Minu Türi

 

Jaan Pehk „Minu Türi“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

264 lk

Jaan Pehk on oma loominguga mind alati paelunud, seega äratas see Türi lugu kõik huvid. Jaani tekst on naljakas ja ühtaegu ka tõsine. Lood on novellilikud, igal oma puänt olemas. Kõneleb kadunukestega, kirjeldab olnut ja olevikku, luuletab ja muljetab lapsepõlvest. Seega, see tema Türi on omamoodi kompott, mis järgib truult laulusõnu, kus laiali on kõik mõtted ja tunded. Aga lugeda oli mõnus ning lisaks äratas huvi veelgi lähemalt Türiga tuttavaks saada.

Türi võis olla esimene paik maapeal, mille olemasolu sai juba lapsepõlves selgeks, sõitsid ju kiisud Türile, kuid rongiõnnetuse tõttu sihtpunkti ei jõudnud. Minul on Türil oma Jüri olemas ja sihtpunkti olen ka jõudnud, kuid sellegipoolest väga kodus ma end seal ei tunne, s.t liiklemiseks vajan mapsi abi isegi oma Jürini jõudmisel 😀. Kõik käidud-nähtud korrad on jätnud linnakesest hea mulje. Eriti tean kiita Samliku Pekkerit, kus on imehead haputaignast saiakesed ning Türi lillelaat on niivõrd võimas üritus, et sinna suunda ütlen samuti kiidusõnad.

P.s on mind väga kõnetanud selline vahva kooslus, millele ma nime anda ei oskagi.

JAAN PEHK JA MÄLGAND-KASS-REMMEL-REMMEL "Diagnoos - Sam sebe kontrabas"

Minu Panama

 

Kadri Maripuu „Minu Panama“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

279 lk

Minu Panama on seikluslik ja sisekaemuslik lugu. On ju ühe ukse sulgumise järel julgustükk kandideerida uude maailmajakku, täiesti teise keskkonda ning lasta elul end üllatada. Selles osas oli see raamat nagu seiklusjutte maalt ja merelt. Teisalt vaatab autor sügavuti enesesse ning seegi osa oli inspireeriv – miski ei ole võimatu. Ta harutas iseenda emotsioone heas rütmis troopilise looduse ning elustiiliga, seda oli hea lugeda. Kaugel maal pannakse proovile sõprussuhted, tärkavad uued suhted ning tekib ka kuuluvuse küsimus. Kus on kodu ja kuhu kuulub süda?

Kui paljud minu-sarja raamatud pühendavad palju teksti vaatamisväärsustele, siis Kadri keskendub inimestele ja tundmistele, kuid Panamat oli siiski piisavalt.  Kirjutatu tõi sealse looduse lopsakuse, skorpionite salakavala peitusmängu väga ehedalt kujutluspilti, nii et natuke nagu oleksin ise ka väikese varbaga Panamas käinud.

Ei ütle küll „sinna mina ei satu“, sest üllatusi võib elus ikka tulla, aga suure tõenäosusega on raamatu kaudu reis ainus reaalsus Panamast. Ja see oli tore reaalsus. Aus, siiras, tundeline.

 Lisaks mulle väga meeldis koos telefoniga lugeda, QR koodide taguseid avastada.😊

Võib olla ongi ränduri koht just kahe maailma piiril. Seal, kus kuskile ei kuulu ja samas kuulud igale poole natuke lk 125

Minu Kalamaja

 

Piret Tali „Minu Kalamaja“

Kirjastus: Petrone Print, 2022

283 lk

Põlise maakana olen mõelnud, et kui linn, siis võiks see olla Kalamaja kus elada. Ega mul muud teavet ei olegi, kui meediast kuuldu ja nähtu, mis on kajastanud kogukonnatunnet ja head atmosfääri. Nii et otsisin kinnitust oma arusaamale.😉

Ka Piret Tali ei ole sünnipärane kalamajalane, küllap seda terasemad on tähelepanekud, kui oled sissetungija (kohalik enamasti on nii harjunud oma ümbrusega, et ei pane tähele). Piret paneb siin kirja oma Kajamajja kolimise ja selle linnaosaga kokku kasvamise loo. Kuidas ta möödunud sajandil räämas korteri ostis, selle endale sobivaks kujundas ning kõrvalt jälgis ümbruse kujunemist ning ka enda kujunemist teiste hulgas üheks neist, kes sealsetes kohvikutes, parkides aega veedavad, kogukonna päevi väisavad. Linn kasvab ja ka inimesed koos linnaga. Ja mõni paik muundub kuidagi eriliselt.

Ajakirjanikule omaselt ladusa sulega kirjutatud, hea oli lugeda. Kõik olulised teemad, mida meediastki tähele olen pannud, on ära seletatud. Minu arvates oli tasakaalus autori isiklik olemine ja kogu selle atmosfääri kulgemise kirjeldus.

