Sunday, December 29, 2019

Talibani pojad



Afganistan on meist geograafiliselt kaugel, kuid siiski kuidagi liiga lähedal.On meiegi maa poegi lõhkunud seal oma keha ja hinge ning halvemal juhul on kodumaale saadetud vaid tinakirstud. Seega kõnetab Taavi Liiase ,,Talibani pojad,, väga. Loo ehedust tõendab asjaolu, et raamatu autor on ise olnud reaalselt kohal luureohvitserina 2012-2013.

,,Talibani pojad,, on raamat mõlema poole vaatevinklist. Ühelt poolt kõnelevad mässuliste pealikud Abdul Hadi ja Juba Guli ning teiselt poolelt Liivak ise. Valdavaks osaks on siiski Talibani võitlejate mõttemaailma, elustiili, väärtushinnangute, uskumuste esile toomine. See näis olevat hirmuvalitsus, mille ees kohmetusid ka tavalised talupojad, kelle põllud kasvatasid mooni, mis on levinu narko tooraine. Korruptsioon, pime usk, soov laiendada oma haaret, võim, raha, kannustab Talibani võitlejaid. Mis kannustab aga n.ö uskmatuid, s.t eestlasi, ameeriklasi, inglasi jt rahu eest võitlejaid, sellest raamat ei kõnele. Just seda poolt jäi raamatus minu jaoks väheks. Aga sellest jutustab kindlasti mõni teine raamat.

Talibani poegade elu kirjeldus oli väga kaasahaarav ja lõi sealsest elust ja olust väga laia pildi: perekonna traditsioonid, ema armastus, venna armastus, abielu, märterlus, meeste klannide ühtsus või reeturlikkus jne. olid kõik kõne all. Kui pealik on fanaatiline, siis nagu elu ei loeks üldse, püha sõda on olulisem. Autor ütleb eessõnas, et ta püüab väljamõeldisi rääkides tõde edasi anda. Minu arvates on tal see väga hästi õnnestunud! Samamoodi õnnestunud on kogu selle loo esitamise kontseptsioon ning ladus loo jutustamise laad. Raamat oli hästi kaasahaarav ja lugeda mõnus. Minu jaoks olid tegevus, põnevus, olustik hästi tasakaalus ning tundmatud väljendidki kenasti teksti alla ära seletatud. 
Ootan Taavi Liiaselt uusi lugusid!

Kirjastus: Hea Lugu, 2019
240 lk


Monday, December 23, 2019

Freddie Mercury biograafia



Is this the real life? Is this just fantasy?
Caught in a landslide, no escape from reality (Bohemian Rhapsody)

Olen tagasihoidlik fänn ja fännid fännavad kõike, mis fännatavaga seostub. Seega Laura Jacksoni kirjutatud Freddie Mercury biograafia oli nagu mulle loodud 😊

Algab see lugu ikka algusest, ülevaatlikult  Freddie kujunemiseaastatest, libisedes sujuvalt Queenini jõudmiseni. Sealt edasi tulevad albumid, turneed, erinevad suhted ja mingi aja pärast ka terviseprobleemid. Olen näinud ka filmi BohemianRhapsody, mis oli ülev ja võimas. Raamat on loomulikult detailsem ja annab Freddiest parema, ausama ülevaate ning paljastuvad ka nõrkuse, kõhklemise ja kahtlemise hetked.  Kindel on see, et ainult andekusest ei oleks piisanud - ilma tohutu enesekindluse, upsakuse ja ülima egota ei oleks sellist staari sündinud. Elulugu on elulugu, kuid selle raamatu moto oli minu jaoks meeskonnatöö: kuidas vaieldi, kakeldi ja jõuti kompromissideni, s.t et ajutisest vihkamisest võis saada taas armastus ning edu ja kuulsus aina kasvas. See kuidas suured staadionitäied rahvast pandi kaasa elama, kaasa laulma, on üdini liigutav. Freddie Mercury oli ainulaadne staar oma stiili, hääle ja karismaga.

Lugemisvarana oli raamat hästi sujuv ning mõnus lugeda, mida isegi ei pea lugema järgemööda: võid lugeda algust, keskpaika ja lõppu ja paned ikkagi mingi pildi kokku, kuulad mõne Queeni loo ja oledki taas fännanud.😉

Kirjastus: Tänapäev, 2019
260 lk

Saladuste varjud



Olen alati olnud raamatuusku, kuid aastad, mil lapsed olid väikesed, oli see usk ajutiselt peatunud või õigemini moondunud vaid lasteraamatu usuks,  sest teadagi: lapsed väikesed, aega vähe, eelistused teised. Mida suuremaks lapsed kasvasid, seda enam see usk tagasi pöördus. Ja kui Ulvi soovitas lugeda Artur Erichi triloogiat Äike jne, siis sellest ajast sai ka minu lugemishoog uued tuurid üles. Kellele ei meeldiks hoogne ajaloo sugemetega perekonna lugu!  Tänaseks on ilmunud selle perekonna lugu juba kaheksa raamatut. Erika Esopi ja Ira Lemberi kahasse kirjutamisest on alles jäänud vaid Ira Lember ning pseudonüüm Artur Erich´ile on lisandunud I. täht, st Artur I. Erich on vaid Ira Lember.

Saladuste varjud on veel ainsana elus oleva Alla lugu. On aasta 1992 ja Alla tuleb Berliinist käima kodumaale, kust loodab eest leida n.ö lillesülemitega vastuvõttu. Tervitajaid on aga vähevõitu ja visiit kodumaale jääb samuti lühikeseks, sest tema Hansil on terviserike ja Alla peab tagasi kiirustama. Seda enam, et kurjakuulutavad unenäod ei anna asu ning kasvatavad Allas kahtluseussi. Alla ise aga on muutunud vananedes üha enam vanima õe Olli sarnaseks, kes suhtus kõigisse ja kõigesse paraja kriitikaga. Peresuhted on selle loo teema. Tänane päev seguneb minevikuga ning Allale tulevad meelde oma saladused, mis on teda varjuna saatnud kogu tema elu.

Ma ei teagi, kas on ajajooksul muutunud minu lugemislaud, kuid see lugu näis liiga leierdatud. Võib olla on ka asi selles, et kõikide tegelaste niidiotste kokku viimine muutub läbi sarja kordavaks ning lõpuks saab seda lõputuna näivat lugu liiga palju. Aga seda meelt olen ma siiski, et lugemishoogu võtab selle perekonna loo lugemine üles väga hästi, eriti kui sa ei ole aastaid raamatute lugemisele oma aega pühendanud. Raamatu lõpus võtab Ira Lember kenasti kokku kogu selle sarja kirjutamise mõtted.

