Sunday, June 29, 2014

Provence´i murtud südamega



 
Provence`i  räägitakse kui lummavalt kaunist puhkuse paigast ning ilmselt pea igaüks oma unelmais sinna minna tahaks. Seega oli  pealkiri ajendiks, miks sai seekord lugemiseks valitud just see raamat.

Lühidalt sisust. Heidi abielu oli  täiuslik.  Elu on täis ootamatusi ja pärast abikaasa surma tuleb üksinda iseenda ja oma lapsega hakkama saada. Seni kestnud ilusat elu on raske mälust kustutada ja nii elab ta paljuski mälestustes. Tema lähedaste arvates on talle vaja elumuutust ja hingevalust aitaks üle saada üks Provence`isse kaotatud suvi. Nagu ikka, üks ootamatus viib teiseni ja Heidi leiab taas armastuse. Nii saab mõttes raamatu pealkirjale lisada teise poole – Provence´ist tagasi kaotatud südamega.

Tegemist on täiesti tavalise lihtsa armastusromaaniga, kus end kurvana ja üksikuna tundev lesk naine leiab oma õnneliku elu uuesti Provence´is.  Tegevused raamatus on aeglased ja rahulikud, nagu ilmselt võiks olla ka puhkus Provence`is. Lisaks Heidi loole rullub  lahti ka üks teine armastuslugu. Või ka kolmas, sest armastus käib kõhu kaudu. Päris palju tegeletakse toidu valmistamisega ning raamatu lõppedes on antud ka mõned hõrgud toiduretseptid Provence´ist, mis väärivad katsetamist. Samas Provence ennast selles raamatus just väga palju ei ole, aga veidi siiski...

 On suvi ja selline sisult ilus lugemine on täiesti paslik suvesse.

Veel kirjutavad:

Wednesday, June 25, 2014

Kõige kallim



Olen üsna suur Norra kirjanduse austaja, aga Linn Ulmannilt midagi varem lugenud ei olnud. Seetõttu olid ootused küllalt suured. Paraku millegipärast ei edenenud nii väga see lugemine,  võib olla olid just liigsed ootused takistuseks. 

Kriminaalsest algusest kasvas välja pigem ühe perekonna lugu. Pealtnäha traditsiooniline perekond, isa, ema ja kaks last, kuid probleemid ja täiskasvanutega kaasaskäivad saladuste varjud mingis mõttes rikuvad selle traditsioonilisuse. Kavas on ema 75nda sünnipäeva tähistamine ja selle sündmuse valguses mõeldakse sellele, mis olnud, mis meeldib ja mis häirib. Esile tõusid pigem negatiivsed emotsioonid ja kõik pereliikmed käisid n.ö üksteisele närvidele, seda eri rollides olles. Tütrena  ei meeldinud Siril, kuidas ema istub ja astub, naisena ei meeldinud  mehe suutmatus perekonda üleval pidada jne.  Iga pereliige näeb elu oma arusaamade läbi ja seetõttu esineb raamatus mitmeid sisulisi kordusi.  Näiteks räägitakse pea igas  loos kandva pereliikme silme läbi ema (ämma) alkoholilembusest. Tõsine probleem ju, aga see muutub kohati tüütuks. Kuid toimunud oli ka mõrv, aga selles loos jääb peresuhete varju ja otsest lõpplahendust ka ei leia. 

Kirjutamise stiil on ilmselgelt omapärane ja ainulaadne. Ülejala kiirustades ei kirjeldata ühtegi emotsiooni. On hetked olevikust ja mälukatked minevikust, mille lugemiseks vajad ka ise sobivat häälestatust.
Mõtlemise kohaks on peresuhted: konflikt eri põlvkondade vahel, üksteisest möödarääkimised ja oskamatus suhelda.

