugu kõlab nagu ood Gruusiale.

See oli tõeline lugemise lummus – raamat haaras endasse ning konkurentsi ei pakkunud talle üksi muu ahvatlus. Kuidagi nii hästi tasakaalus on siin ajalooline taust, tegelaste storyd ja mingi magusvalus igatsus ka.

 

Tõel on lugematu hulk versioone ja need kaotasid kõik oma kuju, niipea kui need suhu võtta, pudenesid nagu vana leib ja jätsid keelele õrna järelmaigu lk 252

Ma olin tahtnud elada üht elu. Oma elu. Olin tahtnud minevikku, mis oleks kuidagi kasutatav, mida saaks õhtuti näiteks mu Berliini sõpradele natuke sentimentaalsemateks puhutud anekdootideks muuta, või vähemalt mõnel lahendusele orienteeritud teraapiaseansil rakendada. Jah, sellist elu oleksin pidanud elama. Lk 652

Reisija

 

Ulrich Alexander Boschwitz „Reisija“

Tõlkinud: Katrin Kaugver

Kirjastus: Postimees, 2022

278 lk

1938. aasta Berliinis oli ärev aeg eelkõige juutidele. Nende kodusid rüüstati, sünagooge põletati ning juudi rahvusest inimesi arreteeriti. Ka ärimees Otto Silbermanni koju saabusid natsimeelsed jõud, kes arreteerinuks mehe, kui too poleks tagaukse kaudu plehku saanud. Kuhu aga minna, kui piirid on kinni ja keegi sind enese turvalisuse pärast enda juurde ei taha? Nii jääbki ainsaks eluteeks raudtee, kus ta kohtab erinevaid inimesi. Senises elus heal järjel mees mõistab, kui väike abitu mutrike ta selles muutvas maailmas on.

Tegevusi raamatus on vaid mõne päeva jagu, aga minu jaoks oli see raamat midagi natuke suuremat, kui ühe mehe ellujäämise püüdluse lugu. Siin kooruvad nii  inimlikud tunded, mis saavad tärgata vaid siis, kui sa oled kõigest sellest maisest elust ja ilust ilma jäämas. Omamoodi absurdi on selles loos, mingit pidi ka huumorit, aga samas ikka tohutult kurblooline. Kujutan ette, et ega see lugu poleks ju saanud teistmoodi lõppedagi.

Natsirežiimist olen lugenud varemgi erinevaid lugusid, aga see siin eristub ja nihutab taas mingeid mõistmise piire.

Suurepärane!

Kaheksas elu: (Brilkale)

 

Perekonna saagasid võiksin ma lõpututult lugeda. Nino Haratischwili „Kaheksas elu“ on ühe saaga esimene osa. Ootan juba põnevusega järgmist osa.

Sündmustik raamatus viib ajaliselt möödunud sajandisse, ja paikkonniti enim Gruusiasse, kuid ka Peterburgi, Moskvasse, Londonisse, Viini jm. Šokolaadivabrikandi peres armastatakse kunsti, kultuuri ja šokolaadi. Kui Gruusias tõstab pead punaste võim, saabub vägivalla, võimu, reetmiste ja valede aeg, tabab perekonda kõik see, millest said osa ilmselt enamus toonaseid inimesi. Romaan kätkeb endas kaheksa ühe suguvõsaga seotud inimese elu ja saatust, hingeosade ja ühe olulise retsepti edasikandumist. Kuid saatus ei hellitanud neist kedagi, sest toonane aeg ei olnud hellade killast.

