Sunday, February 11, 2018

Zuleihha avab silmad



„Zuleihha avab silmad“ on tatarlanna Guzel Jahhina debüütromaan ning raamatu prototüüp on autori vanaema. Ei oskagi seletada miks, kuid mulle imponeeris väga pealkirjas olev nimi Zuleihha , mis aitas langetada lugemisotsust.
Raamatu sündmustik viib esilagu 30ndate Tatarimaale. Alandlik Zuleihha elab jõhkra mehe ja kurja ämmaga väikese külakeses. Võiks öelda, et elatakse jumalakartlikult ja kollektiviseerimise hirmus, kuid mehe ja ämma käitumise kirjeldused just jumalakartlikult ei mõju, pigem elab alandlikku elu vaid Zuleihha. Kulaku kui klassi likvideerimise käigus saab mees surma ja Zuleihha küüditatakse koos tuhandete teistega Siberisse. Angara jõeäärde satub kirev seltskond: talupojad, intelligents, moslemid, ateistid, kriminaalkurjategijad ehk teisisõnu kõik need, kes olid või näisid olevat klassivaenulik element. Seda kampa valvama jäetakse komandat Ignatov, varustuseks vaid kott soola ja padrunid, mõned käsisaed ja õnged. See on ühe Siberi külaksese tekkeloo algus, kus sisuliselt mitte millestki, vaid tahtejõu toel, sündis taigasse elu. Sellest elust sündis küla, kolhoos.  
Siiski ei ole see ainult selle küla rajamise lugu. See on kõikemuutva julma ajastu lugu, kuhu mahub ka kübeke hellust, hoolimist ja armastust. Ning taas kord inimeste kohanemisvõime lugu, kuidas tingimustes, kus mitte mingeid tingimusi praktiliselt ei ole, leiavad tugevamad selle, mis neid elus hoiab. Kes leiab kunstiga tegelemise, kes teiste aitamise, kes lipitsemise valitsevate organite ees, igal oma pidepunkt, millele toetuda. Ning tegelikult on ka olukorraga leppimise lugu, sest on vaid kaks varianti, kas nutta taga oma eelmist elu või kohaneda selle praegusega. Ja võib isegi nii minna, et see praegune kaalub üles eelmise. Nii taipab Zuleihha , et kummalisel kombel on isegi hea, et saatus oli ta siia paisanud lk 342. Ja võib olla on see ka lunastuse lugu, ning kõikehõlmava emaarmastuse lugu. Sellest raamatust saab kindlasti väga hea filmi.
Mulle meeldis, et tegevustik lendas üle aastate ja iga peatükk algas uue lootusega. Ja et selle ebainimlikkuse keskele mahtus ka killuke arglikku armastust. Et see, kes oli pealtnäha pahaks mõeldud, ei olnud seda üdini mitte, ning see keda näidati vagura ja alandlikuna, osutus hoopis tugevamaks ja sitkemaks. Kõik ei olegi alati nii, nagu esialgu paistab.
Raamat on väga kaasahaarav ja nii mitmetahuline, et sellest jätkuks jutuainet mitme kandi pealt kauemaks.  Mul oli vaja minna ühele üritusele ja enne minekut lugesin seda  raamatut ning tabasin end mõttelt, et miks ma andsin lubaduse minna, pigem loeksin hea meelega edasi.
Mõtted pole jõgi, tammi ette ei pane, las nad siis voolavad lk 343
Kirjastus: Tänapäev
435 lk

