Eisen

 

Guzel Jahhina „Eisen“

Vene keelest tõlkis Erle Nõmm

Kirjastus: Tänapäev, 2025

562 lk

Praegu ilmub üsna palju raamatuid päris inimestest ilukirjanduslikus võtmes. “Eisen” on üks nendest. Sergei Eisestein oli Nõukogude filmilavastaja, stsenarist ja ka teoreetik, kelle tegutsemisaastad jäid Nõukogude Liidu sündimise, kasvamise ja sõja aega.  Keerulise natuuriga mees tekitab küsimusi, et kes ta siis õigupoolest oli? Ellu jääda ja luua võimule sobivaid filme oli tol ajal üpris keeruline. Eisen aga jäi, kõige kiuste. See raamat räägibki mehe kujunemisest, s.h lapsepõlvest ning elust filmirežissöörina, mis on ohtralt kokku seotud ajaloolise õõvaga (näit. ohvrit peksti nii kaua, kui ta oli nõus allakirjutama oma süüle, jne). Kunst k.a filmikunst oli poliitilisele propagandale tugev relv ja ilmselgelt said sellel alal karjääri teha vaid need, kes survele allusid. Kas nad ka südamest nii tundsid, on teine teema. Mulle tundus, et Eisenile oli oluline luua ja läbilüüa, kuid mingi sisemine konflikt ideede ja loodu vahel temas oli. Igatahes oli tegemist tõesti väga huvitava persooniga, kes oskas kuidagi eriliselt hästi ujuda antud tingimustes.

Olen varasemalt lugenud ka Jahhina „Zuleihha avab silmad“, mis loo mõttes meeldis rohkem. „Eisen“ jääb üsna palju tema loomingusse kinni, mis nii eriliselt huvi ei pakkunud. Samas hr Eisen ise ja tema saatus oli põnev vägagi. Mixides kokku päris ja väljamõeldise, annab lugu edasist mõtteainet vast rohkem, kui oleks lugenud ainult kuiva elulugu. Nii et otseselt vaimustuses ei ole, aga mulle ikkagi pigem meeldis, sest jutustatud on hästi ning ka teisi tuttavaid nimesid Nõukogude filmist ja üldse ajaloost, kohtab raamatus mitmeid. 

Aadlipesa

 

Ivan Turgenev ,,Aadlipesa,,

Vene keelest tõlkinud Virve Grimm

Kirjastus: Eesti Raamat, 1983

271 lk

 

19. sajandi esimene pool, O....kubermangulinna servapealses uulitsas  ilusas uhkes majas elab aadliperekond. Lävitakse teiste omasugustega, peetakse balle ja õhtusööke, veedetakse aega kaardimängu laua taga ning pööblil sinna asja ei ole. Lavretski armub malbesse neidu, abikaasa on tal kuulduste põhjal surnud ning mehele on see pigem kergendus. On ju naine olnud truudusetu ning elanud aastaid Pariisis. Nooruke Liisa jagab oma armastust jumala ja mehe vahel. Aga  ega sellestki armusuhtest midagi head tulemas ei ole.

Seadsin endale sel suvel eesmärgiks lugeda mõnda vana klassikut ja nii see Turgenev ette sattus. See Aadlipesa oli päris vahva lugemine. Kõiki neid kirjeldatud üllaid tundeid, peeneid väljaütlemisi, kõrgseltskonna kahepalgelisust oli vahva jälgida. Minnakse suguvõsati ka pisut kaugemale ajas tagasi ning see on Vene kultuurilugu. Härra Lavretski on sümpaatne tegelane ning tema sisemised heitlused tunnetega olid vägi tõetruud ning võikisid ju kehtida igal ajal. Kusjuures oli toonagi hinnas välismaa - peen oli omada guvernante Prantsusmaalt, heaks tooniks peeti prantuse keele oskust. Nii et see vene hing ei ole ka puhas sellest mujal on rohi rohelisem.