Minu lugemised on vaheldustega, kui olen romaane lugenud, siis vahelduseks võiks olla midagi muud ka ja selleks muuks sobib väga hästi mõni Minu … raamat. Nii et „Minu Kalamaja“ oli väga vahva vaheldus, mille lugemist ma nautisin.

P.S Võib olla teen sinna ka ühe tuuri, kui päälinna asja on. Huvi ärkas 😊

Minu Tšehhi

 

Kristel Halman „Minu Tšehhi“

Kirjastus: Petrone Print, 2017

304 lk

Minu Tšehhi lugu on ehe näide sellest, kui suurt rolli elus mängib juhus, millest kasvas välja midagi suuremat ja elumuutvamat. Kristel otsustas veeta ühe suvenädala Prahas, kuid sellest külastusest hakkas arenema armastus Tšehhimaa ja tšehhi vastu, mis viis teda ka aastateks sinna elama.

Minu jaoks oli see hästi balansis „minu“ raamat,  eraelulised seigad vahelduvad kultuuri ja muu kohaliku teabega. Reisijuhiks see raamat ei ole, pigem ikka elamuslugu, aga miskit aimu ja inspiratsiooni pakub sellegi koha pealt. Igatahes elu on seiklus ja neid seiklusi on raamatu autoril jagunud erinevaid. Ning üldiselt saab ka aimu, mida need tšehhid endast tegelikult kujutavad 😊Kirjutatud on loogilises järjekorras ja hea tundega läbi kerge huumori - raamatut oli hea lugeda.  

Minu Tšehhi piirdub Karel Gotti ja Tšehhoslovakkia lõbustuspargiga 😀

Ja üks nunnu kohalik vanasõna:

Ilma tööta pole kooke lk 74

Minu Rumeenia

 

Triin Sööt „Minu Rumeenia“

Kirjastus: Petrone Print, 2022

256 lk

 

Armastus võib viia igale poole, seega pole Rumeeniagi mingi erand. Raamatu autor sinna just toreda noormehe pärast elama asus ja lisaks elukaaslasele võttis ka omaks selle maa ja rahva. Vähemalt mulle jäi mulje selline. Ta  kajastab rumeenlaste olemust ja riigikorda, ajalooprohmakaid jms. Kirjeldab sööke ja traditsioone, tutvustab kultuurinähtusi, linna legende ning teeb seda sellise huvi äratava tooniga, et tahaks tuvuda isegi. Minu meelest on ta küllalt aus, ei ilusta asfaldi auke ja lutikaid toas. Samas tundub kaos sobivat talle rohkem kui korras Viin, kus elamise kogemus tal samuti olemas. Tiina rõhutab korduvalt, et ta reisimist ei armasta, ilmselt just sellepärast on raamat siiski enamasti Bukaresti keskne. Need paar väljasõitu ulatuslikku ülevaadet Rumeeniast ei anna. Ka ei pelga ta paljastada oma isikuga seotud nähtusi, nagu depresioon, sidumiskunst ja mitmiksuhted. Kummaline on  see, et sealses ühiskonnas oli homoseksuaalsus veel 2000. aastal karistatav.  

Minu jaoks oli raamatu ülesehitus igati loogiline, kõik need lood ja kirjeldused huvitavad, hea oli lugeda.

Minu Kopenhaagen

 

Kati Nielsen Minu Kopenhaagen

Kirjastus: Petrone Print, 2013

285 lk

Minu Kopenhaagen läks korduslugemisele, sest oli rõõm seal linnas käia ning tahtsin teada, kas olime oma reisil ka õigel teel ja kas raamat pakub äratundimisrõõmu nähtud või ka kahjutunnet oma teadmatusest nägemata paikade pärast.

Igatahes lugesin nüüd üksteist aastat hiljem, hoopis teise tundega, sest nüüd otsisin sealt midagi konkreetsemat. Üsna paljudes peatükkides sain rõõmsalt kaasa hõisata: jaa, käisime ka seal. Üleüldse tundub, kui nüüd lähtuda sellest raamatust, me nägime päris palju selle kolme päeva jooksul. Nii et raamatust leiab reisisell ka endale kasulikku infot nii söögi, muuseumite kui ka lihtsalt ägedate tänavate jms kirjelduste näol.

Tunded ja arvamus jäid peale nüüd lugemist ikkagi samaks, mis 2013. aastal: õnneliku inimese kirjutatud  positiivne lugu. Loodan, et see ilus Taani muinasjutt jätkub.

 https://aluik.blogspot.com/2013/11/minu-kopenhaagen.html

 

inimesele on antud võime ja võimalus hetkest rõõmu tunda, end õnnelikuks valida lk 181

Minu Sri Lanka

 

Merilyn Meristo „Minu Sri Lanka“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk

Mulle meeldis Minu Sri Lanka väga. Siin on nii palju erinevaid tahke ja mis peamine, iga reisisell, kellel see saareriik mõtetes mõlgub, saab siit infot ammutada. Kirjeldatakse maad ja rahvast ning ka ohtude eest on hoiatatud. Pikaaegne kogemus saareriigiga on aidanud autoril kogeda sealset elu rohkem kui põgus kokkupuude ning need tähelepanekud on just nagu rosinad, mida lugedes nopid ja talletad. No näiteks kogemused tuk-tukidega, või loomaaed, keda võid öömajades kohata. Loogilises järjestuses kirjutatud ning väga sujuvalt sujus see lugemine.