Raamat haaras kogu mu tähelepanu ja mõtlemise nädalaks, sest siin on olemas kõik komponendid, mis teevad lugemise lummavaks. Selles loos on lahti kirjutatud Gruusia ajalugu ja „punase ajastu“ lugu laiemalt. Selles loos on palju väega naisi, palju vägivalda, petmist, pealesurumist, manipuleerimist, õudust, aga ka armastust, helluse otsimist, eneseleidmist, unistamist, hoolimist.... Väga hästi ja haaravalt jutustatud lugu, milles nii paljud nüansid kõlavad vastandlikuna, kuid samas tõid need reaalsuse kuidagi eriti hästi kohale. No näiteks inimeste halvad teod, koledad hetked mõjusid härdaks tegevalt, sest neid oli seotud-kirjeldatud inimesest sõltumatuga, loodusega: linnud leiavad oma laulu ka siis, kui on sõda, kui inimesed reedavad, salgavad maha, tapavad; ka päike särab taevas inimese kõige võikamate tegude päeval.

Vaatamata kõigile kirjeldatud koledatele sündmustele ei jää need kirjeldatud saatused painama, mingi helguse noot, kõrvaltvaataja pilk, muudab nende lood pehmemaks. Lugema hakates tundus mulle proloog pisut segane, aga kui algas päris lugu, siis see segasus kadus. Jutustaja jutustab seda lugu Brilkale ja ta tuletab seda aeg-ajalt meelde. Nii et proloogist ei maksa heituda (kui seda peaks kellelgi veel juhtuma). Lugesin seda proloogi pärast uuesti ning siis sai ka see segasus selgeks.  Aga jaa, sellega olen väga nõus, et see lugu on ood Gruusiale, sellele maale ja rahvale. Kõik need kirjeldatud sumedad suveõhtud, bulvarid, avarad vaated, veinid ja šokolaad loovad päriselt Gruusias viibimise tunde.

 

Liiga palju head võib endaga kaasa tuua liiga palju halba lk 72

Maailm lõi ringtantsu. Maa-alused luukered hoidsid rütmi. Roosidest olid kasvama jäänud vaid mustad. Kõik tundusid kui rippsillad, õõtsuvad, iga hetk lagunemas. Isegi lumel oli sinakas varjund. Taevas oli auguline. Kuuliauke nägi ka horisondil ja päike küll siras vaevaliselt, ent sooja see enam ei andnud.

Šokolaadist oli saanud vaid mälestus ühest teisest ajastust ja ilma šokolaadita unustati magus ja ilma magusata unustati lapsepõlv ja ilma lapsepõlveta unustati algus ja ilma alguseta ei tuntud enam lõppu ära lk 273

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

528 lk

Üksilduse lõpp

 

Benedict Wells on 1984. aastal sündinud kirjanik ning „Üksilduse lõpp“ on tema juba neljas romaan.

Julesi lapsepõlv lõpeb teatud mõttes sellest ajast, mil tema vanemad hukkuvad liiklusõnnetuses. Poiss koos vanema venna ja õega pannakse internaatkooli. Kõik nad otsivad omal moel väljundit eluteele. Julesi mõjutab väga Alva. Noorepõlve kiindumus kannab teda pikki aastaid, kui mingil hetkel kohtutakse taas. Armastusel on oma võim, samas saatus ei mängi alati kõige paremaid palasid ette. Kuid me oleme tugevad munas :) See viimane mõttetera on noorte omavaheline mõttevälgatus, mida kasutatakse korduvalt ning mis on omamoodi vahva ja innustav. 

Lugu kätkeb endas umbes kolmekümneviie aastast perioodi ühe pere, eelkõige Julesi elus. Nendes eludes on rõõme ja kurbust, minevikuvalu ning homsesse vaatamise elujaatust. Tegelikult oli see ju kurb raamat, sest lähedate lahkumised seda on, kuid samas on mingi poeesia ja eluilu imekauni armastusloo näol selles ka olemas.  Minu jaoks hästi filmilik lugu, mis kannab end hästi, mille jooksul rõõmustad ja kurvastad, kuid pikemalt ta ilmselt meeles ei püsi.

