Monday, October 26, 2020

Kuidas kodustada rebast

 


Oleme ilmselt kõik näinud looduses rebast ja kindlasti väga paljud on näinud rebast ka oma kodu ümber luusimas. Rebane on selline armas loomake, kes tekitab niipalju kiusatust küll, et teda süüdimatult söötma-jootma ja koduloomaks võib pidama hakata. Peaaegu nagu koer, haugub ja puha. Metslooma kodustamise teema on intrigeeriv ja sellepärast pakkus mulle huvi ka see  Lee Alan Dugatkini ja Ljudmila Truti raamat.

Selles raamatus rebaseid muidugi kodustama ei kutsuta. Kuid see lugu aitab mõista loomade arenemise protsesse. Nagu meie, inimesed, oleme põlvkondade kaupa mingil viisil erinevad, küllap nii on ka rebastega - igal põlvkonnal on miski omadus õige vähe teisiti, kui oli eelmisel põlvkonnal ja küllap toimub väike areng ka niiviisi. Kuid lausa idee kodustada rebast, pärineb Eestist, mida asusid realiseerima vene teadlased Dimitri Beljajev ja Ljudmila Trut, kes tegelesid teadliku rebaste uurimise- ja aretustööga.  Uuriti ja analüüsiti muutusi loomade hormoonide tootmises ja nende muutuste geneetilisi põhjusi. Neil kahel õnnestus jõuda oma aretustööga sellisesse staadiumi, mil rebased olidki nagu koerad, liputasid saba ja ootasid paitusi, s.t käitusid nagu koduloomad. Ljudmila kirjutab nii: „Nad on näidanud end healoomuliste olenditena…  niisama ustavad nagu koerad, kuid iseseisvad nagu kassid, võimelised moodustama sügavaid paarissidemeid inimestega – vastastikuseid sidemeid.“  Samas see aretustöö ilma raskusteta ei kulgenud, sest valitsused vahetusid ja kindlasti ei peetud toonases NLiidus seda uurimust perspektiivikaks ning raha selleks ei eraldatud. Kuid teadlaste kindlameelsus, oskus abi otsida ning tohutu entusiasm aitasid neil edasi rühkida.

Minu arvates oli see raamat lisaks loomaarmastajate ennastsalgava töö kirjeldusele ka raamat nõukogude teaduse ühe tahu arengust ja loomade käitumise mõistmisest laiemalt.  Mis sellest, et raamatu üks peaosaline on rebane ja tema arenguetapid kinnistes tingimustes, on ju ikkagi mõnus ette kujutada, kuidas ühes pesakonnas on üks n.ö must lammas, kes ei käitu päris nii nagu teised ja siis see omakorda ristatakse teise pesakonna musta lambaga, kellel omavahel sünnivad juba mitu n.ö musta lammast. Ja nii samm-sammult sellised nunnutamise-rebased sünnivadki. Tore oli lugeda loomadesse kiindumusest, tugevatest sidemetest talitaja ja looma vahel. Kindlasti ei ole raamatust omandatu järele tegemiseks, aga teadmistepagasisse annab loetu väikese panuse küll. Võib olla neile ei soovita, kes ei talu mõttepoegagi sellest, kuidas rebast puuris peetakse. Muidu loomaarmastajad võiksid seda ikkagi lugeda.

Dimitri Beljajev soovis inimkonnale 21. sajandiks: „Olla lahked ja sotsiaalselt vastutustundlikud, püüelda vastastikuse kokkuleppe poole kõigi inimestega, elada rahus, kanda täielikku ja siirast vastutust meie „nooremate vendade“- kõigi Maal elavate olendite ees. Me ei tohiks kunagi unustada, et oleme vaid osa loodusest, ja kui me uurime looduse seadusi ning kasutame neid teadmisi enda heaks ära, peaksime elama harmoonias loodusega.“

Kirjastus: Varrak, 2020

238 lk

Monday, October 19, 2020

Johanna Päts Kodu kõikjal kaasas

 


Mõnikord tuleb teave raamatu kohta, mis siis omakorda lugemissoovi sünnitab, hoopis ootamatult, sealt kus seda oodata ei oskagi. Nimelt viis väike suvereis mind ööbima Lagedile uhke nimega majutusse Historic Bridge Tower. Üldse mingit eeltööd tegemata sattusime Külma talu territooriumile, kus oli kena park, tankid hoovil, sõjaveteranide skulptuurid, kaunis jõekäär, palju lilli ja ehedat vaikust. Selle majutuse perenaine seletas meile lahkesti, kuhu me sattunud olime. Selgus, et olime suisa muuseumi tulnud - Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi, mis oli Voldemar Pätsi kunagine kodukoht. Puhkemaja perenaine rääkis Johanna ja Voldemari Pätsi lugu mitmeid kordi ja see jäi mulle nii kõrva taha, et tekkis
huvi lugeda seda Anne Velliste koostatud raamatut. Öömaja oli igati ekstreemne, sest tuba tornis meenutas kasarmut, oli üsna askeetlike tingimustega ja ma ei mäleta, millal ma viimati raudvoodis magasin. Sellest reisist tuli lugemisotsus „Johanna Päts. Kodu südames“.