Minu Euroopa

 

Myrakas alias Üllar Priks „Minu Euroopa“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk

Kui sulle kingitakse oliivipuu, mis asub kusagil Itaalia-kannas, siis tahaks seda kingitust ju oma silmaga vaadata ning käega katsuda. Myraka kaasa Muti sellise kingituse oma kallile mehele tegi (milline lahe idee mehe reisile meelitamiseks)  Kas see nüüd just meelitamine oli, ei tea, sest Itaalia reis ei olnud neil esimene. Paralleelina Itaalia looga jutustab ta ka varasemat Horvaatia retke. Kuid seekord mindi piraka matkabussiga, millega liiklemisel on juba eos mõni seiklus sisse kirjutatud.  

Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud. Muie on suul lugedes kogu aeg ja naeruturtsatusi jagub ka. Nii et hoiatus: kui sa avalikus kohas üksinda loed, võid tunduda kohtlasena  

On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära. Kui aga osata sõnu seda nii nagu  Myrakas on seda teinud, siis saab vast iga lugu endale ka publiku taha. Oli väga hea  meelelahutus. 

Minu Omaan

Meeli Lepik "Minu Omaan"

Kirjastus: Petrone Print, 2011

311 lk

Kui aasta alguses oma visiooni tahvlit eelseisvaks koostasin, liimisin sinna ka helesinised rannad ja uhked mošeed. Juhtumisi sattus pildile ka tükike Omaani. Sellel visualiseerimise ajal ei olnud mul sellest reisist õrna aimugi. Aga võimalus tuli ja ütlesin jaa. Seega uurisin natuke Minu Omaani raamatut enne reisi ja koju naasnuna lugesin korralikult läbi.

Meeli läks Omaani tööle kruiisilaevale. Palju on selles raamatus kirjeldatud töökeskkonna probleeme, suhteid jms. Kuid samas on see ka päris korralik infoallikas sealse kultuuri ja kombestiku kohalt. Kuna reisisime n.ö omal käel, ilma giidideta, siis reisi ajal jäid mitmed tekkinud küsimused vastuseta. Sellest raamatust ma need vastused leidsin. Palju oli äratundmisrõõmu. Ööbisime meiegi Muttrah piirkonnas, mida kirjeldatakse selles loos üsna palju. Nii et mul oli Minu Omaani huvitav lugeda ka sellepärast, et ma olen ise siiralt huvitatud. 

Kuigi et meie nägime vaid ühte väikest nurgakest sellest maast, jätkub mul vaid kiidusõnu. Maanteed suurepärases korras, mitmerealised, valgustatud, vähe liiklust, palju kiiruskaameraid ja lamavaid politseinikke. Hea oli vaadata ilusaid hooldatud parke, valgeid pitsilisi maju. Kui mõned majad näisidki tühjad olevat, ei rikkunud need linnapilti. Äge Muttrah turg pakkus vastukaaluks linna valgele toonile palju värve ja kauplemise võimalusi. Ning veel ilus rannapromenaad, imekenad mustrid, mošeed ning väga head toidud – seda kõike jään mäletama hea sõnaga.  Suure miinusena võib välja tuua palju kodutuid kasse, kes nägid välja nagu luukered.  Ei tea, mis teema neil kassidega on?

Minu Reykjavik

 

Tui Hirv „Minu Reykjavik“

Kirjastus: Petrone Print, 2015

240 lk

Aasta esimeses pooles oli õnn ja rõõm külastada Reykjaviki. Toona reisilt naasnuna lugesin Minu Islandi uuesti läbi. Nüüd avastasin, et Islandi pealinna raamat mul päris lugemata. Ikka tahaks ju äratundmisrõõmu kogeda ja ka teada saada, kas miskit raamatus mainitut nägemata jäi.

Tui Hirve viis saareriiki armastus. Ta kirjeldab pealinna üsna mitme kandi pealt ning kiidab seda maad ja rahvast väga. Hästi palju on võrdlemisi Eestiga, enamasti plussid Islandile, miinused Eestile. Kuna Tui ja ka tema kaasa on muusikainimesed, kirjeldab ta eelkõige muusika ja kunstiga seotut. Ütleme nii, et kui keegi plaanib Islandile kolida, siis on raamat infoallikana hea, turistile on siin pisut vähem. Minu kahetsus, et ma raamatut enne reisi ei lugenud, kuulub kindlasti toiduvalikule. Kindlasti oleksin proovinud midagi, mida Tui raamatus mainis. Muidu oli aga taas mõnus lugemisvaheldus armastus- ja põnevusromaanidele.