Läbiv muusika raamatus Paolo Conte Via Con Me

Raske lapsepõlv on nagu nähtamatu vaenlane. Iial ei või teada, millal ta hoobi annab lk 99

...  kui joosta kogu elu vales suunas, kas võib see siis sellest hoolimata õige olla? lk 137

Me oleme sünnist saati Titanicul. ... me vajume põhja, me ei ela seda üle, see on juba otsustatud. Midagi ei saa muuta. Ent me saame valida, kas jookseme paanikas kisades ringi või oleme nagu pillimehed, kes vapralt ja väärikalt mängimist jätkavad.... lk 249

Rahva Raamat, 2021

267 lk

Balti tragöödia

 

Sigfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ ilmus nüüd küll kordustrükina, kuid minu jaoks oli see täiesti uus avastus.

Raamatu sündmustik viib 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse Lätimaale Lobergi mõisa ja haarab ka teisi Lätimaa mõisaid. Aurel on Heidekampide pere viiest lapsest neljas. Raamatu alguses on Aurel väike poiss, kes elab idüllilist lapseelu mõisas, kus mängumaaks oli nagu lastele ikka puud, veed, metsateed.  Siiski tajub ta juba lapsena nähtamatut klaasseina oma pere ja taluperede vahel. Ajad muutuvad, ning ajaloolised rahutud ajad jõuavad ka Lobergi mõisa, mil rahulik pereelu asendub ettearvamatute keerdkäikudega. Ajaloosündmused, 1905. aasta revolutsioon,  Esimene maailmasõda, 1917. aasta sündmused jõuavad igasse maanurka ka Lätimaal. Aurel kogu selle elu keskel otsib ennast, oma suhet maa ja rahvaga, kuuluvust ja armastust.

Kui 13. sajandil Saksa rüütlid tulid paganaid usku pöörama ja oma mõisad meie maadele rajasid, tekkis nagu uus rahvus: baltisakslased. „Balti tragöödia“ annab suurema pildi baltisakslaste ajaloost ja elust-olust. Ma ei olegi kunagi mõelnud, et baltisakslased olid nagu eestivenelased, kelle saatus on olla n.ö kahe heinakuhja vahel: ei ole enam päris venelased ja päris eestlaste hulka ka ei kuulu. Selles raamatus aga tõuseb seegi teema esile. Ja kui algasid võitlused sakslate-venelaste vahel, kui algasid revolutsioonid ning bolševikud tõstsid pead, oli baltisakslastel raske valida pooli, raske otsustada, kelle poolt, kelle eest peaksid nemad võitlema. Keerulised ajad tõid inimesi keeluliste olukordade ette.

„Balti tragöödia“ on üsna autobiograafiline - raamatu autor on ise pärit Lobergi mõisast, seega on see atmosfäär ja lugu tõetruu. Raamatus on hästi palju tegelasi, kuna suguvõsad olidki suured, aga kõik nimed on hästi meeldejäävad ja lugedes segamini ei lähe. Taustatekstis on palju olustikukirjeldusi ja ka loodus kõneleb omasoodu ning aitab kaasa meeleolu loomisele. Meeleolu sealjuures on vahelduv, kord helge, siis nukker ning lõpuks lootusetus. Raamatu alguses oli esialgu kõik ilus, nii truudus, arm kui ka õnn, kuid mida aeg edasi, seda süngemaks lugu muutub. Algab põletamine, hävitamine, maha laskmine, võitlemine. Raamatu lõpus tundsin, et mind hakkab see tohutu vägivald muserdama. Kuna see lugu on palju tõsielusündmustega läbi põimunud, siis raske oli mõistusel seda tohutut koledust, lootusetust, kurbust vastu võtta. Samas pani miski ikka ja jälle raamatu järele haarama ning lugesin need 600 lehekülge läbi üsna kiiresti.  Baltisakslastest on vähe kirjutatud, seega oli see väga tänuväärt lugemine. Hästi palju juurde annab ka raamatu lõppsõna, mis avab kirjaniku ja selle loo tagamaid.

Oli hästi mõjus raamat!