Igaahes lugedes kangastusid daamide kohevad kleidid ja härrade kaftanid.😉

 

Millekõige puhul olen ma vahel kärbseid kadestanud ja mõtelnud, et vähemalt nendel on maailmas hea elada: aga ükskord öösi kuulsin, kuidas kärbes ämbliku käes pirises – ja siis ma mõtlesin, et ei, et nedel on nisamuti omad hädad lk 232

Halli hundi päevik

 

Ahto Levi „Halli hundi päevik“

Vene keelest tõlkisid Juhan Jürna, Ülar Lauk

Kirjastus: Paradiis, 2023

336 lk

Isapoolset sugupuud uurides selgus, et Ahto Levi alias Levi Lippu on minu kolmandat põlve nõbu, see teadmine tõi minu lugemislauale „Halli hundi päeviku“.

Autobiograafiline jutustus on olemas juba aastast 1968 ja seda on tõlgitud 16 keelde, raamatu ainetel on valminud 1972. aastal isegi film „Tagasipöördumine ellu“. 

Levi kirjeldab oma seiklusterohket elu alates lapsepõlvest jõudes välja kolmekümnendatesse eluaastatesse. See elu, mida tema elas oli hullem kui hullumeelne. Rahutu hing otsis juba lapseeas vaid seiklusi ning need seiklused sisaldasid põgenemist Saksamaale, Hitlerjugendis oldud aega, põgenemisi, vangilaagreid, vargusi, siis taas põgenemisi ja vangilaagreid. Kogu selle hullumeelse eluga oli tal alati kaasas paber ja pliiats, sest ta armastas kirjutada. Levi võis näida paadunud pätt, aga siiski oli temas see miski, mis äratas usaldust, andis lootust sellele normaalsusele, millega seadusekuulekad inimesed päevi täidavad. Oma annet kirjutada, tajus ta ise ka ning samuti mõistis oma valesid valikuid. Samas võitulus iseendaga oli ka omamoodi katsumus. Tema autobiograafia oli põnevam mõnest põnevusromaanistki. Igatahes sõnu ta tõesti seada oskas. Küllap on selles loos palju ka väljamõeldist, kirjutas ta ju seda elulugu aegade jooksul, mil ta oma kirjutatut luges, taas uuesti üle, tehes väikesi parandusi ja lisandusi. Nii et kas see lugu just sulatõsi on, ei tea. Aga ega sel polegi tähtusust. Lugemisvarana oli „Halli hundi päevik“ väga hea.

 

Kui tahad oma kelguga mäest alla sõita, siis ole lahke, tiri oma kelk ise mäkke ka lk 130

Tähtede ja hirmu taustal

 

Tamara Petkevitš „Tähtede ja hirmu taustal“

Vene keelest tõlkinud Enn Siimer ja Madis Lukats

Kirjastus: Varrak, 2024

520 lk

 

„Tähtede ja hirmu taustal“ on dokumentaalromaan, kõik see lugu on päriselt aset leidnud. Tamara sündis Petrogradis aristokraatlikus perekonnas. Kommunismi tuulte vallas hakkas ka tema isa uute ideoloogiate valgusesse uskuma, kuid see ei tähendanud seda, et repressioonid nende peret ei puudutaks. Tamara isa saadeti vaatamata veendumustele asumisele, ema ja üks õdedest jäid näljahädale jalgu ning teine õeke sattus lastekodusse. Vaid 22 aastane Tamara mõisteti süüdi ning asumisele. Süüd otseselt ju süüdimõistmiseks vaja ei olnud, piisas sellest, et olemas olid. Visa noor naine säilitas ausa- ja kindlameelsuse isegi kõige raskmates oludes ning oli uskumatult vapper ka siis, kui elu ümberringi oligi lootusetu. Siiski olid inimesed need, kellesse ta uskus ning kes tema usku aitasid säilitada. Andeka deklamaatorina sattus ta agitbrigaadi ning tal õnnestus tegeleda näitlemisega.