Kirjastus: Canopus, 2019
2016 lk

Thursday, December 19, 2019

Charlie muutub kanaks



Vahelduseks lugeda lasteraamatuid on väga lõõgastav, ühtasi tuleb meelde lapsepõlv ja need lasteraamatud, mis meie ajal populaarsed olid. Tuleb tunnistada, et tänaste laste valik kirjandusmaastikul on tunduvalt rikkalikum. Ja kui ilmub üha uusi ja fantaasiaküllaseid raamatuid,  isutab lugema küll. Nõnda sattus minu teele Sam Copelandi ,,Charlie muutub kanaks,,. Tegemist on autori esimese raamatuga ja ta arvab, et kui see raamat osutub populaarseks, siis võib juhutuda, et tema sulg enam tolmu ei kogu.

Raamatu nimikangelane, Charlie McGuffin võiks olla üsna tavaline poiss, aga elu ise ei lase tal tavaline olla. Nimelt, kui poisil on mure, muutub ta vastavalt olukorrale mis tahes loomaks: kirbuks, tuviks, maoks... Ja murekohti poisil juba on, sest tema vend on haigalas ja ootab keerulisi uuringuid, vanemad on murest murtud ning lisaks on üks paha poiss Charlie muundumisele jälile saanud. Õnneks on poisil olemas ka head ja toetavad sõbrad, kes aitavad probleemiga toime tulla.

Charlie muutub kanaks on raamat tõsistel teemadel lõbusas võtmes. Muidugi parasjagu põnev ka, sest muundumine on ju eelkõige seiklus. Lisaks on olemas kõik puuksu, pissi ja kakastseenid, mis lastele alati nalja teevad. Charlie on heatahtlik, nutikas, hea analüüsi ja kiire reageerimisega poiss, mis on lastele kena eeskuju, seega võib ta olla selline postiivne kangelane, kelle järgi joonduda, küll. Samuti on olemas paha tegelane,  kellega end üldse samastada ei tahaks.

Kujutan ette, et seda sorti raamat kutsub lapsi kuulama, paneb naerma, kaasamõtlema ja annab ainest ka aruteludeks. Seega sobib väga hästi seda lugu ette lugeda. Peatükid ei ole pikad, iga peatükk lõpeb just niipalju põnevalt, et oodata järgmist.  Minu hinnangul sobib raamat alates viiendast eluaastast (sõltub muidugi lapsest) kuni lapsemeelsete täisealisteni. 
P.S kanadega pole selles loos mingit pistmist. Kui, siis mure ongi see kana, mis paneb põgenema, peitu pugema, kõrvale hiilima.

Kirjastus: Varrak, 2019
261 lk

Monday, December 16, 2019

Isa



Mihkel Raud ei jäta külmaks kedagi, teles figureerides ta kas meeldib või mitte, vahepealset varianti vist ei ole. Olgu selle telega kuidas on, aga kirjanike lapsena on ta kaasavaraks saanud hea analüüsi ja kirjutamise oskuse. Ilmselt ta oskaks ka  suht mitte millestki luua pika ja paeluva loo.

Raamat „Isa“ kõneleb isadusest, laste kasvatamisest ning kohati kostub nagu laste jonnihoogude, eiramiste, ära-jätmise, tõrjumise käsiraamat. See tähendab, et „Isa“ on täis loogilist elutarkust, mis on esitatud Rauale omase soravusega. Mihkel Raua raamatuid lugeda on pea sama, mis teda kuulata. On üsna hämmastav, kuidas ta voogavate lainetena läheb ühelt teemalt teisele ning see kõik on nii sujuv ja meeldiv, natuke naljakas ning eneseirooniline ka. Kui ühemehe showsid nimetatakse stand up showks, siis Mihkel Raua kirjutamise stiili nimetaks pencil showks: loed ja naerad, loed ja muigad ning samas ka kogu aeg noogutad,  jaa on küll nii, seega saab palju asjatundlikku nõu ja äratundmist.

Isaks olemisest pole midagi ilusamat. Kui ehk ainult emaks olemine. Lk 62

Ja üks tore mõttetera raamatutest [..] levinud teooria kohaselt kujundavad meid isiksusteks kaks asja. Raamatud, mida loeme. Ning inimesed, kellega kohtume. Lugeda vastsündinu ei oska, kuid raatutega tutvumist see ei takista lk 66

Kirjastus: FD Distribution, 2019
303 lk

Tuesday, December 10, 2019

Kõike muud kui kukupai



Väga suur elulooraamatute austaja ma ei ole, aga kui ilmus Piret Kooli raamat Raivo Järvist, tahtsin seda kindlasti lugeda. Küllap on meil kõigil omad mälestused onu Raivoga seoses.

Raamat sisaldab üsna palju: vanemate lugu, Raivo lapsepõlv, kooliaeg, kujunemine, suhted, töö ja naised tema elus. Väga aus ja südamlik lugu ning väga hea tundega ka kirja pandud. Pisut kurb muidugi ka, sest elu ei olnud just alati kõige lahkem tema vastu. Kui mõnikord on inimese fassaad üks ja tegelikkus teine, siis Raivo oli minu arvates täpselt selline nagu välja paistis: hästi korrektne, stiilne, natuke uhke, paendumatu, andekas, mitmekülgne mees.  Meeldiv on ka raamatu lõpuintervjuu Raivo pojaga.

Onu Raivo jutupliiats on mingist vanusest minugi lapsepõlvekaaslane olnud ja tema saade on aidanud suureks kasvada minu lastel. Raivo joonistamine oli väga eriline - ühest väikesest täpist kasvas välja terve lugu, nii et kaasa haaras nii see joonistamise protsess kui ka loo areng.

Onu Raivo väärib kindlasti mäletamist ka raamatu kaudu, sest tema panus mitme põlvkonna laste kasvamisele, see eeskuju, need hea ja kurja tundmise lood, on olnud mõjusad ja kindlasti sööbinud mällu alatiseks.

Kirjastus: Pegasus, 2019
288 lk


Monday, November 25, 2019

Verihurmade aed



Piret Raud on end igatpidi tõestanud väga hea lastekirjanikuna ja on saanud mitmeti tunnustatud oma loomingu eest. Tema „Verihurmade aed“ on täiskasvanuile mõeldud romaan. Seega on huvitav teada, kas jätkub lasteraamatute mängulisus, vaadete uudsus, humoorikus või on tal täiskasvanuile pakkuda midagi hoopis teistsugust.