 

Sest maa, teavas ja jumal on üks, ning isegi liivatera ja rohukõrs on osa Jumalast. Sa ei tohi vaid karta ega kahetseda, muidu laseb jõud sinust lahti. Sa pead kartmatult anduma: veele, maale, taevale – Jumalale, sa pead Teda usaldama, Temasse uskuma, siis kannab Ta sind, nii nagu kannavad sind vesi ja maa lk 172

 

Kirjastus: Hea Lugu, 2022

621 lk

Olen veel olemas

Mõnikord piisab sellest, et raamat on kuldkollast värvi, kohvitassi ja küpsisega illustreeritud ja oledki kõnetatud. Seejärel käsi haarab ja loed ilma täpsema sisuga tutvumata. „Olen veel olemas“ Sven Strickerilt. 

Mortiza elujärg on paigas, tal on abikaasa, poeg ja kohvik. Negatiivse taagana kannab mees kaasas oma lapsepõlve, aga see on seni pesitsenud vaid kusagil kauges mälusopis. Kui ootamatult astub uksest sisse tema isa Karlheintz teatega, et ema on juba mitu kuud tagasi surnud ning temagi soovib minna teispoolsusesse, elavduvad Moritzas lapsepõlvemälestused. Seda enam on lugu keerukas, et isa pöördub poja poole ka oma eluküünla lõpetamise palvega. On dilemma, mida teha!? Isa on üdini negatiivne, tõrges kõige ja kõigi suhtes. Milline otsus see ainuõige nüüd on? 

Peresuhetest see raamat kõneleb. Millegipärast on nii, et oma pereliikmetega käitutakse üsna sageli palju halvemini kui võõrastega. Selle loo põhjal ei teeks mitte ühtegi etteheidet Mortizale ega ka tema õele. Kui su lapsepõlv on täis sallimatust, ignorantsust, kus armastus on vaid vaevu-vaevu tuntav, siis sellest kodust on üsna loogiline põgeneda ning unustada. Paraku aga mälestusi väga lihtsalt ei mata. Siiski ei jätnud ka Karlheintz mulle üdini halva muljet, lihtsalt on inimesi, kes ei oska oma tundeid näidata, või oskavad teha seda ainult läbi virina ja häda. 

Väga lihtne ja voolav lugemine. Pean pattu tunnistama, et lõpupoole isegi natuke liiga veniv ning mõnest dialoogist lendasin hooga üle. Aga noh, üldjoontes polnud paha. Siin oli toredaid mõtteid vananemisest, illusioonidest ja peresidemetest. Inimsuhted ju ongi kummaline sasipundar ning seda pundart ühe loo kestel harutada pole sugugi halb. 

Sa ei saa öelda eeslile, et hakka elevandiks. Võid muidugi öelda küll, aga ei saa oodata, et see päriselt juhtuks lk 90

Kirjastus: Vesta. 2022

344 lk

Mida siit näha võib

 

Lasin end taas „Moodsa aja“ sarjal üllatada. Seekord siis saksa kirjandus, Mariana Leky „Mida siit näha võib“.

Luise on raamatu alguses kümne aastane tüdruk, kes elab kõrvalises külas koos isevärki inimestega. Vanaema Selma, Elsbeth, optik, Frederik, ema ja Alberto, Palm, koer Alaska jt. – nad kõik mõjutavad väikest tüdrukut oma vaadete ja ellusuhtumisega väga. Luisel on vedanud, sest teda ümbritseb soojus, hoolimine, armastus. Raamatu lõpuks on Luisest saanud 35 aastane naine, ja „Mida siit näha võib“ ongi Luise kasvamise, arenemise ja armastuse lugu.