Raamat sisaldab mälestusi, kirju, dokumente. Johanna kirjutas oma eluseigad üles ikka selleks, et lapsed, lapselapsed teaksid ja mäletaksid kodumaad, säilitaksid eestlust. Nagu paljudel, nii tuli ka perekond Pätsil keset aktiivset elu jätta kõik ja minna, kaasas keedetud koorekommid, et lapsed suudaksid reisi üle elada. Kodutalu jäigi igaveseks maha ja uus elu algas taas nullist. Mulle meeldis väga tema kirjavahetus sugulaste ja tuttavatega. Kui esilagu olid need kirjad lootusrikkad, et ehk õnnestub kunagi kodumaale tagasi pääseda, siis aastate lisandudes seati oma elu sisse võõrsil, kinnitati oma kannad tugevamalt uude elupaika ning lepiti paratamatusega. Samas kodu oli alati kaasas mõtetes. Üsna sageli olid need kirjad ka kurvad, sest tuli kirjutada haigustest ja surmadestki, kuid samas oli suurel suguvõsal alati põhjust kirjutada ka sündidest. Need on kirjad, milliseid täna  enam ei teki. Kõik need kirja alguses olevad sissejuhatavad pöördumised ja lõppsõnad on eriliselt armsad, südamlikud. Ma ei usu, et me oleme südamlikkuse minetanud, kuid kõnepruuk on täna teine, olud teised ja nii jäävadki need pea poole sajandi tagused kirjad pisut nagu etaloniks.

Raamat on paks ja raske ning selle lugemine võtab ajast üsna suure ampsu, sest ega neid kirju korraga palju ei loe. Kuid ühe ajastu lugu, väga väärika perekonna lugu tasus lugemist. Ja tegelikult ka see Eesti Vabadusvõitluse  muuseum tasub külastamist.

Kirjastus: AADE, 2013

544 lk

Monday, October 5, 2020

Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

 


Õnneks jõudis Napoli lugude kolmas osa üsna kiiresti minu lugemislauale ja sain lugeda loo lõpuni, enne kui mälu selle esimesed osad kusagile kaugemale mälusoppi peidab. Kuigi minu arvates on need Elena Ferrante tekstid ja see lugu nii mõjusad, et pikemas perspektiivis nad kindlasti püsivad keskmisest paremini meeles.

Lugu jätkub sealt, kus eelmine osa, ehk „Lugu uuest perekonnanimest“ pooleli jääb.  Elenagi tüürib abieluranda ja algab pereelu. Ta püüab kirjutada, kuid ootused ja ebakindlus ning ka aja nappus ei lase tal sellega enam toime tulla nii nagu tema seda sooviks. Suhe Lilaga on varieeruv, kord intensiivsem, kord harvem, kuid mingi mõju ja alateadlik surve üksteisele on olemas ka siis, kui elatakse eri linnades.  

Minu meelest on see Napoli sari selline, mille sisu konkreetset kirjeldust ei saagi välja tuua. Sest see raamat ongi elust, kus juhtub asju, kus on õnne ja probleeme, kus armastatakse ja vihatakse, antakse ja võetakse võimalusi, ollakse ja tullakse, kord mõistetakse ja siis kasutatakse üksteist ära jne.  See on lugu, mis näibki lihtsamast lihtsam: kahe tüdruku sõprus, elatud aastad, nende aastate sündmuste, emotsioonide kiht, kuid ometi on see sügavam ja mõjusam, hingepugevam, kui üks tavaline olin-nägin lugu. See on nagu piilumine Lina päevikutesse, kus on paljastatud kõik kõige salajasemad ja patusemad mõtted ning kus Lina mõtestab ja püüab mõista Linat. Lugemise tegid väga nauditavaks ka need pikad, sügavad, värvikad laused, kus üks lause kannab mitut mõtet.

Ja need mõtted kannavad muidugi toonase Itaalia ühiskonna mõttemalle naise kohast ühiskonnas, tarkuse teekonda edule või ebaedule või hoopis juhuse soosingut või hoopis sihikindluse tulemust. See lugu on nii mitmeti tõlgendatav, et selle üle võib mõelda päevi ja päevi ning ikkagi ei suuda sotti saada, kes siis ikkagi oli mineja ja kes oli jääja. See järele mõtlemise võimalus on nagu loo pikendus. Mulle meeldis väga!

Mõned meeldinud mõtted kirjutasin ka välja.

…asjade tülgastav nägu ei ole romaani kirjutamiseks piisav: ilma kujutlusvõimeta ei sarnane see mitte näoga, vaid maskiga. Lk 221

Võib olla … olen andnud liialt kaalu mõistuse kultuursele kasutamisele, suurele lugemusele, hoolikalt valitsetud keelele, poliitilisele eelistusele; võib olla oleme mahajätmise ees kõik võrdsed; võib olla ei suuda isegi ülimalt korrastatud mõistus taluda avastust, et teda ei armastata lk 3

Kirjastus: Varrak, 2020

344 lk