Minu Island

Tarvo Nõmm "Minu Island"

Kirjastus: Petrone Print, 2009

287 lk

Island on olnud alati minu reisiunistuste tipus, seega lugesin üsna kohe pärast „Minu Island“ ilmumist raamatu ühe hooga läbi, mis omakorda süvendas minu saareriigi unistust veelgi.😊Nüüd, kui see reisiunistus oli käega katsuda, lugesin mälu värskendamiseks ja äratundmiskohtade tekitamiseks veel korra. Ka teist korda lugedes jään oma arvamusele kindlaks: „Minu Island“ on parim minu-sarja raamat!, mida olen lugenud. Väga ladusa sulega, kuidagi hästi loogiliselt üles ehitatud, väga humoorikas ja kindlasti aus raamat. Neid kohti, kus istudki nagu natuke imelik ja naerad omaette valju häälega, oli üsna mitu.  Pildid, mis Tarvo siin raamatus tekstiga maalib, on nii ehedad, et kujutadki neid päris elavalt ette. Lisaks sain enne enda reisi nii mõnegi koha pealt targemaks, kaasa arvatud teadmine, mida süüa, kuhu minna.

Tänaseks on ka minul olemas natukene minu Islandit, millest on ainult head muljed. Reis oli küll lühike, aga piisav, sest nimekiri kogetust on üsna pikk:  nuusutasime Islandi karget õhku, natuke matkasime, imetlesime maastiku erinevaid vorme, merevaateid, kuulasime kirikute vaikust, imetlesime pealinna värvilisi hooneid, einestasime lehmalaudas ja kasvuhoones, maitsesime haisvat kala ja imehead jäätist, sulistasime helesinises laguunis, nägime auravaid laavavälju, paitasime Islandi hobuseid ning Trolli magamistuppa sattusime ka. Igatahes, enda reisimuljeid jagades lipsab üsna sageli sisse ka ütlemine, et Tarvo Nõmm „Minu Islandi“ raamatus ütles nii. Järelikult ta ütles nii mõjusalt, et see püsib.   

Minu Aasia saared

Margus Kalam „Minu Aasia saared“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

268 lk

Margus toob Aasiast meile käsitöökaupa ja see kutsumus on andnud talle võimaluse külastada erinevaid sealseid piirkondi. Ka selliseid, kuhu lihtsurelik lihtsalt ei satu. Oma elamused on ta vorminud kenasti vahvaks looks. See lugu oleks kindlasti jäänud pehmema iseloomuga, kui sellesse poleks sisenenud kena kohalik tütarlaps Medeia. Tollel naisel kuraasi jagus ning Margus on selle kuraasi julgenud kirja panna, mis muudab käesoleva reisiraamatu rohkem isiklikumaks (paljud minu-raamatud ju armulugu ei sisalda). Samas loob see armulugu omajagu huumorit ning põnevust ka (tahaks ju teada, kuidas see armastus lõpuks ikkagi areneb või ei arene) 😀 Siiski ei jää see lugu ainult armudraama keskseks, siin on ikka päris ehedat Bali, Timori, Sumba saare elu, kohalikke kombeid, inimesi jms. 

Väga hoogsalt ja lobeda sulega kirjutatud, hea oli lugeda.  Ja kui sellest raamatust väga palju sealsete paikade kohta palju teada ei saagi, siis hea tuju loob see lugemine küll. Lisaks andis kinnitust, et ega kaos mind nii väga ei tõmba ning meie kord on ikkagi kuidagi selgem ja omasem. Kujutage nüüd ette, kui potentsiaalne väimees seisab sul ukse taga kaasas kolm pühvlit ja kaks hobust või vastupidi. Kuhu ma need loomad siis paneks 😀

Kas see lugemine mind paneb midagi ette võtma selle heaks, et ka mõnda Aasia saart külastada, pole kindel. Aga on teada tõsiasi, et reisikirge aitab alati leevendada reisiraamat, sestap olen väga tänulik Petrone Prindile uue raamatureisi võimaluse eest. 💗

Minu matkarajad

Matkamine on väga tore tegevus, kuid mul on selleks väljakujunenud oma rada ning mööda Eestit ma ekstra matkaradu otsimas ei ole käinud. Seega olid teada saamise ootused Rene Satsi raamatule olemas (võib olla kirjutab ta nii ahvatlevast matkarajast, et pakin kohe oma matkapauna ja lähen J). Tuleb kohe ära öelda, et matkaradadest kui sellistest ta nii väga ei kirjuta, küll aga matkamisest Eestimaa looduses, kus ründab tuhat parmu ja miljon-triljon sääske ning muud satikat. See kirjeldus aga matkamist sugugi eemaletõukavaks ei tee, sest tema keelepruuk on väga huumorit täis. Üleüldse on sellel matkaraamatul nii palju toredaid kihte ümber, et väga mõnus oli lugeda. Lausa hingesugulust tundsin Rene poolatarist kaasaga, kes igat veekogu nähes ütles, et läheme siia ujuma. No minul tekivad vett nähes samad tunded J Nii et tegemist on mõnusalt teravmeelse ajaviiteraamatuga, mille võib lahti lüüa ükskõik millisest kohast, natuke lugeda ja ikka on tore.  