Taas üks omanäoline raamat, mis eristub väga huvitavate karakterite ja meeleolu loomise poolest. Eksistensiaalsed küsimused, miks olnud asjad on juhtunud, miks elud on kulgenud nii nagu nad on kulgenud, elu ajalikkus ja omamoodi tähenduslikkus, poevad hinge ning panevad mõtlema selle kõige üle ka pärast raamatu sulgemist. Mulle meeldis, et kõik tegelased on sisimas head, et nad oma nõrkusehetki tunnistavad, nii on võimalik nende kõigi vastu tunda poolehoidu. Lugu on ühtlaselt voolav, pinge ei tõuse ega lange, samas on see miski olemas, mis puudutab ja paneb seda lugu armastama. Ka võimatuna näiv armastuslugu on isetu ja armas. Selles loos on natuke „Väikese printsi“ – näha silmale nähtamatut, ning pisut võrdleks ka „Seitsmenda rahukevadega“, seda just lapsesilmade läbi nähtu osas. Samas meeleolud on siiski oluliselt erinevad. Neid kuldseid lauseid, mis puudutavad, neid on siin samuti palju. „Mida siit näha võib“ on selline tore kombo, mida kujutaks ette ka mõnusa filmina.

Mulle meeldis ja soovitan!

Armastus saab su kätte,..., ta astub sisse nagu kohtutäitur ....  Sisse astuv armastus, ..., kleebib arestimiskleepsu kõigele, mis sul on, ja ütleb: „See kõik ei kuulu nüüd enam sulle.“ Lk 142

Lennujaamad kihavad hoolikalt varjatud tõdedest, mis tahavad viimasel hetkel päevavalgele tulla. Kõikjla oli näga inimesi, kes kallistasid üksteist, ja ma lootsin, et nad tegid seda sellepärast, et päevavalgele oli tulnud tõde, mis ei osutunud kaugeltki nii õudsaks ja hirmutavaks, kui nad olid kartnud. Aga võib olla kallistasid inimesed üksteist nii kõvasti ainult selleks, et mahavaikitud tõel poleks mingit võimalust välja pääseda ega veel viimastel meetritel haisu ja lärmi levitada. Lk 177

Läbiv lause raamatus: Kui me midagi vaatame, võib see meie pilgu eest kaduda, aga kui me ie püüa seda näha, et saa se kuhugi kaduda.

Ja lõpuks üks tore mängu mõte:

Sarnasusemängu puhul nimetasime meie optikule kaks asja, mis ei kuulunud kokku, ja optik pidi nad omavahel ühendusse viima. „Matemaatika ja vasikamaks“ ütlesin mina. „Mõlemad tuleb läbi seedida,“ ütles optik, „ja kumbki ei maitse sulle.“ Lk 41

Kirjastus: Varrak, 2022

262 lk

Ära lõigatud

 

Kõige igavam igavus on terve päeva kestev laevasõit, mitte midagi teha ei ole 😉 Päeval ju magada ei taha ja kaua sa merd ikka vaatad. Olin absoluutselt ettevalmistamata, kuid õnneks minu laps oli rohkem ette mõelnud. Kui ma igavuse üle kurtsin, võlus ta oma kotist välja Sebastian Fitzeki „Ära lõigatud“ ja minu päev oli sisustatud.

Nii et krimka. Kohtupataloog Paul leiab lahkamistööd tehes laiba koljust kapsli, mille seest omakorda leiab sedeli tütre nimega. Selgub, et tema Hannah on röövitud. Samal ajal leiab Helgolandil olev koomiksikunstnik Linda rannast laiba ja telefoni. Uudishimu saab ettevaatusest võidu ja naine helistab telefonil olevale ainsale kontaktile. Nii satub Paul Lindaga ühendusse ja selgub, et just Linda on see, kes peab aitama Paulil olukorda lahendada.

Ütleme nii, et tegemist oli päris võika krimiga. Siin lahatakse laipasid, vägistatakse, piinatakse ja tapetakse. Pöörded loos on ka ootamatud, kuid lõpuks selgub tõde, nagu ikka, samas lõpplahendus oleks võinud kogu selle õuduse peale Pauli jaoks natuke helgem olla. Siiski ei olnud see lugu ainult tapmine ja tagaajamine, vaid koorub ka sügavam tõde meie karistussüsteemide vastuolude kohta. Mingil seletamatul moel võib lapsevägistaja teatud asjaoludel saada vaid tingimisi karistatud, kuid majanduskuriteo toimepanija istub see-eest aastaid vangis. Riik vs inimene, süsteem vs inimhing.  

