Sunday, February 11, 2018
Monday, February 5, 2018
Keegi pole nii vinge kui meie
Kui sa ise end ei armasta, ei saa sind ka teised armastada. Kui sa ise end ei kiida, ei kiida ka keegi teine. Sellised on kusagilt pärit ütlemised ja selliselt kõlab ka Markus Huberi ja Robert Treichleri koostatud raamatu pealkiri. Tundub lõbus.
Need kaks austerlast on üle kümne aasta tagasi üsna ülbelt võtnud läbi pea kogu Euroopa rahvastiku ning pannud paika selle, kuidas iga rahvus nende silmis näib. Natuke irooniliselt ja laias laastus ka ülevaatlikult on omistatud igale rahvusele mingid omadused, mis peaksid üleüldiselt iseloomustama kogu rahvust. Näiteks lätlased näevad välja nagu märg-venelased; türklased nagu kreeklased, kes on pagendatud Egeuse mere teisele kaldale; tšehhid nagu esteetilised dissidendid; ja muidugi on selles nimekirjas ka eestlased, kes on nimetatud kratsivate kampsunite rahvaks ning kes vähe sellest, et topivad endale iga üks erineva mustriga kampsuni selga, proovivad neid ka välismaalastele maha parseldada.😉 Tuleb tunnistada, et tibake äratundmist oli nende meeste arvamistes küll.
Nii et kokkuvõttes selline muhe lugemine, mida võib võtta erinevalt. Esmalt, kust võtavad kaks meest sellise ülbuse, et igale rahvusele nende oma tõde näkku öelda 😀 Me ei ole ju tegelikult sellised! Või teisalt. On ikka hea ka, kui keegi meile aeg-ajalt tõde näkku ütleb ja meelde tuletab: oleme jah just sellised. Igatahes pole teada, kas need mehed julgevad ikka vabalt ringi luusida. Pole ka see teada, kas nad tegelikult ka igale rahvusele otsa on vaadanud. Aga killuke nalja ja naeru peab olema igas päevas, ja täpselt nii seda lugemist võibki võtta.
Veel on lugenud:
https://loterii.blogspot.com.ee/2011/04/markus-huber-robert-treichler-keegi.html
Kirjastus: Olion
152 lk
Sunday, February 4, 2018
Minu Saksamaa
Seekordse lugemisvaliku põhjendusi on koguni kolm.
Mõnikord on nii, et tõstad ühte raamatut, vaatad teist ja sirvid kolmandat ning mitte ükski ei kutsu lugema. Kas on mõtted hajevil või ei oska lihtsalt selgusele saada, mida täpselt vajad. Sellisel juhul toimib (minu jaoks) „Minu“ sarja raamat.
Marianne Suurmaa „Minu Saksamaa“
oli mul veel lugemata ning kuna olen kogenud põgusalt Saksamaa kiirteede elu ja
jalad pannud maha küll vaid Aachenis ja Kölnis, siis huvi selle maa vastu on
üsna suur just sellise väikese kokkupuute pärast.
On üsna tavaline, et tänaval kõndides keerad pilgu tuledes akendele ja õige natuke tahaks piiluda ettetõmmatud kardinate taha ning kaeda, mis elu selles peres elatakse. Minu sarja raamatud, mõni rohkem mõni vähem, on seda kardinat pisut paotanud ning veidike paljastanud elu, mille on kaasatoonud otsus minna kusagile mujale.
„Minu Saksamaa“ on avanud keskmisest rohkem just perekondlikku olemist ja otsuseid, sest Saksamaale mindi terve pere ja mõttega proovida seal oma elujärg sisse seada. Mis ei olnud sugugi kerge. Saksamaa on territoriaalselt ja võimalustelt väga suur maa. Mulle meeldis, et Minu Saksamaast ei püütud teha ühte kõikehõlmavat raamatut. Keskenduti pigem oma perele ja inimestele, keda teekonnal kohati, kes mõjutasid, kes ongi Saksa rahvas, olgu nad siis millisest rahvusest tahes. Nii et otsapidi on puudutatud ka pagulasteemat. Aga ka igapäevast olmet ja muidu teavet sarnaste olukordade kogejatele, on siin rohkesti.
Mõjub see lugemine väga inspireerivalt. Mitte et nüüd kohe ise minema tahaks hakata, pigem mõjub see võõrsil hakkamasaamise lugu motiveerivalt ka oma argise olmega toime tulemisel. Sest kui tundub, et kusagil mujal on väga palju parem, siis sellest Saksamaa loost selgub, et ega sealgi kõik roosiline ei olnud. Kutsuvalt mõjuvad küll looduse, eheda maaelu ja väikeste idülliliste linnade kirjeldused ning kirjeldatud kogukonna kooskäimise tavad ning kokkuhoidmise tunne.
Lugeda oli väga mõnus. Minu Saksamaa on aus ja ilustamata raamat, ning autori valikutegemise oskustest, sisemistest heitlustest ning toimetulekuoskustest on õppida üsna palju. Ka meie oma kodumaal.
Veel on lugenud: http://maemaailm.blogspot.com.ee/2016/10/minu-saksamaa-marianne-suurmaa.html
https://sepikoja-sepistused.blogspot.com.ee/2016/11/minu-saksamaa.html
https://triinuraamatud.wordpress.com/2016/12/31/2320/
Kirjastus: Petrone Print
304 lk
Subscribe to:
Posts (Atom)