Küll see matkamine on tore, mõtlen põõsas kükitades. Muidugi siis, kui seda ainult televiisorist näeb. Telepugi jaoks lõigatakse selline lõik – kuidas saatejuhile hiigelsuur parm kurku kinni jääb või salakaval sääsk silma  nõelab – hiljem ju osavalt saatest välja, ning diivanil matkajale, kellel on pitsatükk käes ja longeropurk koogutamise kaugusel kummutil, jääb mulje, et metsaolu ongi ainult grandioosne lust ja lillepidu… lk 105

…tänapäeval ei tohi midagi vaadata ilma sellest telefoniga pilti tegemata, see on lepingusse sisse kirjutatud, kui sa SIM-kaardi saad või telefoni ostad lk 169

Kirjastus: Petrone Print, 2022

256 lk

Minu Ahvenamaa

 

Ahvenamaale tahaks minna küll, aga enne, kui see reis võiks teoks saada, oli meeldiv tutvuda nende saarte-koloonia hingeeluga Janne Kütimaa kirjapandu kaudu.

Janne läks Ahvenamaale tööle ja niimoodi saareellu sisse sulandudes tulevad ilmsiks muidu varjule jäävad nüansid. Mulle jättis Janne kirjeldatud Ahvenamaa väga hea ja ahvatleva mulje. Tema suhtumine sealsesse elu-olusse oli äärmiselt positiivne ja armas. Ta näeb Ahvenamaas ainult head ja ilusat ning ei virise millegi üle. Natuke põimib sisse ka ajalugu ja muud olustikku ning see kõik on mõnusalt tasakaalus.  Lisaks on kirjeldused hästi värvikad ja lõid kohalolu kujutluspildi, s.t et lugedes oli tunne nagu oleksin juba seal Kökari saarel, kus Janne põhiliselt viibis, ning naudin sealset rahu ja vaikust.

Nii et hästi mõnus lugemine! Minu jaoks üks paremaid minu-sarja raamatuid.

Ja Ahvenamaa on mul kindlalt plaanides. Küll see teoks ka saab J

 

Elus läheb tarvis märkamist ja paindlikkust, et hetkedest midagi kordumatut ja ajatut üles noppida lk 231

Kirjastus: Petrone Print, 2016

303 lk

Minu Setomaa

 

Pärast väiksest Setomaa reisi lugesin läbi Annela Laaneotsa Minu Setomaa. Kui esialgu mõtlesin, et oleksin pidanud ikka enne reisi lugema, võib olla saanuks raamatust mõne teadmise selle kohta, kuhu minna ja mida vaadata, siis nüüd, pärast lugemist tõden, et raamat reisiinfot ei jaga. Annela kirjutab peamiselt oma ülembsootskaks olemisest. Palju lehekülgi on pühendatud pealinikule, kas selle kandmine on või ei ole vabaabielus olevale inimesele kohane. Samuti sootskaks olemisest, selle n.ö töö koormusest jms. Ta on uhke oma Setomaa üle ja on viinud Seto kultuuri laiematesse massidesse. Selle sootska ametiinfo eest olen tänulik, sest kuidas ühest noorest naisest kujunes tiitlikandja,  oli tegelikult põnev. 

Kuna mul olid teisesuunalised ootused, siis muus osas olen pisut kriitiline. Setomaa ei ole ainult ülembsootskad, seal on rohkem külasid, kui mainitud Obinitsa, Mikitamäe ... Seal on peale endiste sootskade teisi olulisi inimesi veel, seal on vaatamisväärsusi ning see kuulus Seto kultuur... Selles osas olid ootused raamatule suuremad. Natuke hüplik, palju hala pereelu korraldamise poole pealt, minu arvates ülekohtuselt palju kriitikat n.ö välissetode kohta.  Aga loetud ta sai ja äratundmisrõõmu tundsin ikka ka: Obinitsa lauluema, Seto folk, tsässonid ja nulgad. Üleüldse jättis Setomaa oma järvede, mägiste-kurviliste teedega väga hea mulje. Igal kandil oma võlud ja võrreldes Lääne-Eestiga hoopis teistsugune Eesti taas. 