Raamatu kesksed kujud on Renate, Ella ja Joonatan. Nad on pärit erinevatest maailmadest, kuid ühendavaks lüliks saab neile Emme (ajakiri emmedele). Juhuse tahtel satub ajakirja Emme tegus peatoimetaja Renate tänaval abistama eakat Ellat, kes oli koperdanud oma lillepotist kandamiga. Renate näeb Ellas juhust teha viimasest ajakirja kaanestaar. Värsket staari asub pildistama ajakirja fotograaf Joonatan.

Piret Raud on loonud ka seekord huvitavad tegelaskujud: Renate, kes hindab end nii kõrgelt, et kipub lämmatama enda ümberolijaid; leplik kaheksakümnekaheksa aastane Ella, kes kuhjab oma koju kodutuid lilli, et neile hoolt, armastust ja uut elu pakkuda; armuvalus fotograaf Joonatan, kelle suur armastus on talle pealtnäha andnud uue võimaluse.  Neil kõigil on end võimalik mingil viisil teostada, kuid alati ei lähe nii nagu mõeldud on, mõte võib olla üllas ja hea, aga arusaamiste erinevused, maailmanägemus ja mis kõik veel, ei lase alati neil plaanidel tõeks saada.

Lihtne ja selge lugu, milles vaadatakse üsna palju tagasi olnud ajale. Natuke ilus ja valus ka, sest need elusaatused on nagu on. Üldiselt tundub loetu põhjal, et me ei teeks sageli asju, aga me tahame näida, tahame meeldida, tahame poolehoidu võita, kasulik olla, täiuslik olla, tunnustatud saada. Lisaks on omad uskumused, talismanid, kinnisideed, mis annavad tuge käidaval rajal.

Igal kirjanikul on oma käekiri, omad väikesed nüansid, mis on ainult talle omased.  Piret Raualik vimka avaldub minu hinnangul just kõikide lillede emme,  vanadaam Ella näol, ja raamatu üheks läbivaks jooneks on valgus – valgus kui meeleolulooja, selguse tooja. Samas on selleski loos olemas tema lasteraamatulik lihtsus ja selgus.

Mulle meeldis! Kuigi et jah, lugu oleks võinud pisut pikem olla, sest need 203 lehekülge ja 41 lugu, ilmselt mahutaks ka sajale lehele ära, sest peatükid on erineva pikkusega ning algavad kõik poolelt lehelt.

Kui liiga uskuda ja endale sisendada, siis mingid esemed või taimed võivad väge anda ja väge võtta, siis teeb see su haavatavaks. Teeb sõltuvaks. Nõrgaks ja manipuleeritavaks. Kui ühel hetkel talisman kaob, on sul pind jalge alt läinud lk 176

Kirjastus: Tänapäev, 2019
203 lk





Thursday, November 21, 2019

Mäeküla piimamees



Eesti kirjandusklassikale olen võlgu üsna palju, nii on lihtsalt sattunud. Ühe väikese võla nüüd Eduard Vilde ees lunastasin. Nimelt “Mäeküla piimamees” tuli meie koju tänu poja koolikohustusliku valiku ja nii jõudsin ka ise raamatuni.

Tegevus raamatus on 20. saj alguse Eestimaa küla. Poissmehest mõisahärra Kremerile hakkab meeldima sauniku naine Mari. Härra meeldimine on nii suur, et ta teeb saunik Tõnu Prillupile ettepaneku tõsta tema elujärge, kui too härrale oma naist laenaks.  Saunik on dilemma ees: saunast tahaks välja küll, aga kuidas naiselt nõusolek saada.

Lugu iseenesest on üsna tore, tänapäeva mõistes ka jaburalt jantlik. Lugeda seda aga väga lihtne ei olnudki, sest üllataval kombel on selle saja aastaga muutunud ikka väga palju, nii keelepruuk kui ka kogu elu, ellu suhtumine. Sellepärast ma kujutan ette, et koolinoortele see lugu, mida võib isegi väikeseks naisekupeldamise looks nimetada,  vist küll üleüldse peale ei lähe ja lugemise armastust ei süvenda.

Minul edenes see lugemine ka visalt. Hoogu selles loos ju tegelikult oli, oma moraal muidugi ka. Aga need vanamoodsad sõnad, millede tähendus üdini selge ei olnud ja see härra Prillupi kõhklemine  ning arupidamine iseendaga (kuidas naine härrale saadavaks teha) muutus mõne aja pärast üsna tüütuks. Aga minu uudishimu sai rahuldatud.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1974
152 lk

Monday, November 18, 2019

Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed



Raamatuid, mis kõnelevad loodusest, olen ma seni kindlasti vähe lugenud. Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ pealkiri on aga nii ilus, pisut luuleline ja ka  uudishimu äratav, seega täidan lugemise tühimiku looduse teemas just selle raamatuga. Rein Kuresoo on bioloog, looduskirjanik, looduskaitsja, giid, esseist, kelle sulest on varemgi raamatuid looduse teemadel ilmunud.

Autor ütleb, et põhjalikult on ta tutvunud nelja Aafrika riigiga, kuid raamatusse mahtus neist kolm: Uganda, Botswana ja Sambia. Tühja juttu selles raamatus ei aeta, sissejuhatuski on vaid napp pool lehekülge ja kohe minnakse peateema ehk looduse juurde. Selles raamatus tutvustatakse Aafrika looduseseadusi lähemalt. Kuidas ja miks loomad nii käituvad nagu nad käituvad; mida elevant eestlastest arvaks; kuidas loodust maagias kasutatakse; kes kelle ära sööb; kellele jäävad parimad palad ja kes peab leppima jäänustega või jäänuste jäänustega; kes peab surema riituste heaks; mis häält elevandid öösel teevad; kas on mõistlik poetada oma näritud õunasüda taskusse keset rahvusparki jne. jne. Vastuseid erinevatele küsimustele sellest raamatust leiab. Loodus ja rahvusparkide valitsemise seadused, kõik ohud loomadele seletatakse üsna üksipulgi lahti.