Igatahes jooksid judinad üle keha, kohati oli ikka väga hirmus, kuid ega pooleli jätta ka ei saanud. Närvid olid korralikult pingul, kuid enne kui laev sildus, oli mul raamat läbi ja pinge ka langenud.

Tasub lugeda ja loetu üle mõtiskleda!

Kirjastus: Helios, 2020

351 lk

 

Armastus hädaolukorras

 

Sari „Moodne aeg“ on üldjuhul üks minu lemmikutest, seega ei tekkinud  Daniela Krieni „Armastus hädaolukorras“  ilmumisel üldse kahtlusi, et seda ma lugeda ei tahaks.

Viis naist, viis elulist lugu, mis kõik on nagu omaette lood, aga põimuvad siiski elujooksul tekkinud kokkupuutepunktide kaudu. Igale naisele veeretab elu ette iselaadi katsumusi, millest mõni on katastroofiline, mõni ainult väike konarus teel, kuid erineva raskusastmega katsumustesse võib suhtuda ühtemoodi valulikult, see sõltub vaid valulävist. Paula oli pealtnäha õnnelikus abielus, aga kui sureb laps, on selle leinaga raske toime tulla ja Paula valib enesehävitajaliku tee. Judith on arst, kes soovib oma ellu meest, kuid tema soov mitte sünnitada, seab kaaslase vajaduse kahtluse alla. Brida on kirjanik, kes tunneb end pere rüppesse aheldatud ja ei leia enam loomingulist väljundit. Malika on viiuldaja, kelle šansid edule, lapse saamise soovile katkevad siis, kui mees ta maha jätab. Jorinde on Malika õde, kellel on kõik see, mida Malika oskaks paremini hinnata.

Väga hästi kirjutatud lood, kus kedagi ei mõisteta hukka, iga naine toimib omas kestas nii nagu oskab. Need lood lahkavad naiseks olemist, mehe toe vajadust erineval moel ning aitava mõista naise rolli ühiskonna laiemalt. Kas naine peaks valima karjääri ja sünnitamise vahel; kas peremudel pärsib loomingulisust või annab vabadus rohkem ainest; kas naise valik saab olla vaid vahetada kutsumus kohustuste vastu; kas üldse on õigus kedagi hukka mõista, kui ta toimib mõnikord teisiti, kui ühikond tolereerib? Sellised mõtteid tõi see lugmine. Mulle meeldis väga neist lugudest osa saada, sest need olid hästi elulised, tundlikud,  nii erinevad, nagu ei saagi kaks elu kunagi ühesugused olla.

Lugesin n.ö ühe soojaga, sest lihtsalt ei raatsinud midagi muud enne ette võtta, kui raamat läbi. Ja nüüd, kui olen lugenud ja paar päeva nende lugude üle mõelnud, siis mõjub raamatust leitud mõttetera kuidagi eriti otsekoheselt. Tahaks ju kõike, aga inimvõimetel on kahjuks piirid ja on loomulik, et mõni naiseks olemise tahk peab kannatama, jääma puudulikuks.

Kas naine tõesti arvas, et võib saada kõik, ilma loobumiste ja piiranguteta? Kas ta uskus tõsimeeli, et võib võtta lapsed ja kunsti ja kultuuri ja sõbrad ja mehe ja seksi ja aja lugemiseks ja aja logelemiseks ja spontaansed pagemised ja kes teab mida kõike veel, selle eest lõivu maksmata? Lk 130

Kirjastus: Varrak, 2021

229 lk

Iluküla

 

Eelkõige äratas huvi selle raamatu autor, baltisakslane Käthe von Roeder-Gnadberg. Eestimaal sündinud ja kasvanud naine on kirjutanud loo, mis on tema hingeline teekond tagasi lapsepõlvemaale. Raamatu prototüüp on tänaseks hävinud Põlliküla, mõis Pakri poolsaarel. Samas lugu ei ole otseselt autobiograafiline.