See on nüüd küll ühteaegu väga valus, aga teatud mõttes ka ilus raamat. Selles loos on Vene rahva ühe etapi ajalugu, kogu selle inetuses ja õõvas.  Kõik need vangilaagrite stseenid on kohutavad, sest inimese elu muudeti olematuks. Aga samas rõhutakse ka kõige jubedamates olukordades inimsuhetele ning väärikuse hoidmisele, ja see oli ilus. Kuna Tamara oli kultuuri armastavast perekonnast, siis määratles see asjaolu tema edasise elu. Temas säilis mingi hoiak, mis tekitas respekti ka kõige paadunumas pätis, mulle tundus nii. Sõltus ju toona inimese saatus teisest inimest. Kõlab uskumatult, kuid ka kõige koledamates tingimustes armuti ja unistati päris elust vabaduses, kusagil pidi ju see õige elu olema ja millalgi pidi see ju algama - selline unistus oli nooruse privileeg. Ka Tamara armus neis oludes ning vaatamata kõigele ei jäänud ta talle osaks saanud hädadesse kinni, et vaatamata päris ebainimlikele katsumustele näeb ta ikkagi mingit valgust ja ei kaota lootust.

Imelik on öelda, et mulle meeldis lugeda inimeste piinadest, aga igal vabal minutil ma tõesti soovisin lugeda. Hästi ladus lugemine, võiks vabalt uskuda, et väljamõeldis - meie, siin oma mugavas maailmas ei oska ette kujutada, et selline elu saab võimalik olla. Siiski kõik toimus ja me peame seda mäletama nende kirjapandud lugude kaudu, et oskaks rohkem hinnata oma praegust heaolu. Kõlab väga kulunult, aga nii on.

Sa ise ei ole veel eriti selgusele jõudnud, kes või mis sa oled, aga inimkonnal on varutud hinged, kes just algetapil on valmis sind aitama kõigest hoolimata. Sellega nad annavadki sulle teada, milliseks sa pead saama, et sobida jumaliku ettehooldusega. Lk 250

Elu eesmärk – mitte ainult ootused, mitte ainult suundumus: see on meie elu toonus, see on elule omane telg, meie loomingulise ja loova „mina“ vahetu aktiivsus. Isiksus kehtestab ennast läbi tegude, läbi isikliku vabaduse, ja see, see saavutuste protsess ongi elu eelmärk. Siin on lakkamatud nihestused filosoofiaks ja religioonis ja nende ületamise läbi kasvab meie vaimne kultuur lk 304

Valge Bim mustkõrv

Minust on läinud millegipärast mööda paljud omal ajal väga populaarsed raamatud. Näiteks ei olnud ma lugenud Gavriil Trojepolski jutustust „Valge Bim mustkõrv“. Nüüd aga jäi see koltunud lehtede ja ilma korraliku kaaneümbriseta raamat mulle näppu ning mõtlesin: annan sellele raamatule veel ühe võimaluse loetud saada.😉 Seda enam, et ka Andrus Kivirähk mainis 13. septembri OP-i saates, et ega raamat ei ole nagu juurekraam või puuvili, mida sa pead minema turult värskelt ostma. Vabalt kõlbab ka kümme või 100 aastat tagasi ilmunud raamatut lugeda.

Ivan Ivanõtš võttis endale üksinduse peletamiseks setteri-tõugu koera. Koer ei sobitunud kehtestatud tõustandardite järgi tüüpiliste setterite hulka, sest valge värvus ja must kõrv, kuid Ivan Ivanõtši see ei heidutanud, tema vajas vaid sõpra. Isiksuse kahestumine on pikaajalisel üksiolekul mingil määral paratamatu. Juba muistsest ajast on inimest selle käest päästnud koer lk 38. Kindlakäeliste õpetuste saatel kasvas Bimist kena kuulekas koer. Kõik oli hästi kuni Ivan Ivanovitši sõjaajal haavata saamise tagajärjed viisid peremehe haiglasse. Bim hakkab oma peremeest igatsema ja otsima. Sellel otsimisteekonnal kohtab ta igasuguseid inimesi.