Kirjastus: Petrone Print, 2019

248 lk

Minu Poola

 

Anna Tiido sattus Poola oma abikaasa, Harri Tiido diplomaadistaatuse tõttu, ja selle perioodi võtab ta kenasti raamatus kokku. Minu arvates oli see väga poliitiliselt korrektne  minu-sarja raamat. Siin oli kõik korralikult tasakaalus. Natuke ajalugu, natuke isiklikku olemist, kuhu minna, mida teha, mida peavad poolakad oluliseks jne. Väga meeldis seltskonnaelu osa, kõik need muljed sellest melust ja võimalustest. Anna elas Poolas aktiivselt ning see aktiivsus kajastub ka raamatus. Poola on ju suur maa ning  ülevaatlik, mitte millessegi aktiivselt keskendumata, saabki see raamat vaid olla.

Lugedes tulid ka enda seosed Poolaga meelde. Nagu ütles Annagi raamatus, et eestlaste jaoks on Poola pigem transiidi maa ning kuna seda maad on üsna palju ja läbisõit võtab aega, siis tekib sageli ah see Poola tunne. Olen ka seda tunnet paar korda kogenud, sest päris ekstra Poola reisi pole ma kunagi teinud, küll aga läbisõidul oleme peatunud ja mõnest linnast põgusalt osa saanud. Meeldivad mälestused on Krakovist, sealne soolakaevanus oli kolossaalselt suur ja võimas ning lükkas ümber senised arusaamad kaevandustest. Kõige eredamad mälestused on aga Poola kiirteelt Varssavist Berliinini, mis kujunesid lausa seikluslikeks ning neid meenutan veel tänini.

Kirjastus: Petrone Print, 2021

192 lk

 

 

Minu Haapsalu

 

Minu lugemisejärg jõudis Haapsaluni. Otseloomulikult on Aidi Vallik õige inimene kirjutama sellest linnast, on ta ju kindlasti rohkem kui pool puuda soola sealmail ära söönud.

Minu arvates see minu raamat läks nüüd veidi kastist välja. Pigem oli Aidi elulugu see, mis köitis. Tema lugu oli väga värvikas: punkist rokini ja raskustega võideldes ikka tähtede poole. Linn oli küll ka koguaeg kohal, sest teda kujundasid, mõjutasid kindlasti inimesed, kes teda ümbritsesid, kodud, mis talle peavarju pakkusid, töökohad, mis leiva laulale tõid. Minu arvates raamatu alguse osas oli seda linna pisut rohkem olemas, kuid edasi sai isiklik elu võidu ja linna elu-olu jääb vähemaks. Kõik olulised teemad (pitssall, muinasjutupäevad, pitsilised majad jne), mis Haapsalu puudutavad, olid kaetud, kuid jäid tagaplaanile. Sellegipoolest meeldis mulle see lugemine, huvitava isiksuse elust on alati tore teada saada. Ning minu jaoks oli raamatus palju ka äratundmisrõõmu. Olen ka kaudselt ühel eluperioodil selle linnaga seotud olnud.

Minu esmased kokkupuuted Haapsaluga olid 87ndal aastal. Mäletan raudteevaksalit, kus vene prouad kandsid suuri sumadane, et rongile minna. Bussipiletite jaoks oli üks väike luuk, rongikassasid mitu ja see rongiootajate kamp tegi jaama kuidagi tähtsamaks, suursugusemaks. Ma isegi ei usu, et neil prouadel kübarad peas olid, aga nüüd mõeldes võis see nii olla. Toona sinna linna sattusin vahetevahel, sest elasin Haapsalu rajoonis ja kõik olulised asjaajamised viisid sinna, ka minu tütred saabusid siia ilma sealses haiglas. Haapsalus töötas (töötab siiani) maailma parim lastearst dr Vare. Mitmeid kordi on tantsitud rahvatantsu lossihoovis ja staadionil, marsitud rongkäigus mööda Posti tänavat.  Täna mul Haapsaluga enam sellist sidet ei ole, pigem on ta minu jaoks suve linn: suvi tundub kuidagi õige, kui olen kasvõi kord seal käinud. See on nagu täpp suvi i-tähele. Muutused selles linnas on olnud väga suured ja positiivsed. Üks Eesti kauneimaid väikelinnu.

P.s Sel suvel ma paraku Haapsallu ei jõudnudki, seega paneb täpi i-le seekord raamat.  😊

Kirjastus: Petrone Print, 2020

264 lk.

 

 

Minu Gruusia

 

 

Suvi toob alati hingest välja selle rahutuma pale ja reisikihule on raske vastu panna. Seekordne rahutus viis meid Georgiasse. Kuna enne minekut muid reisiraamatuid Gruusiast mulle kätte ei sattunud, lugesin läbi
Dagmar Raudami „Minu Gruusia“. Tegelikult lugesin seda isegi kaks korda, enne ja pärast Gruusiat. Esimest korda info hankimiseks ja teisel korral oma kogemustele toe otsimiseks.