Aafrika loodus on meie jaoks eksootika. Ilus on unistus kohata savannis elevanti või kaelkirjakut, lõvi või gorilla nägemisest ei ütleks samuti ära. Samas on see kõik natuke ka hirmutav, sest keegi pistab ikka kellegi nahka ning ühegi lõvi toidulauale ei tahaks kohe kuidagi sattuda. Raamatu autor väidab küll, et see oht ei ole väga suur, kui ise hulljulgelt ei talita. Samas on Aafrika nii kaugel ja ka kultuuriliselt kauge, et tõenäosus sinna minna on paljudel väike. Mina ise ei usu, et ma näiteks Botswanasse võiks sattuda.  Rein Kuresoo tõi aga vähemalt need kolm riiki lähemale kohe kindlasti. Kohati oli tunne, nagu vaataks mõnda võõramaist loodusfilmi, kus teksti loeb peale Toomas Lasmann. Just sellisena see raamat minu jaoks kokku kõlas: võõras maa ja midagi tuttavat ka.  Ladus kirjaviis ja väga palju kauneid loodus- ja loomafotosid teeb sellest raamatust väga toreda lugemise. Autorit ennast kui persooni, on selles loos üsna vähe, mõned seiklushõngulised sündmused on küll kirja pandud, kuid suuri seiklusi see reis ilmselt kaasa ei toonud. Kui nüüd mitte arvata seikluseks kogu Aafrikat ennast. Suitsupääsukesi selles loos ka otseselt ei jälitata, pigem on see igatsus ja uudishimu, et mis maa see on, kuhu need väikesed värvulised rändavad.
Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2019
287 lk

Wednesday, October 30, 2019

Kilde Eesti Telefilmi päevilt



Eesti Telefilm on muidugi nostalgia, kuid seekord ajendas mind raamatut haarama autori perekonnanimi. Olen sündinud Piknerina ning minu vend on autori nimekaim. Nii et kui lapsena telerist nähtud saate lõputiitrites jooksis nimi Raivo Pikner,  sai alati rõõmsalt venna poole hüüda. Nimekaimud on ka juhuslikult kohtnud, kusjuures mõlemad kandsid ühesuguseid jopesid. Kas see oli nüüd nimemaagia, kuid igaljuhul tore kokkusattumus 😊.

Raamat on väga tore meenutus nähtud filmidest. Raivo kirjutab lühidalt filmimise ja filmindusega seotust, muuhulgas ka naljakatest seikadest, mis töö käigus tekkisid.  Lühikesed lood on kenasti ajalises järjestuses. Kõiki nimetatud filme ma loomulikult näinud ei ole, või ei mäleta enam, kuid eriti hingelähedane on mulle meenutus on dokfilmist „Vana paat“. See on lugu rannapoistest, kes alles õpivad armastama merd ja tundma kotermanne, vanast paadist, mis kotermanni läbi uueks saab, ja onu Eerost (Matsiranna kalapunkti ülevaataja Eero Siivo), kes kõige selle taga seisab. Olen minagi kohtunud onu Eeroga, istunud selles vanas paadis, näinud tema voolitud vahvaid kotermanne ja kuulanud neid lugusid.  Usun, et kõik lapsed, kes veetsid suvevaheaaega kunagises Pärlselja pioneerilaagris teavad, kes oli onu Eero ja mida tähendab VaPaMaRa (vana paat Matsi rannas). Kui mõned aastad tagasi juhtusin juhuslikult seda filmi telerist nägema, olin kui teleka ette naelutatud - filmis, kus on osalisteks minu kooliõed ja vennad, oli äratundmisrõõm eriline.  Tänaseks pole muidugi ammu enam onu Eerot ega tema vana paati. Ega ma ei tea sedagi, mis sai tema kotermannidest ja neist lugudest. Igataheks vääriks need kõik mäletamist. Vähemalt üleskutse selleks on tehtud. Ka filmis osalejatest ei saanud merekarusid, kuid usun, et kõik, kes on rannaäärsest külast pärit, ilma mereta olla ei saa.

See raamat on elust enesest hästi postiivses võtmes, on ju filmindus ja telerist nähtu nii elu osa, et selleta ei kujuta enam elu ettegi. Mulle meeldis aga see, et neis mälestustes ei ole kibestumust, mustamist, näpuga näitamist, ajastu vaenamist, vaid ongi pigem rõõmsalt tõdemine, et nii oli.
Seega on tegemist raamatuga, mida on tore ikka ja jälle kätte võtta, ülelugeda ja meenutada.

Kirjastus: Nornberg & Co
176 lk koos registritega. 

Sunday, October 27, 2019

Timukas ja tema maagiline ihuarst




Olen korduvalt mõelnud, et II maailmasõja teemast mulle aitab, sest seda teemat olen lugenud üsna palju, kuid siis aga ilmub jälle midagi, mis mind köidab ja algne mõte enam ei kehti.   Seekord köitis Tapio Tammineni „Timukas ja tema maagiline ihuarst“, seda just Felix Kersteni Eestiga seotuse pärast ja tegelikult on ka vähe teada, mis rolli ta sõjas tegelikult mängis.

Raamatus on kõnealusteks eelkõige Himmler ja Kersten, kuid haaratud on sõda laiemas ulatuses, millest eelkõige puudutatakse genotsiidi juudi rahvuse hävitamiseks. Seega on kesksel kohal ka koonduslaagrid ning muuhulgas püüd päästa hukkumisele määratuid. Riigiti põigatakse  eelkõige Soome, Rootsi, oli ju Kersten seotud mõlema riigiga. Rohkesti saab tähelepanu ka julgeolekuülem Schellenberg. Tapio Tamminen püüab selgust tuua, millist mängu need härrased selles sõjas mängisid. Kas see mäng oli ainult enese alalhoiuinstinkt, ideeline teadlik tegevus või kaval kassi-hiire mäng?  Üsna põhjalikult analüüsitake Himmleri lapsepõlve ja tegutsemise motiive, jõudes järeldusele, et kirjutuslauamõrtsukal ei olnud rasket lapsepõlve ega ühtegi muud mõjutust, mis võinuks teda kallutada mastaapsele hävitustööle.

Himmlerist palju põnevam tegelane näis olevat Kersten. Oli ta ju massimõrtsuka ihule kõige lähem inimene. Kuid ka tema tegutsemismotiiv jääb hämarakas. On raske mõista, miks ta teenis Himmlerit ja samal ajal üritas vabastada koonduslaagrisse sattunuid. Mõjujõudu tal Himmleri üle kindlasti oli ja päris kindlasti andis ta suure panuse tuhandete koonduslaagris olnute vabastamisele. See raamat ei anna otseseid vastuseid, kuigi läbi uuritud on palju kirjavahetusi, päevikuid, tunnistusi. Autor tõdeb, et kahtlaseks jäävad ka paljud tunnistused, sest need olid ajendatud pärastsõjajärgse sooviga end puhtaks pesta, oma rolli pehmendada, näidata oma paremat poolust. Oportunistlik seikleja istub sõidu pealt sujuvalt ümber teise rongi, kui poliitilised tuuled pöörduvad lk 253.

Kindlasti pani see raamat rohkem analüüsima asjaolu, et miljonid inimesed sattusidki vaid turvalise kabineti seinte vahel, pastaka abil sündinud otsuse pärast hädasse, viletsusse, hävingusse. Hirmutav on, et viimane sõda ei olnuki meie maal nii palju aastaid tagasi ja veelgi hirmutavam on, et liiga sageli võetakse luksuslike kabinettide suletud uste taga vastu sõja alustamise otsuseid, ning lähim sõjakollegi on meile liiga lähedal.