Monday, February 5, 2018

Keegi pole nii vinge kui meie



Kui sa ise end ei armasta, ei saa sind ka teised armastada. Kui sa ise end ei kiida, ei kiida ka keegi teine. Sellised on kusagilt pärit ütlemised ja selliselt kõlab ka Markus Huberi ja Robert Treichleri koostatud raamatu pealkiri. Tundub lõbus.
Need kaks austerlast on üle kümne aasta tagasi üsna ülbelt võtnud läbi pea kogu Euroopa rahvastiku ning pannud paika selle, kuidas iga rahvus nende silmis näib. Natuke irooniliselt ja laias laastus ka ülevaatlikult on omistatud igale rahvusele mingid omadused, mis peaksid üleüldiselt iseloomustama kogu rahvust. Näiteks lätlased näevad välja nagu märg-venelased; türklased nagu kreeklased, kes on pagendatud Egeuse mere teisele kaldale; tšehhid nagu esteetilised dissidendid; ja muidugi on selles nimekirjas ka eestlased, kes on nimetatud kratsivate kampsunite rahvaks ning kes vähe sellest, et topivad endale iga üks erineva mustriga kampsuni selga, proovivad neid ka välismaalastele maha parseldada.😉 Tuleb tunnistada, et tibake äratundmist oli nende meeste arvamistes küll.
Nii et kokkuvõttes selline muhe lugemine, mida võib võtta erinevalt. Esmalt, kust võtavad kaks meest sellise ülbuse, et igale rahvusele nende oma tõde näkku öelda 😀 Me ei ole ju tegelikult sellised! Või teisalt. On ikka hea ka, kui keegi meile aeg-ajalt tõde näkku ütleb ja meelde tuletab: oleme jah just sellised. Igatahes pole teada, kas need mehed julgevad ikka vabalt ringi luusida. Pole ka see teada, kas nad tegelikult ka igale rahvusele otsa on vaadanud. Aga killuke nalja ja naeru peab olema igas päevas, ja täpselt nii seda lugemist võibki võtta. 
Veel on lugenud:
https://loterii.blogspot.com.ee/2011/04/markus-huber-robert-treichler-keegi.html 
Kirjastus: Olion
152 lk

Sunday, February 4, 2018

Minu Saksamaa



Seekordse lugemisvaliku põhjendusi on koguni kolm.
Mõnikord on nii, et tõstad ühte raamatut, vaatad teist ja sirvid kolmandat ning mitte ükski ei kutsu lugema. Kas on mõtted hajevil või ei oska lihtsalt selgusele saada, mida täpselt vajad. Sellisel juhul toimib (minu jaoks) „Minu“ sarja raamat.
Marianne Suurmaa „Minu Saksamaa“ oli mul veel lugemata ning kuna olen kogenud põgusalt Saksamaa kiirteede elu ja jalad pannud maha küll vaid Aachenis ja Kölnis, siis huvi selle maa vastu on üsna suur just sellise väikese kokkupuute pärast.
On  üsna tavaline, et tänaval kõndides keerad pilgu tuledes akendele ja õige natuke tahaks piiluda ettetõmmatud kardinate taha ning kaeda, mis elu selles peres elatakse. Minu sarja raamatud, mõni rohkem mõni vähem, on seda kardinat pisut paotanud ning veidike paljastanud elu, mille on kaasatoonud otsus minna kusagile mujale.
„Minu Saksamaa“ on avanud keskmisest rohkem just perekondlikku olemist ja otsuseid, sest Saksamaale mindi terve pere ja mõttega proovida seal oma elujärg sisse seada. Mis ei olnud sugugi kerge. Saksamaa on territoriaalselt ja võimalustelt väga suur maa. Mulle meeldis, et Minu Saksamaast ei püütud teha ühte kõikehõlmavat raamatut. Keskenduti pigem oma perele ja inimestele, keda teekonnal kohati, kes mõjutasid, kes ongi Saksa rahvas, olgu nad siis millisest rahvusest tahes. Nii et otsapidi on puudutatud ka pagulasteemat. Aga ka igapäevast olmet ja muidu teavet sarnaste olukordade kogejatele, on siin rohkesti.
Mõjub see lugemine väga inspireerivalt. Mitte et nüüd kohe ise  minema tahaks hakata, pigem mõjub see võõrsil hakkamasaamise lugu motiveerivalt ka oma argise olmega toime tulemisel. Sest kui tundub, et kusagil mujal on väga palju parem, siis sellest Saksamaa loost selgub, et ega sealgi kõik roosiline ei olnud. Kutsuvalt mõjuvad küll looduse, eheda maaelu ja väikeste idülliliste linnade kirjeldused ning kirjeldatud kogukonna kooskäimise tavad ning kokkuhoidmise tunne.
Lugeda oli väga mõnus. Minu Saksamaa on aus ja ilustamata raamat, ning autori valikutegemise oskustest, sisemistest heitlustest ning toimetulekuoskustest on õppida üsna palju. Ka meie oma kodumaal. 
Veel on lugenud: http://maemaailm.blogspot.com.ee/2016/10/minu-saksamaa-marianne-suurmaa.html 
https://sepikoja-sepistused.blogspot.com.ee/2016/11/minu-saksamaa.html 
https://triinuraamatud.wordpress.com/2016/12/31/2320/ 
Kirjastus: Petrone Print
304 lk