Tegevus raamatus toimub kolmekümnendate teisel poolel. Seitsmeteist aastane Arina tuleb Berliinist Ilukülla, kus ta teab elavat oma vanaisa. Ta tuleb, et jääda. Paraku on suguvõsast seal alles vaid onu ja ka vana lapsehoidja Liisu. Uus perekond võtab aga tüdruku kenasti vastu ja nüüdsest jätkub elu Eestimaal. Kool, sõbrad, leitud sugulased annavad hea stardi uuele algusele. Suguvõsa tunneb Arinas ära pea paar sugupõlve tagasi elanud vaarema, kelle maal kaunistab sinist salongi. Keset uut elu sirgub noor neiu naiseks, kelle südamesse mahub lisaks keelatud armastusele ka päris armastus. Siiski ei ole Arina ainuke keskne kuju, ka teistel pereliikmetel lastakse särada, lastakse uskuda, loota ja armastada.

Millegipärast ma alustasin seda raamatut mitu korda. Miski selline, mis lugema kutsub, on selles raamatus olemas, kuid jah, midagi jäi puudu ka. Kuid ma ikkagi üritasin ja kui lugemisehoo sisse sain, siis üldiselt siiski ju sobis. Võib olla oli see story liiga uskumatu, liiga ära nämmutatud.  Küll mulle meeldis see baltiaadlike ajastu, kombed, arusaamised ja käitumine, mis ka iga põlvkonnaga oli muutumises. Nii et teatud vanaaegne maik on sellel lool man. Samas oleks sellest vanast ajastki õppida palju. Näiteks toona oli väga oluline koht palvel enne teele minekut. Selles raamatus on üldiselt kõike, on Eesti ajalugu, armastust, ärevate aegade saabumise ohtu. Kuid jah, autor ise oli kutsuvam kui lugu on välja tulnud. Kõige kummastavam oli aga minu jaoks loodus. Need ranna kirjeldused kajastusid mulle pigem mõne Austraalia ranniku kirjeldusena (kuidas hoovus tuleb ja tüdruku ära viib). Samas ei ole ma väga Paldiski ümbruse randade iseloomuga tuttav. Võib olla siis tõesti?!

Kirjastus: Eesti Raamat, 2020

363 lk

Ja meie kohal vaid sinine taevas

Lugesin Lutz Dettmanni „Anu“, mis kutsus edasi lugema ka selle järge. Esimene osa oli rohkem Christopheri lugu, teises osas lubatakse Anu lugu.

Üldiselt jätkub lugu sealt, kus ta esimeses raamatus pooleli jäi – Anu on kinni nabitud, istub kitsukeses kongis ja on uue võimu meelevallas. Christopher on põgenenud Rootsi, kuid ka tema peab varjama oma tegelikku isikut ja rahvust. Anu saatus käib mööda tüüpilist represseritu rada: patareivangla, pikk teekond Siberisse, GULAG. Christopheril on võimalus oma saatust ka veidi juhtida. Kahe noore inimese saatust saadab mälestus ilusast armastusest Eestimaal.

Pärast paksu telliskivimõõtmelise raamatu lugemist pole mul tegelikult palju öelda. Eks on sellesisulisi raamatuid ju loetud ennegi ning see raamat ei ole midagi teistsugust. On ajalootaust ja armastuslugu, eristub see lugu jutustamise laadis: ema jutustab end minevikupainajatest vabaks rääkides oma lugu tütrele. See ema ja tütre omavaheline olemine oli raamatu kõige armsam osa – ühe heldimus ja teise hingepuhastumise soov. Nii et tõetruu see lugu on ja on väga raske ettekujutada, mida kõike pidid inimesed läbi elama, kusjuures need läbielamised olid ju ka põhjustatud teiste inimeste poolt.  Anna idiootidele võim ja need kasutavad oma volitusi täiega. Usk ja lootus säilivad aga ka kõige hullemates olukordades ning õpetliku terana võtan raamatust kaasa nipi, mis aitas Anul üleelada kõige hullemad jubedused: mana silmeette ilusad minevikumälestused.  Muidugi on see nii kurb lugu, mida ei oska isegi pärast lugemist ja ette kujutamist täielikult mõista. Ütleks veel, et õnneks, sest kes tahaks mõista vägivalda.