Kirjastus: Varrak, 2019
273 lk



Monday, October 14, 2019

Armastus pisiasjadest



„Punases sarjas“ on ikka olnud häid leide ja kui palusin kolleegilt soovitust, siis tema pakutud Francesce Miralles´i „Armastus pisiasjadest“ tundus sedavõrd põnev küll, et lugeda. Raamatu autor on katalaani päritolu, kes lisaks kirjutamisele tegeleb ka muusikaga.

Raamat viib üksildase mehe maailma. Härra Samuel on 37 aastane ülikooli kirjanduse õppejõud, kes elab eraklikku elu. Päevades on oma rutiin ja seda lõhub ta kultuuri tarbimisega: kino, teater, lugemine. Uue aasta alguses on ta üsna kindel, et kõik läheb vanaviisi. Kuid ootamatult vupsab tema tuppa kass, kes käivitab sündmusteahela, mis paneb Samueli märkama ümbrust ning äratab temas kaastundlikuma ning sotsiaalsema poole. Tänu kassile satub ta kokku erinevate inimestega, kes muutuvad talle oluliseks.

Väga omamoodi lugu, või õigemini oli see härra Samuel nii isevärki tegelane, et hoidis üsna hästi oma lõa otsas vaatamata sellele, et selles raamatus ei toimugi midagi erilist. Siiski kõik need pisiasjad kokku loovad üsna armsa ja arvestatava loo. Küllap nii ongi, et pisiasjadest võivad alguse saada suuremad lood ning pisiasjades on see võlu, mis paneb märkama, looma ja unistama. Raamatus on palju viiteid kirjandusele ja muusikale, mis muudab omakorda uudishimulikuks. Mendelssoni „Veneetsia gondlilaul“ on mul kuulatud.

Samuti oli siin palju mõtteteri, mis mulle meeldisid sedavõrd, et kirjutan need siia välja:
…pole tähtis, kes me oleme, vaid see, mida me selle olemisega peale hakkame lk 29
Meie tulevik sõltub niivõrd tühistest pisiasjadest nagu kassi toitmine ja rongimudeli rööpa ostmine lk 34
Meie väärtust hinnatakse eelkõige teistele tehtud hea järgi lk 139

Kirjastus: Tänapäev, 2014
217 lk

Tuesday, October 1, 2019

Sume on öö


Väga hea, et on olemas bussijaama, lennujaama, haigla, juuksuri jt raamatukogud. Mõnikord juhtub nii, et lugemislaual tekib tühjus just nimetatud kohtades ja siis on hea võimalus haarata uus lugemine. Nii sattus mulle ette F.Scott Fitzgeraldi „Sume on öö“. Tema „Suur Gatzby“ on mul samuti mõned aastad tagasi loetud ning mälestused sellest on pigem head.

Ka see lugu viib 20. sajandi esimese poole rikaste ja ilusate glamuursesse maailma. Kokku saavad noor psühhiaater Dick Diver ja nägus ning üüber-rikas Nicole Warren. Nicole närvikava pole kõige paremas korras ja tema pere arvates oleks abielu arstiga tema tervisele kõige parem. Nicolest ja Dickist saab kaunis ning sulnis paar. Nad meeldivad oma oleku, sära ja elegantsusega paljudele. Siiski ei ole Dickil kerge olla armastaja ja doktor üheaegselt. Sedavõrd, mida enam terveneb Nicole, kaotab oma sarmikust Dick.

„Sume on öö“ on näivuse ja näimise lugu, s.t olulised on poosid, millega jäädakse silma seltskonnas. Seega on ka selles raamatus nagu ka Fitzgeraldi „Suur Gatzby“ loos palju seltskonna klatši, segaseid suhteid, uhkeid tualette, palju ostlemist ja raha tuulde loopimist, teenijaid ja guvernante. Siiski pakkus see kõik üsna palju pinget. Võib olla just sellepärast, et raamatu alguses näis Nicole olevat väga segaduses ja tema tundmused näisid sõltuvustundmustena, millest ju üldjuhul midagi head välja ei tule.

Lugesin 1976. aasta väljalaset ja selle lõpus on ka kenake kokkuvõte autorist ja loo tagamaadest. Nii ei pea internetis surfama ja infot otsima, kõik on raamatus kenasti koos. Selgub, et selle loo tagamaad on ka autobiograafilised. Nimelt oli Fitzgeraldi naine skisofreenik ning ta ise üsna sarnane Dick Diverile, kes püüdis olla seltskonna täht ja hing jagades oma sarmi ja tähelepanu väljavalitutele. Siiski see püüe olla ja näida muutus Dickile koormavaks, võib olla ka hr Fitzgeraldile endale. Mis parata, ka rikkad nutavad.
Mulle meeldis.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1976
208 lk


Saturday, September 21, 2019

Meesteta suvi



Sari „Moodne aeg“ on mulle enamasti meeldinud ja kuna ma ei ole ammu midagi sellest sarjast lugenud, siis Siri Hustvedti „Meesteta suvi“ tundus pärast põgusat sirvimist huvitav.

Mia Fredrickseni abikaasa palub pärast 30 aastat kestnud abielu pausi. Selle pausi põhjuseks palju noorem siresäänrne kolleeg. Mial lööb see jalad alt ja ta satub meelte segaduse tõttu haiglasse.  Et ennast veidi koguda, sõidab ta lapsepõlvekoju. Seal tuleb tal keskenduda teistele asjadele: ta viib läbi teismeliste tüdrukute luulelaagrit, suhtleb naisega naabermajast ning eakas ema oma sõbrannadega soovib tema tähelepanu. See kõik täidab oma eesmärki ning suve lõppedes on siht selgem.

„Meesteta suvi“ ei olnud vist mulle kirjutatud, mõte kippus raamatu juurest kohati ära jooksma, s.t olid seigad, mis köitsid ning seigad, mis üldse ei köitnud. Nii et kohati miski ikka oli olemas, või vähemalt  tahtsin teada, kuidas  Mial läheb ja kuidas ta oma probleemidele lahendused leiab. Mõttekäigud olid keerukad, need ei voolanud mööda lihtsaid ja loogilisi radu. Need olid segu kirjandusest, kunstist, psühholoogiast, bioloogiast, anatoomiast, filosoofiast ning kohati oli raske süveneda. Samas oli siin huvitavaid mõtteid naiseks olemisest, mõtisklusi abielust. Küllap nii on, et kui kasvada oma kaasaga külg-külje kõrval aastate jooksul üheks, siis on suur katsumus üksinda hakkama saada. Ka igapäeva harjumused ei ole enam need, rääkimata sellest,et peol pole kellegagi tantsida.   