Millegipärast toovad just loomalood inimeses härdama poole välja. Minuga on küll nii. Kui olen lugenud krimkat, kus surevad inimesed, ei ole lugedes nii kahju, kui kurba loomalugu lugedes. Võib-olla on põhjus selles, et kui ei ole just toiduahelaga tegemist, teevad  loomale kurja enamasti inimesed. „Valge Bim mustkõrv“ jutustab koera (kes on parimaid looduse ja kannatliku inimese loodud olendeid lk 36) truudusest, inimeste eripalgelisusest ja on väga kurb lugu.

Sellest üdini ajastutruust loost on olemas ka film, kuid seegi on mul nägemata. Muidugi kangastub ka lugedes silme-ees ehtne nõukogude film, kus on  raudtee, vatijoped, see hoomamatu tühjus ja Nõukogude kodaniku manitsemine: kak tak možno. Lisaks sellele nõukaaegsusele, on selles loos ka täiesti adekvaatne mure loodushoiu pärast, mure lindude ja loomade pärast. Kui palju küttida: kas tappa linde-loomi kasutult, vaid hasardi, lõbu, mingi kampaania pärast või vaid toidulauale? Päästke hall vares – lindude maailma satiirik! lk 39.  Kes peaks vastutama kemikaalide liigse kasutamise eest? Isegi toonaseid absurdseid korraldusi kirjeldatakse ning võib imeks panna, kuidas tsensuur selle avaldamist ei takistanud.

Autor pöördub ka lugeja poole: kallis lugeja, ära süüdista žanride segamise pärast, sest elu ise on segu: hea ja kuri, õnn ja õnnetus, naer ja kurbus, tõde ja vale elavad kõrvuti, ja nad on nii lähestikku, et vahel on raske üht teisest eraldada. Mulle oleks halvem, kui sa minu juures märkaksid pooltõtt. See sarnaneb pooleldi täidetud vaadiga. Ja vahet pooltühja ja pooltäis vaadi vahel pole mõtet tõestama hakata. […] kui kirjutada ainult õnnest, siis lakkavad inimesed nägemast õnnetuid ja lõpuks ei märkagi enam neid; kui kirjutada ainult tõsisest ja kaunist, siis inimesed lakkavad naermast inetu üle lk 89

Härduspisarad on pühitud ning oma truu kutsu kallistatud. Mõtlen siin, et mis tingib küll selle, et üks osa inimestest armastab koeri, teine vihkab: peab neid nakkusohtlikeks, kurjusekehastuseks, roojasteks olevusteks?

Kirjastus: Eesti Raamat/ 1975

173 lk

Zuleihha avab silmad

„Zuleihha avab silmad“ on tatarlanna Guzel Jahhina debüütromaan ning raamatu prototüüp on autori vanaema. Ei oskagi seletada miks, kuid mulle imponeeris väga pealkirjas olev nimi Zuleihha , mis aitas langetada lugemisotsust.

Raamatu sündmustik viib esilagu 30ndate Tatarimaale. Alandlik Zuleihha elab jõhkra mehe ja kurja ämmaga väikese külakeses. Võiks öelda, et elatakse jumalakartlikult ja kollektiviseerimise hirmus, kuid mehe ja ämma käitumise kirjeldused just jumalakartlikult ei mõju, pigem elab alandlikku elu vaid Zuleihha. Kulaku kui klassi likvideerimise käigus saab mees surma ja Zuleihha küüditatakse koos tuhandete teistega Siberisse. Angara jõeäärde satub kirev seltskond: talupojad, intelligents, moslemid, ateistid, kriminaalkurjategijad ehk teisisõnu kõik need, kes olid või näisid olevat klassivaenulik element. Seda kampa valvama jäetakse komandat Ignatov, varustuseks vaid kott soola ja padrunid, mõned käsisaed ja õnged. See on ühe Siberi külaksese tekkeloo algus, kus sisuliselt mitte millestki, vaid tahtejõu toel, sündis taigasse elu. Sellest elust sündis küla, kolhoos.  