Kuna eeldasin, et järg „Anule“ ongi konkreetselt järg, siis päriselt nii see ei olnud. Mingis osas jutustati ümber ka juba esimeses osas olnut. Minu jaoks muutus see kordavaks ja pani ülelehe lugema. Kui raamatu esimest osa mitte lugeda, siis on need n.ö kordused ilmselt asjakohased. 

Ühe mõtte kirjutasin ka välja, selle ütles pastor Christhophile. Raamatud on kõige kallimad ja paremad sõbrad, kui sõpradeks on osatud valida õiged raamatud. Muidu võivad nad ka haiget teha, elu ära rikkuda ja isegi hukatust tuua lk 696

Kirjastus: Sinisukk, 2018

696 lk

Anu

Olen mõelnud, et aitab sõja-teemaliste raamatute lugemisest, sest loetud on mul neid erinevate vaatenurkade alt päris palju.  Seekord jäi silma pealtnäha jällegi midagi teistsugust ja huvi oligi äratatud. Sakslane Lutz Dettmann kirjutab aja-, sõja- ja armastusloo, mille põhi tegevus leidis aset Eestimaal. Raamatu autor on estofiil, kelle armastus Eesti vastu sai alguse juba 1974. aastal.

Baltisakslane Christoph Scheerenberg jätab oma ajakirjanikust naabrile päranduseks päeviku ja märkmed. Päeviku sissekanded ja teave leitud paberitelt juhivad mehe 1938. aastasse, mil noor Christoph sõidab Saksamaalt Tallinna oma lapsepõlveradadele. Juhus viib ta ka Hiiumaale. Sellest külaskäigust saab alguse ilus armastuslugu. Kena rahusuvi lõppeb Christophi kodumaale naasmisega, et kord õpetatud arstina oma kallima juurde naasta.  Maailmas on aga keerulised ajad ning sõda tõmbab armastajate plaanidele mitmekordsed kriipsud peale. Sõjakeerises satub mees küll Eestimaale, kuid rindeoludes on kokkussaamise võimalused pea olematud.

Raamatu esimene pool on romantiline armastuslugu, mida toetavad kenad looduse kirjeldused. Võib olla ehk liigagi sentimentaalne ja pisut venitatud, kuid siis tuleb sõda ja igasugu romantika ning sentimentaalsus on kadunud. Saabub rusuv võitlus, ja see võitlus ei olegi vaid otsene vaenlase jahtimine, vaid see võitlus on ka iseendaga.  Eestmaal sündinud sakslasel tuleb lõpuks pooli valida. Ja kui valida on paljude vahel: kommunistid, fašistid, metsavennad, vaba-lääs, siis kõige selle valiku keskele tahaks kusagile paigutada ka armastuse. Dilemma missugune – kellega ja kuhu jääda, kui on veel võimalik ise valida?! Minu jaoks on põdrakanep lill; kellel olekski õigust otsustada, mis on umbrohi ja mis mitte? Lk 464

Meie maad ja rahvast kirjeldatakse selles loos väga ilusates toonides, oleme malbed, rahulikud, külalislahked, tõe ja õigluse eest väljas. Vaid mõni tilk tõrva rikub seda meepotti. Kuigi, isegi kunagistel sõpradel, kes võitlesid nüüd vaenlaste ridades, on esile toodud inimlikumad jooned.

Taas kord väga haarav raamat, milles on ootamatud pöörded ja piisvalt palju põnevust. Mina lugesin ta läbi „kahe jutiga“.

Raamatul on ka järg "Ja meie kohal vaid sinine taevas", mis on Anu edasise saatuse lugu. Panin sellegi oma lugemiste listi.

Kirjastus: Sinisukk, 2013

464 lk