Abiellumise tavapärane käik on järgmine. Noormees ja neid tutvuvad juhuse läbi või tuuakse kunskopi abil kokku, nad vahetavad pilke, jagavad vastastikku viisakusi, lähevad koju ja hakkavad teineteisest unistama. Kuna neil pole suurt millegagi tähelepanu kõrvale juhtida või mõtteid mitmekesistada, tunnevad nad lahus olles rahutust ning järeldavad seetõttu, et koos saavad nad olema õnnelikud. Nad naituvad ja avastavad, mida varem oli varjanud ei miski muu kui priitahtlik pimedus; nad kulutavad elu nägelustega ära ja süüdistavad loodust julmuses lk 108

Kirjastus: Varrak
168 lk



Friday, September 20, 2019

Palmik


„Palmik“ on Laetitia Colombani esimene romaan, mille annotatsioon on nii hästi lahti kirjutatud, et ei teki üldse küsimust, kas lugeda või mitte: loomulikult lugeda!

Raamatu sündmustik viib meid Indiasse, Sitsiiliasse, Kanadasse. Kolm naist Smita, Giulia ja Sarah elavad maailma eri paigus. Neist Smita on määratud elama India kõige madalamasse kasti, millest välja saada on pea võimatu. Südikas naine otsustab astuda vastu sissetallatud korrale. Giulia töötab pere ettevõttes, mis on sattunud pankroti äärele. Noore naise õlule satub koorem: kas uju või upu.  Sarah on eduka advokaadibüroo edukas advokaat, kes peab olema  täiuslik päevani, mil selgub, et saatusel on talle valmispandud katsumus, mis paneb ümberhindama seni kehtinud elupõhitõed. Kolm naist, kolm elu, kolm maailmajagu, millele elusaatused loovad kokkupuutepunkti.

Selles raamatus saab väikeste ampsude haaval osa kolmest erilisest loost – kui ühe naise lugu hakkab kujutluspildis elavalt elama, tuleb järgmine lugu ja viib samamoodi endaga kaasa. Tõepoolest nagu palmik, mida punud kolme patsi haaval. Samas iga loo lõppedes on kahju, et see otsa sai, sest lugemisehoog on sees ja kasvataks seda ühte haru veel ja veel. Aga uus lugu on samamoodi haarav ja ka selle lõppedes on kahju, kuid palmik on kasvatanud ühe kahara kihi juurde. Tegelikult oli ka raamatu lõppedes kahju, et see otsa lõppes. See ongi ainuke miinus, oleksin tahtnud seda palmikut punuda veel ja veel.

Mõtteainet pakub see raamat palju. Kõigepealt  India kastisüsteem, mis määrab inimese elusaatuse juba sünnihetkel. Siis perekonda juurdunud traditsioonid, mida on järgitud mitmete põlvkondade vältel ning seda muuta on ka pea sama, kui kastist välja astuda. Lisaks tänapäeva ilus-rikas-edukas inimtüüp, kes oma väärtushinnangutega oleks nagu ise mingisse kasti astunud, millest välja astuda on samuti raske. Kuigi raamatus on ju probleemid, mis esmapilgul näivad tõesti sellised, mis panevad hüüdma „miks mina“, siis sellegipoolest ei olnud see üleliia kurb raamat. Pigem paremasse homsesse vaatav, optimismi ja tahtejõudu sisendav.

Mõtlen, et meil kõigil on erinevad murekohad; raskuste eest ei ole kaitstud keegi; kuid kui oskad ja tahad märgata, siis tunneli lõpus paistab alati killuke valgust, vaja on varuda tahtekindlust, et selle valguseni jõuda. Samas õnne peab ka olema. Mõnikord võib selleks „õnneks“ olla teine inimene, kes annab oma hea sõnaga juurde uut jõudu, meelekindlust edasi tüürida.  Ning pealegi, kõik siin maailmas, selles elus on seotud: keegi murrab oksa, teine teeb sellest oskast kepi ja kolmandale on see kepp õlekõrreks paremasse homsesse. Just selline see lugu oli.

Ma ei tea, kas see oli juhus, et minu lugemislauale just see raamat sattus, kuid ma olen siiralt tänulik, et see nii oli.

Kirjastus: Varrak, 2019
198 lk

  

Friday, September 13, 2019

Ja meie kohal vaid sinine taevas



Lugesin Lutz Dettmanni „Anu“, mis kutsus edasi lugema ka selle järge. Esimene osa oli rohkem Christopheri lugu, teises osas lubatakse Anu lugu.

Üldiselt jätkub lugu sealt, kus ta esimeses raamatus pooleli jäi – Anu on kinni nabitud, istub kitsukeses kongis ja on uue võimu meelevallas. Christopher on põgenenud Rootsi, kuid ka tema peab varjama oma tegelikku isikut ja rahvust. Anu saatus käib mööda tüüpilist represseritu rada: patareivangla, pikk teekond Siberisse, GULAG. Christopheril on võimalus oma saatust ka veidi juhtida. Kahe noore inimese saatust saadab mälestus ilusast armastusest Eestimaal.

Pärast paksu telliskivimõõtmelise raamatu lugemist pole mul tegelikult palju öelda. Eks on sellesisulisi raamatuid ju loetud ennegi ning see raamat ei ole midagi teistsugust. On ajalootaust ja armastuslugu, eristub see lugu jutustamise laadis: ema jutustab end minevikupainajatest vabaks rääkides oma lugu tütrele. See ema ja tütre omavaheline olemine oli raamatu kõige armsam osa – ühe heldimus ja teise hingepuhastumise soov. Nii et tõetruu see lugu on ja on väga raske ettekujutada, mida kõike pidid inimesed läbi elama, kusjuures need läbielamised olid ju ka põhjustatud teiste inimeste poolt.  Anna idiootidele võim ja need kasutavad oma volitusi täiega. Usk ja lootus säilivad aga ka kõige hullemates olukordades ning õpetliku terana võtan raamatust kaasa nipi, mis aitas Anul üleelada kõige hullemad jubedused: mana silmeette ilusad minevikumälestused.  Muidugi on see nii kurb lugu, mida ei oska isegi pärast lugemist ja ette kujutamist täielikult mõista. Ütleks veel, et õnneks, sest kes tahaks mõista vägivalda.