Lugesid ja sellest kirjutavad ka:

Thursday, June 19, 2014

Euroopa tsiklisadulast. Isepäise reisiselli teejuht



 euroopa_tsiklisadulast_mototeede reisijuht
Nüüd, kui suvi võtab täistuure, on aeg reisisellidel kotid pakkida ja rännakule asuda. Toreda raamatu Euroopa riikide reisimarsruutidega on kokku pannud Sverre Lasn. Raamatus on riigid tähestiku järjekorras – otsi täht ja vali riik. Iga riigi kohta on väljatoodud olulisemad faktid, legendid jms  ja mis peamine,  pakutud on soovituslikud marsruudid. Abiks reisisihi valimisel on ka pisuke pildimaterjal. Aga nagu ikka, igal heal on ka mõned halvad küljed. Minu jaoks oli seda geograafilise kaardi puudumine, s.t oma reisimarsruudi valikul tahaks näha seda ka kaardil, kuid selle raamatu puhul peab kaardi eraldi juurde hankima. Seda miinust oleks aidanud veidi leevendada piirkondade täpsem kirjeldus, näiteks kas tegemist on riigi põhja- või lõunasuunaga. Osalt on see olemas, aga mitte iga tutvustuse juures.
Kindel võib olla, et seda raamatut lugedes-sirvides hakkab mõte, kuhu minna, väga hästi tööle. Minul juba hakkas :D
P.s on selles raamatus ka vaatamist ja tutvumist juba käinud ja näinud reisisellidele – äratundmisrõõmu jagub kindlasti. 

Thursday, June 12, 2014

Hüljatu



 
Sadie Jones´i esikromaani tegevus toimub 1950ndte Inglismaal, kus väikekodanlik keskklass elas oma mingis mõttes kitsarinnalist elu: olulised olid prestiiž, ühiskonnas paikapandud kindlad normid ja erisused kuulusid tabu alla. Sagedased oli perekondlikud suurejoonelised pidustused ja pühapäeval käidi kirikus, kas siis ennast näitamas või kuulus see ka klassiteadvuse juurde. Mehed olid ilmselt leivalauale toojad ja naised koduperenaised, kes oma igavuse mõnikord alkoholiklaasi uputasid. Miks igavuse? Nimelt ei peetud heaks tooniks, kui peres ei ole majapidajannat ja lapsehoidjat. Peredes valitseva ilusa fassaadi taga elasid vägivald, ükskõiksus, egoistlikkus aga ka lihtsalt n.ö silma kinni pigistamine ja oma vigade mitte tunnistamine.
Raamatu peategelane on poiss nimega Lewis. Ta läks katki päevast, mil ta nägi pealt emaga toimunud tragöödiat ning keegi ei osanud või ei tahtnudki teda aidata. Oma hingevalu trööstimiseks otsis ta lohutust elupõletamisest. Ainuke kes teda mõistab on isa peresõbra tütar Kit. 

Raamat on kirjutatud väga kaasahaaravalt, ilma erilisi emotsioone väljatoomata, kuid siiski nagu filmina jookseb peas selgelt loo süžee ja käest seda enne panna ei saanudki, kui loetud kõik 379 lehekülge. Tegevus toimub episooditi, algab 1945. aastaga ja jõuab välja 1957. aastani. Kui mõnikord on nii, et raamatu lugemisel juba poole pealt piilud ka lõppu, siis selle raamatu puhul on see täiesti kasutu,  vahepealset lugemata ei anna lõpu lugemine midagi.

Sügavama mõttena tõusis minu arvates raamatus esile lapse ärakuulamise küsimus - ei saa lugeda ainult süüdistavaid ja õpetavaid sõnu peale ja siis ta oma tuppa saata. Paraku nii kuulati selles raamatus Lewist ja kuristik isa ja poja vahel aina kasvas. Vaatamata tõsisele temaatikale oli see siiski ka helge raamat – vaadatakse ju raamatu lõpus ikka edasi ainult tulevikku. 