Dagmari Gruusia on saab talle omaks töö kaudu. Kiidulaulu ta sellele maale just ei laula, kuid kirjeldab paljut rahvusega seonduvat: sööki, jooki, erinevaid paiku, iseloomustab inimesi ja loodust. See kõik annab hea ülevaate ja eelteadmised sõiduks. Kuigi et jah, 10 aastat edasi on ka kindlasti omad muudatused kaasa toonud. Ilmselt minu enda häälestatus kategoriseeris selle raamatu infoallikaks ja muud emotsiooni ma siit ei oodanudki. Kirjutasin üles mitmed olulised sõnad, mida arvasin Gruusias vaja minevat, samuti mõned vaatamisväärsused, tänavate nimed, ja need kõik olid abiks küll.

Nagu Dagmargi ütles, oli Gruusia vastuoluline maa. Kesklinn on kena, mitte liiga üles vuntsitud, säilinud on rahvuslik omapära. Natuke kesklinnast kõrvale astudes näeb aga räämas ehitisi, prügi täis tunneleid. Samuti oli kerjuseid palju. Hinnad tundusid meie jaoks odavad. Riidepoed vast mitte, aga puuviljad, väljas söömine, öömaja oli küll väga soodne.  Samas liiklus oli päris kohutav – kahes sõidureas sõidab neli rida autosid, kes tuututavad vahetpidamata ning sõeluvad üksteise vahel slaalomit tehes läbi. Sellegipoolest ei olnud avariisid kusagil näha. Käisime kolmel erisuunas väljasõidul ning hankisime selle tarvis ühe džigiti, kes meid sõidutas. See džigitt osutus väga meeldivaks härraks, kes vastas igale küsimusele ning jutustas uhkustundega oma maast ja rahvast.  Siiski kihutas ka tema nagu pöörane, kuid millegipärast see sõitmine minus hirmu ei tekitanud. Küll saime aga näha ehtsat grusiinlase emotsiooni, kui ta rusikaga viibutades ja omakeelse sõimuga talle teele ettekeeranud autojuhti kostitas. Palusime transleitida, kuid seda ta millegipärast teha ei soovinud. 😂 Parima osa moodustasid postkaardilikud vaated: mäed, pilved ja veekogud, neid lihtsalt imetled ja ahhetad: nii ilus J

Kodus tagasi olles võtsin raamatu uuesti kätte ja lugesin nüüd sirvimisi. Kui enne minu sinna sõitu tundus paljugi loetust virinana, siis pärast sõitu pean tõdema, et oli küll paljuski nii nagu Dagmar seda elu seal nägi. Nüüd uuesti lugedes tekkis tore äratundmine, et meie ju käisime ka Ananauri kirikukompleksi juures, Kazbeki mäe tipus olevas Gergeti kirikus, Uplistsikhe kaljulinnas, Borjomis borjomi joomas, Sighnangis miniatuusel Hiina müüril jm.

Olen rõõmus on minu käidud maade listis on üks riik juures ja loetud raamatute listis samuti.

Kirjastus: Petrone Print, 2010

192 lk

Minu Uus-Meremaa

 

Uus-Meremaaga on minu side täiesti null ja ilmselt ta nulliks jääb ka. Ainult raamatu kaudu on seda sidet võimalik luua ja Henek Tomsoni variant sellest maast tundus täiesti sobilik alustuseks.

Igasugu ekstreemsustesse suhtun ma aukartuse ja ka põnevusega. Seega 3000 km jalgsirännakut on midagi sellist, mis paneb ahhetama ning üldiselt ei kujuta kuidagi ettegi, kuidas inimvõimed sellisele katsumusele vastu peavad. Raamatu autor võttis kätte ja matkas oma kahel jalal 145-e päeva jooksul ühest riigi otsast teise ja tegi seda ilma rahata. Täiesti hullumeelne plaan ja teostus ka. Kusjuures tegi ta seda suht vastupidisel aastaajal, s.t et enamus inimesi matkab ikka suvel, mil ilmaolud paremad. Ekstreemne see seiklus muidugi oli. Vahepeal oli tunne, et sellest lumest ta eluga ei pääse, kuid asjaolu, et raamat on olemas, hoidis koguaeg teadmist, et ta on ju olemas, ilmselt siples ikka välja.

Muidugi mulle meeldis see Uus-Meremaa lugu, kirjutatud oli ladusa sulega, kogemused ja nähtu kõik kenasti kirjas. Boonuse juurde andis nii paljude kohalikega kohtumine, kes teadsid pajatada lugusid ja legende. Siiski oli see seiklus nii põnev, et kui tuli episood maast ja rahvast, siis oli kiusatus üle kerida ja edasi seigelda koos Henekiga. Nii et minu jaoks varjutas seiklus seda üldist Uus-Meremaa elu. Seiklusest oleks aga tahtnud veelgi lugeda. Väga meeldisid mulle Maoori vanasõnad, mis on nii ilusad ja õiged.

Minu jõud ei ole ainult minu oma, vaid tuleb ka paljudest teistest.

Käi mööda oma kaugete unistuste rada, et nad kujuneksid su reaalsuseks.