Kuna eeldasin, et järg „Anule“ ongi konkreetselt järg, siis päriselt nii see ei olnud. Mingis osas jutustati ümber ka juba esimeses osas olnut. Minu jaoks muutus see kordavaks ja pani ülelehe lugema. Kui raamatu esimest osa mitte lugeda, siis on need n.ö kordused ilmselt asjakohased. 

Ühe mõtte kirjutasin ka välja, selle ütles pastor Christhophile. Raamatud on kõige kallimad ja paremad sõbrad, kui sõpradeks on osatud valida õiged raamatud. Muidu võivad nad ka haiget teha, elu ära rikkuda ja isegi hukatust tuua lk 696

Kirjastus: Sinisukk, 2018
696 lk

Monday, September 2, 2019

Vanade koerte tarkus



Elli H. Radingeri hundiraamat meeldis mulle väga, seega andunud koerainimesena sai loogilise sammuna loetud ka tema koeraraamat.

Proua Elli kirjutab oma koertest ja neist koertest, kellega on elutee vaid põgusalt kokku viinud. Oma koerteks peab ta kahte koera, neist Lady on juba koertetaevasse läinud, eakas Shira veel rõõmustab perenaist. See, kuidas ta kirjeldab oma päevi koertega, on tõeliselt armas ja pühendumust täis. Koer on täieõiguslik pere liige ning tema olemasoluga tuleb arvestada iga sekund oma elust. Seega tarkuseteri siit raamatust pudeneb üsna palju, see tarkus on selline üldine elutarkus, mida saavad edasi anda vaid juba elunäinud ja –kogenud ning see puudutab suhtlemist, suhtumist, pühendumist.
Koerad on aga väga kiinduvad olendid, nende armastus on isetu ja piiritu. Kindalasti ei sea koer mitte mingeid tingimusi peremehele. Mulle tundub, et igasugu helluse, hoolitsemise, läheduse vajaduse rahuldab koer väga hästi, sest armastus on armastus, kas see armastus kiirgab vastu inimeselt või loomalt, vist ei olegi nii väga suur vahe.  

Raamatus on palju imearmsaid koerte fotosid ning proua Elli mõte jookseb väga ladusalt, mõttekäigud on elulised ning pisut ka hinge kriipivad. Olgem ausad, vanadusel on tahes-tahtmata teatav nukrusepitser juures.

Mulle meeldis see lugemine väga! See on täpselt sedasorti raamat, mille võid avada ükskõik milliselt leheküljelt ja lihtsalt lugeda ilma pead vaevamata, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Kusjuures proua Elli sõnul õpetava koerad meile seda sama: pole vaja pead vaevata olnud ja eesootava aja pärast. 

Vanad koerad õpetavad meile, et elu ei ole probleem, mida peab lahendama, vaid jumalik saladus, mis tuleb teada saada. Nad näitavad, et mitte ainult nemad pole meie koerad, vaid meie oleme ka nende inimesed.
Meie vanad koerad teavad õnne saladust: anna mulle kont ja ma olen õnnelik – anna mulle koht oma südames ja sina oled õnnelik lk 293

Kirjastus: Tänapäev, 2019. Sarjast „Looduse lood“
293 lk

Monday, August 26, 2019

Pariis 6.41



Seekord sattus näppu mittemidagiütleva välimuse ja pealkirjaga raamat „Pariis 6.41“, autor Jean-Philippe Blondel. Raamat on piisavalt õhuke selleks, et suvises tõtlemises hetkes paus teha ja seda kiiret aega pisut lugemisega leevendada.

Cecile istub Troyes´st 6.41 väljuva Pariisi rongile. Ta külastas oma vanemaid ja nüüd on aeg koju tagasi pöörduda. Rong on rahvast pungil, vaid Cecile kõrval on vaba koht. Selle vaba koha hõivab Philippe Leduc. 27 aastat tagasi olid Cecile ja Philippe lühikest aega armastajad. Sunnitud lähedus elustab mälestused. Mees on endine hurmur, kellega aeg ei ole armuliselt ümber käinud. Naine on endine hall hiireke, kes on ajas ainult paremaks läinud. Näiliselt mõlemad vaikivad, kuid tegelikult voolavad nende peades elavad pildid olnust ning vähehaaval selgub, mis neid kokku ja lahku viis.

Omamoodi raamat on see Pariis 6.41, tunnetest ja tundmustest tulvil, seega parajalt psühholoogiline. Millised olid peresidemed ja emotsioonid vanematega suheldes, milline olid läbisaamine iseendaga, millised eelarvamused kollitasid. Igatahes mõtteainet tekitab üsna mitme kandi pealt ning selge on see, et iga kohtumine, kokkupuude teise inimesega, jätab oma jälje.  See lugu hakkas väga hästi elama – mees, naine, vaikus, vaid rongi rattad ragisevad. Samuti on siin päris palju elulisi ja hästisõnastatud mõtteid, mis on nii õiged, ausad.

Tuleb aeg, kus me oleme  kiilutud ükskõiksete laste ja jonnakate vanemate vahele lk 8

Ühel päeval näitas ta mulle oma teismeea fotosid. Ajast, mil teda nimetati pallikeseks või notsuks. Tema surus hambaid kokku, kui mina vahtisin piltidel vormitut lihamassi ja üritasin leida neilt jooni, milliseks ta hiljem kujunes. Ta sosistas, et nad, pallike ja notsu, on endiselt alles. Ta võitles nendega iga päev, ometi piisas, kui ta kaotas valvsuse, kui keegi tüükas teda metroos, kui tal kulus natuke liiga kaua aega, et rahakotist krediitkaart välja võtta, ning pallike ja notsu olid jälle tagasi lk 75

Mulle meeldis!