Monday, June 9, 2014

Hallaaegade algus



 
Küüditamisest oleme enamasti kõik kuulnud, aga kes otseselt ise kokkupuutunud ei ole, sellele jääb see teema siiski veidi kaugeks. Ruta Sepetys on kirjutanud sellest õudust tekitavast osast ajaloos nii ausalt ja ehedalt, et satud justkui ise sündmuste keerisesse ning vähemalt korrakski vaatad üle oma senised väärtushinnangud.  Teema on koletu, inimesi viidi kodudest, tembeldati kurjategijateks ja nendega käituti nii nagu ei käituks ka kõige halvem peremees oma elutute asjadega. 

Raamat on ajendatud tõsielusündmustest ja on jutustatud läbi viieteistaastase Leedu tüdruku silmade. Mõne hetkega oli kadunud kogu senine elu ja algas olelusvõitlus, iseenda, oma venna, ema ja kaasmaalaste eest. Selles võitluses jäid ellu need, kes olid tugevad ja Lina seda oli. Kuidagi väga sujuvalt on näidatud inimkarakteri muutumist ja kohanemist oludega, kui esialgu oli enamustes inimestes tugev empaatiavõime, siis raske argipäev, nälg, haigused, külm muutsid inimesi ja ränkrasked tingimused sundisid inimesi iseendale mõtlema. Kes kuidas. Elatigi päev korraga. Sekka ka mälukatkeid minevikust. On üllatavgi, et ka sellistes tingimustes sai tärgata armastusealge.

See raamat otsekui haaras endasse ja ega seda enne käest panna ei saanudki, kui sulgesin viimase lehe. 


Lugesid ja kirjutavad ka :

Tuesday, June 3, 2014

Minu Hiina



Minna Hiinasse hiina keelt õppima, see on ikka erakordne ettevõtmine. Kes teab, kas hiinlased isegi kõiki oma hieroglüüfe lugeda oskavad :D Leslie Leino pani kokku aga oma kogemustest terve raamatu, milles seda keeleõppimist otseselt käsitletakse ainult pisut.

Raamat algab mõtisklustega rongis, sihtkoht on Hiina. Kui öeldakse, et iga algus on raske, siis läheb see ütlemine selle raamatu osas minu puhul täkkesse. Sissejuhatavad emotsioonid mõjuvad küsimusi tekitavalt ja esialgu on raske kirjutamise stiiliga harjuda. Aga algus alguseks. Minu jaoks oli kogu raamat kohati nagu mõistatuslik hieroglüüf - ühtepidi jooksid kindlad ja konkreetsed faktid, mis kenasti jutustuse sees kandsid edasi Hiina kultuuri, kombeid ja tavasid, teisalt oli üliväga püütud luua täiesti lihtsatele tegevustele värvikaid, mahlakaid kujundeid, mille sisu oli veidi kummastav ja tekitas nõutust. Kord ollakse kõrvaltvaatleja, aga samas jälle otse selle möllu sees. Samas sellist virr-varri on siiski põnev lugeda, sest midagi etteaimatavat ei saagi olla meile nii kauge kultuuri juures ning etteaimatav ei ole ka Leslie kirjutamisstiil ja mõttelaad. Sellesse minu-sarja raamatusse on autor avanud kindlasti keskmisest rohkem iseennast ja seda just läbi eriskummaliste võrdluste.

Üks näide seni käimata paikade avastamisest:
Uute lehekülgede avanemine on kui sisenemine neitsihoovi, aeglane hävitustöö, mida ma rattaga ringi liikudes laiali külvan. Hävitada jumala eest need puhtad raamatulehed, mida ma üldse ei talu, sest need on kui alasti naisekeha, mille ma pean barbari moodi rüvetama. Neitsivaluga. Et saaks kirikuraamatusse kirjutada käidud kohtade peale „näinud” ja panna lemmikkohta risti. Lk 63
Selliseid kohti oli raamatus rohkesti ja tegelikult on need meistriklass omaette.
Vaatamata tavapäratutele võrdlustele oli lugemine väga meeldiv kogemus.