Siiski ei ole see ainult selle küla rajamise lugu. See on kõikemuutva julma ajastu lugu, kuhu mahub ka kübeke hellust, hoolimist ja armastust. Ning taas kord inimeste kohanemisvõime lugu, kuidas tingimustes, kus mitte mingeid tingimusi praktiliselt ei ole, leiavad tugevamad selle, mis neid elus hoiab. Kes leiab kunstiga tegelemise, kes teiste aitamise, kes lipitsemise valitsevate organite ees, igal oma pidepunkt, millele toetuda. Ning tegelikult on ka olukorraga leppimise lugu, sest on vaid kaks varianti, kas nutta taga oma eelmist elu või kohaneda selle praegusega. Ja võib isegi nii minna, et see praegune kaalub üles eelmise. Nii taipab Zuleihha , et kummalisel kombel on isegi hea, et saatus oli ta siia paisanud lk 342. Ja võib olla on see ka lunastuse lugu, ning kõikehõlmava emaarmastuse lugu. Sellest raamatust saab kindlasti väga hea filmi.

Mulle meeldis, et tegevustik lendas üle aastate ja iga peatükk algas uue lootusega. Ja et selle ebainimlikkuse keskele mahtus ka killuke arglikku armastust. Et see, kes oli pealtnäha pahaks mõeldud, ei olnud seda üdini mitte, ning see keda näidati vagura ja alandlikuna, osutus hoopis tugevamaks ja sitkemaks. Kõik ei olegi alati nii, nagu esialgu paistab.

Raamat on väga kaasahaarav ja nii mitmetahuline, et sellest jätkuks jutuainet mitme kandi pealt kauemaks.  Mul oli vaja minna ühele üritusele ja enne minekut lugesin seda  raamatut ning tabasin end mõttelt, et miks ma andsin lubaduse minna, pigem loeksin hea meelega edasi.

Mõtted pole jõgi, tammi ette ei pane, las nad siis voolavad lk 343

Kirjastus: Tänapäev

435 lk

Muinasjutud

Mõni täiesti tühisena näiv hetk jääb millegipärast meelde kogu eluks.

Seoses Puškini muinasjuttudega on mul meeles üks vihmane suvepäev lapsepõlveaegadest, mil olin umbes 11-12. aastane.  Kuna elasime suht kitsastes oludes, siis ma eriti endale sõpru külla ei kutsunud. Pigem käisin ise külas. Sellel päeval millegipärast olime meil ja mina lugesin ette muinasjuttu tsaar Saltaanist. Vihm krabistas vastu akent, tüdrukud istusid üks tugitoolis ja teine diivanil ning kuulasid, ja mulle väga meeldis ette lugeda.  Sama palju meeldis ka see värsivormis muinasjutt.

Olen mõelnud, et miks just see hetk on mulle nii hästi meelde jäänud. Küllap ikka sellepärast, et selline ettelugemine ei olnud ka toona täiesti tavaline. Oleme harjunud, et lugejateks on ema või isa, vanaema või vanaisa, õpetaja või kasvataja, aga eakaaslased üksteisele tavaliselt ette ei lugenud.

Nüüd lugesin taas Puškini „Muinasjutte“, seekord küll vaikselt ja ise endale. See Günther Reindorfi illustratsioonidega raamat on minu jaoks puhas nostalgia ja ajatu klassika.

Täna on ettelugemise päev! 

Kui soovid olla kuulaja, siis err-i arhiivist  saab kuulata Puškini muinasjutte .  Selle helifaili 08.50. minutil on ühe lapse vahva interpretatsioon "Muinasjutt tsaar Saltaanist".