 

Petrone Print, 2021

264 lk

 

Minu Singapur

 

Liis Lassi nimi on mulle tuttav ajast, mil ta noore neiuna aktiivselt kirjutas ajakirjale Hea Laps. Ja nüüd siis on tema sulest tekkinud ka raamat, mis mulle tõsiselt huvi pakub. Olen minagi Singapuri pinnale astunud ja seal küll vaid ühe päeva veetnud, kuid sellegipoolest on natuke kogetud riigist lugeda hoopis teine tunne. Ja ootusedki on teised: loodad kohata nähtud paiku, loodad samastuda, loodad saada enda hinnangule kinnitust.

Liisi Singapur asub üsna kõrge mätta otsas, vähemalt pealtnäha. Tal läheb hästi, ta on edukas, tal on võimalus nautida elu, mis on suuremale osale inimestest ilus unelm, ta tunneb end võõras keskkonnas koduselt. See on rahaka inimese Singapur. Siiski, oma mätta otsast ei pea ta end paremaks madalama mätta otsas istujaist (ei näita seda välja).  Seega ei ole raske ülistada maad, kus sul läheb kõik hästi. Ülivõrdes Liis Singapurist kirjutab. Kirjutab riigi korraldustest, haridussüsteemist, migratsioonist, riigi edukusest ja mis selle edukuse on tinginud. Tegelikult on ta lähenenud teemasse süvitsi ja kirjutab laias laastus kõigest, mis ühe riigi toimimise lahti seletab. Turistile oluline info on siin samuti olemas, soovitakse ju ikka teada, milline on kliima, kuhu minna, kus süüa, mida vaadata, kuidas kuhu pääseb jne..

Liis on väga hea sulejooksuga, sõnu  seab hästi ning mõtted on ka toredad. Vaatamata positiivsele üldmuljele jäi minu jaoks selles raamatus midagi puudu. Ilmselt Liisi ennast, selliseid seikasid, mis kajastaksid just tema hetki ja olemist. Päris null ju selle koha peal ei olnud, aga …. Ta jagab ka üsna mitme koha peal nõuandeid, mida Eesti võiks mõnes või teises situatsioonis teisiti teha, et saada paremaks, et olla nagu Singapur, et olla edukas. Ma ei tea, kas need nõuanded kõik asjakohased on ja eks me kõik tea kõige paremini, mida teine tegema peaks, kuid samas: miks ka mitte tuua välja oma arvamus.

Selline kahetisi tundeid tekitav raamat oli see Minu Singapur. Selge on see, et Liis ei ole kunagi kartnud üles keerutada tolmu ja tagasihoidlikkus ei ole tema trump.

Aga minu väikene jalajälg Singapuris, mis jäi peatuspaigaks Helsingi-Perth trajektooril, kirjutan ka sellest mõne rea. Kui tagasi tulles oli valida, kas hängida lennujaamas 6h või olla siis juba terve päev Singapuris, siis valisime viimase kasuks. Selle eest kiidan end siiani. Ma ei tea, kas kunagi elus üldse sellist võimalust tuleks?! Muidugi on lennujaamgi üliäge, ning päev ja rohkemgi oleks kulunud ära ka seal. Singapur võttis meid vastu niiske kuumusega, õhk oli äikese-eelselt paks ja seda oli veidi raske taluda. Võib olla ilm ei olnud kõige parem, kuid kõik muu sujus küll hästi. Singapuris oli lihtne liigelda, meie kasutasime taksoteenust nii kindluse mõttes. Külastasime kesklinna, mis on absoluutselt paras läbi kõndida ühe päeva jooksul. Seega jalutasime korraliku tiiru ümber veekogu, mis jääb Marina Bay Sandi  ja vett purskava  pooleldi merineitsi, pooleldi lõvi – Merlioni vahele. Samuti jalutasime Gardens by the Bay´l – botaanikaaias, kuhu on loodud tehis supertree'd, mille ümber kasvab ilmselt tuhandeid taimeliike, ja seda eeldusel, et nad taluvad sellist vertikaalset kasvamist. See oli väga-väga-väga ilus ja meeldejääv elamus. Külastamata ei saanud jätta Marina Bay Sandi šopingu keskust ning sõidutasime end liftiga üles MBS-i katusebaari, et siis nautida vaadet üle Singapuri. Vaade oli võimas! Linn ise oli tõesti puhas ja korras. Ohtralt lilleõisi, ja üldse oli rohelust nende kõrghoonete vahel palju. Ilmselt ei ole neil maalapikestki, mis on hooldamata. Kõik oli absoluutses ornungis. Teenindus oli sõbralik ja absoluutse võhikuna saime käidud kõik internetist väljaotsitud kohad ilma, et oleksime pidanud teed küsima või muidu ekslema. Kõik oli kuidagi loogiline ja arusaadav. Kui ma aga hakkan võrdlema meeldivust Singapur vs Perth, siis minu jaoks jääb Perth ettepoole just selle loodusesse sulandumise ja kergemini hingatava õhu poolest.

Kirjastus: Petrone Print, 2020

270 lk