Thursday, December 27, 2018

Linnulaul


Sebastian Faulksi „Linnulaul“ on mul näppu jäänud mitmel korral, aga ikka olen ta kõrvale pannud millegipärast. Samas see kaanepilt on täpselt selline, mis jääb mälusoppi kinni: särav lilleke ja okastraat, suitsune pilv ja pealkiri kõlavad väga vastandlikult ja piisavalt huvitekitavalt.
„Linnulaul“ on sõjaromaan I. maailmasõjast. Raamatu peategelane Stephen Wraysford on noor mees, kes enne sõda sattus armuafääri ühe abielunaisega. Afäär küll lõpeb, kuid armastus jääb ja võib olla on sellepärast Stephenil  esialgu lihtsam olla üks mutrike sõjavankris. Alanud on  maailmasõda, mis muudab Stepheni ja kogu inimkonna saatust ning sõjahaavadest ei paraneta mitte kunagi päriselt.
Raamat algab nagu erootiline romaan, edasi läheb pigem sõjaõuduste romaaniks ning vahepeal on ka selliste argisuhete romaan, s.t raamat koosneb mitmest osast, kuhu jäävad ajajärgud 1910 kuni 1917 ja jõuab välja aastasse 1977, mil sõjas toimunut püüab lahti mõtestada Stepheni lapselaps.
Kui ma olen mõnikord mõelnud, et aitab nendest sõjajuttude lugemisest, siis „Linnulaulul“ oli oma vaatenurk sõjale ja elule ning köitis mind üsna hästi. Sõda käib lisaks maapealsele põrgule ka maa all ja nende maa-aluste kaevikute kaevamise kirjeldamine on midagi täiesti teistsugust ning selle kõige ettekujutamine oli üsna foobiat tekitav. Sõjakoledusi ja seda, kuidas selline kahurilihaks olemine mõjutab inimest, kirjeldatakse üksikasjalikult ja need kirjeldused on nii haaravad, et isegi raamatu paksus ei hirmuta ja lugemine edeneb jõudsalt. Tegelikult on nii, et sõja mõttest ei saa ma aru, ja ka Stephen tajub, et mõttetu sõda, milles kannataja on vaid tavaline inimene. Kuid kui surma saavad kaaslased, siis tekib ka hetkeks viha nende vastu, kes on teisel pool ehk kes peavad olema vaenlased.
Kuna pinge on pea lõpuni, siis raamatu lõpp ei vasta sellele eelnenud pingele. On hea küll, et autor on kõik otsad lõpuks kokku võtnud, kuid oleks oodanud pisut rahutumaks tegevat lõppu.
On parem anda end halva vaimu meelevalda, kui taluda ükskõiksust lk  305
Kirjastus: Hotger
527 lk