Kirjastus: Eesti Raamat, 2017
160 lk

Monday, August 12, 2019

Anu


Olen mõelnud, et aitab sõja-teemaliste raamatute lugemisest, sest loetud on mul neid erinevate vaatenurkade alt päris palju.  Seekord jäi silma pealtnäha jällegi midagi teistsugust ja huvi oligi äratatud. Sakslane Lutz Dettmann kirjutab aja-, sõja- ja armastusloo, mille põhi tegevus leidis aset Eestimaal. Raamatu autor on estofiil, kelle armastus Eesti vastu sai alguse juba 1974. aastal.
Baltisakslane Christoph Scheerenberg jätab oma ajakirjanikust naabrile päranduseks päeviku ja märkmed. Päeviku sissekanded ja teave leitud paberitelt juhivad mehe 1938. aastasse, mil noor Christoph sõidab Saksamaalt Tallinna oma lapsepõlveradadele. Juhus viib ta ka Hiiumaale. Sellest külaskäigust saab alguse ilus armastuslugu. Kena rahusuvi lõppeb Christophi kodumaale naasmisega, et kord õpetatud arstina oma kallima juurde naasta.  Maailmas on aga keerulised ajad ning sõda tõmbab armastajate plaanidele mitmekordsed kriipsud peale. Sõjakeerises satub mees küll Eestimaale, kuid rindeoludes on kokkussaamise võimalused pea olematud.
Raamatu esimene pool on romantiline armastuslugu, mida toetavad kenad looduse kirjeldused. Võib olla ehk liigagi sentimentaalne ja pisut venitatud, kuid siis tuleb sõda ja igasugu romantika ning sentimentaalsus on kadunud. Saabub rusuv võitlus, ja see võitlus ei olegi vaid otsene vaenlase jahtimine, vaid see võitlus on ka iseendaga.  Eestmaal sündinud sakslasel tuleb lõpuks pooli valida. Ja kui valida on paljude vahel: kommunistid, fašistid, metsavennad, vaba-lääs, siis kõige selle valiku keskele tahaks kusagile paigutada ka armastuse. Dilemma missugune – kellega ja kuhu jääda, kui on veel võimalik ise valida?! Minu jaoks on põdrakanep lill; kellel olekski õigust otsustada, mis on umbrohi ja mis mitte? Lk 464
Meie maad ja rahvast kirjeldatakse selles loos väga ilusates toonides, oleme malbed, rahulikud, külalislahked, tõe ja õigluse eest väljas. Vaid mõni tilk tõrva rikub seda meepotti. Kuigi, isegi kunagistel sõpradel, kes võitlesid nüüd vaenlaste ridades, on esile toodud inimlikumad jooned.
Taas kord väga haarav raamat, milles on ootamatud pöörded ja piisvalt palju põnevust. Mina lugesin ta läbi „kahe jutiga“.
Raamatul on ka järg "Ja meie kohal vaid sinine taevas", mis on Anu edasise saatuse lugu. Panin sellegi oma lugemiste listi.
Kirjastus: Sinisukk, 2013
464 lk

Thursday, August 8, 2019

Vanapoiss



Mis toimub vanapoisi peas? J Andrus Kasemaa on selle teema ette võtnud. Raamatu tagakaas defineerib vanapoissi nii: vanapoisid on nagu vanamutid, ei karda kedagi, hoiavad üleval seda maailma. Vanapoisi süda on julge, karmatu, hulljulge, hull. Jobu ja kirglik. Tegemist on geiromaaniga, seega teema on aktuaalne nüüd ja praegu. Aeg-ajalt kerkib endiselt homo-teema üles ja katsu siis sotti saada kõigi nende vihkamiste ja vastaste ning pooldajate arvamistest.  

Raamatu vanapoisile ei näi meeldivat miski. Või vähemalt  ei meeldi talle naised, geid (mis sellest, et ta ise on gei), meie riik, Eesti president, lapsed, kehad, linn, maakohad, inimesed… Talle meeldib magada võidunud linade vahel ning enda järelt mitte koristada, talle meeldivad raamatud ja raamatukogud, tema lemmikväljend on „kole“. Seega on meeldivad asju hiiglama vähe ning tal on peaaegu kõigest ükskõik. Siiski on sellel näilisel minnalaskjal unistus ka, ja see unistus viiks teda elama üksikule soosaarele, kus on võimalik eraklikkus ja elu käiks looduse rütmis.

Kuigi pealtnäha on vanapoiss paras pohhuist, koorub siit siiski tundlik natuur, kellel on probleeme oma sisemise minaga, rahulolemisega selle maailmaga, mida tema tajub, tema olemisega. Loo kestel avanevad ka põhjused, miks vanapoiss on selline nagu ta just on. Muidugi tundub taoline elamine-olemine nagu iseenda igapäevane vägistamine, kuid kas iseendale on võimalik vastu hakata?! Alati vist ei saa.  Miks ta gei on? Ka sellele küsimusele muidugi vastust ei ole. Ega talle endalegi ei meeldinud ta ise.

Eks see „Vanapoiss“ paras ülevõlli lugu ole, mida tuleb ka pisukese huumoriga võtta. Usun, et küllap on igas tutvusringkonnas oma vanapoiss, kelle kappi sa tahaksid mingil hetkel just mõistmise mõttes piiluda. Pärast selle raamatu lugemist mulle tundub, et oma vanapoisi kapi võib rahule jätta, Andrus Kasemaa on seda teinud ka teiste vanapoiste eest.

Igatahes, mulle meeldis see raamat: see rütm ja mõte, ka need mõtete kordused ja lihtlausete rohkus, pisuke robustsus, samas ka lüürilisus, ning tegelikult sümpatiseeris mulle vanapoisski.

Kui rumal võib inimene olla. Karta seda maailma, karta teisi inimesi, teiste arvamusi. Venemaad. Lk 46
Kui saaks elada tänapäevas nagu vanasti ja vanasti elada nagu tänapäeval. Miksida kaasaega ja vanaaega. Teha enda aeg. Elada selles. Elada enda moodi ja enda tahte järgi. Lk 98

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2019
108 lk


Wednesday, August 7, 2019

Betoonhingede aegu



Raamatu valikul imponeerib väga sageli pealkiri. „Betoonhingede aegu“ kõlab nukrameelselt ja pisut poeetiliselt, seega kutsuvalt. Raamat tugineb salapärase autori S. M. Rattiste samanimelisele näidendile, mis märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri 2017.aasta näidendivõistlusel. S.M. Rattiste on  pseudonüüm.

“Betoonhingede aegu” on Kalevipoegade lugu või õigemini "kalevipojandusega" seotud lugu, sest välismaale tööle minejatel on ka kodumaale mahajääjad, neid puudutab see lugu samuti. Neli Eesti eri paigust ja erineva tausta ning iseloomuga meest teenivad oma leivapalakest kodumaalt eemal. Ühes ruumis elades avanevad iseloomujooned ning kodused loodki tulevad ilmsiks. Kodustega suheldakse ka (muidugi kellel on see võimalus), kuid mõnel neist jääb kodustest suhetest vist väheks, ning igas külas näib üks Skype pruut olevat. Mõni kodune seevastu hindab oma kaugel olevat lähedast vaid rahakoti täituvuse pärast. Nii need elud ja suhted on – ühesugust elumustrit ei olegi.

Kerge, „ei midagi erilist“ raamat, veereb kergelt nagu hernes põrandaprakku, sinna ta kaob ja enamasti ununeb. Kuid meil kõigil on oma tuttavad Kalevipojad, kes võib olla aeg-ajalt tuletavad meelde, et kusagile kukkus see „hernes“...

Kirjastus: Hea Tegu, 2019
138 lk