Sunday, December 16, 2018

Lemmikloomadetektiiv


Imelikul kombel lähevad mõnikord kaduma nii inimesed kui ka loomad. Neid mõlemaid otsitakse, kui on olemas inimene, kes kadunust hoolib. Üllatav on aga elukutse lemmikloomadetektiiv. Oleme siin harjunud, et iga loomaomanik otsib oma looma ise. Tom Watkins on kirja pannud selle omapärase elukutse loo.
„Lemmikloomadetektiiv“ on jutustus sellest, mis ajendas härra Tomi jätma politseiniku töö ning alustama millegi sellisega, kus kuluvad ka politseitöö kogemused väga ära. Võib ju näida, et detektiiv on detektiiv, ükskõik kelle jälgi ta ajab, kuid tuleb tunnistada, et siiski on tegemist päris omanäolise ettevõtmisega. Loetust selgub, et edukas olemiseks tuli komplekteerida korralik meeskond ja välja mõelda arengukontseptsioon. Seega väga „misseesiiskaäraeiole“ amet see ei olnudki, pigem ikka kirgliku loomaarmastaja amet.  Põnevust hoidsid üleval konkreetsed otsimise lood. Kui on lemmikloom, siis on mängus alati tunded. Armastatud lemmiku kadumisel on nuttu palju ning omanikud on enamasti valimis tegema kõik, et oma nunnupall tagasi saada.
Väga lihtne ja ladus lugemine oli. Kübeke loomaarmastust peab ikka lugejal ka olema, et nii pikalt ühest ametist ja sellega seonduvast lugeda. Minul on see armastus täiesti olemas. Tegelikult on see loomaarmastus selles mõttes veider, et see on kas ülitugev või ülimadal s.t olematu. Miks muidu on ühed valimis kulutama suuri summasid, aega ja energiat oma lemmiku heaks, teised aga hülgavad oma looma, mis on kord ka võetud „lemmiku“ mõttega.
Lugedes neid lugusid, meenus mullegi üks lugu, mil oleksin hea meelega sellise detektiivi poole pöördunud. Tegelikult tahaks tänagi veel teada, kus minu kallis kutsuke käis. Paraku koerad ei räägi ja meie väike spanjel on täna juba pilvekoer. Aga nagu jätkuna raamatus olnud loomakadumiste lugudele jutustan ka oma kutsu kadumise loo.
Meie spanjel oli jäägitult minu koer, ta jälgis mind truult iga sekund ning hoidis end minu lähedusse. Ükskord ei olnud mind kodus, mees oli lasknud koera pissile ja koer enam tagasi ei tulnud vaatamata tema korduvale kutsumisele. Minul oli muidugi meeleheide suur.😓  Hüüdsin, mis ma hüüdsin – ei midagi. Päeval oli põllule sõnnikut veetud. Kartes et asi on selles haisvas olluses, panin kummikud jalga ja läksin pimedas taskulambiga põllule otsima, sest mine tea, koerad ja kaki – äkki juhtus midagi… Tallusin terve sõnnikuse põllu läbi, kuid koera seal ei olnud. Öö möödus muidugi unetult, käsin hüüdmas eest ja tagant uksest ning minu kujutluspildis ei olnud enam lootustandvat nägemust. Vastu hommikut korraks tukastasin, et alustada hommikul uute otsingutega. Öeldakse, et hommik on õhtust targem, mina ütleks et parem. Igatahes jooksis hommikul meie kallis spannu ümber maja ja otsis kohta, kust võiks sisse saada. Jällenägemisrõõm oli mõlemapoolne. Kus tema rumaluke küll käis? No nii oleks teada tahtnud. Kuid koerakeelt mõistmata teadmata see jäigi. Võib olla oleks detektiiv selle välja selgitanud. Vaatamata sellele, et olin teda öö jooksul mitu korda maha matnud, rõõmustas ta meid veel mitu aastat.😊
Kirjastus: Varrak
270 lk

Wednesday, December 5, 2018

Huntide tarkus


Looduses ma hunti kohanud ei ole, kuid meie rahvusloom see koerlane on ja küllap on selline valik väga põhjendatud. Lugusid ja legende, mis on raamatukaante vahele jõudnud, on hundi teemadel päris palju. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ näis olevat  midagi teistsugust ja muidugi see armas kaanepilt, mis ei jäta sugugi külmaks ja lausa kutsub haarama raamatu järele.
Raamatu autor on Saksamaa mainekaim hundiuurija, kelle elu sisuks on huntide jälgimine. Ja selle jälgimise tulemusel on sündinud ka see raamat. Millised on huntide pereseadused, usaldus ja koostöö teiste isenditega, kuidas valitakse saaki, kui sarnased on inimene ja hunt, ning mida võiks inimene hundilt õppida, saab sellest ladusas jutustavas stiilis raamatust teada. Ja lisaks huntidele kõneleb see raamat proua Elli fanaatilisest pühendumisest ja siirast huvist nende metsakutsude vastu, mis on kohe kindlasti muljet avaldav.
Mina mõtlen, et inimene peab end looduse krooniks ja arvab end olevat kõige targem. Küllap see nii ongi, kuid kindlasti on loomariigil omad tarkused ja tunnetamisvõime, milleni inimene ei küündi. Oma suur tarkus on kindlasti ka huntidel. Igatahes pärast raamatu läbilugemist on mul kitsest, kes hundi roaks langeb, jätkuvalt kahju, kuid elada tahab iga isend siin maamuna peal ning kui kits on hundi söök, olgu siis pealegi. Kuid mingi sellise kaasatundmise poole, mis kaldub veidi ka hundi poole, tõi see raamat esile küll.
Hunt eksisteerib vaataja silmades. On olemas selline hunt, nagu kirjeldavad teadlased, aga ka säärane, nagu on ta inimese peades, looduna meie individuaalsest, kultuurilisest või sotsiaalsetest tingimustest. See hunt on kokkuvõte kõigest, mida me looma kohta usume ja millisena teda näha tahame. Lk 184
Kirjastus: Tänapäev
232 lk