Sunday, May 27, 2018

Minu Pärnu


 
Minu Pärnu kutsub nostalgialainele. Piret Tali kirjeldab selles raamatus oma lapsepõlve Pärnut ja ikka tänast Pärnut ka. Kõigil tema-aegsetel ning ka pisut vanematel ja noorematel on selles raamatus palju äratundmisrõõmu ning väikene nukrusenoot jääb ka helisema kunagi olnud rohelisema rohu pärast.  
Piret Tali näeb Pärnu elu samavõrd distantsilt kui on ka kohalik ja sellepärast on tema versioon Pärnust kindlasti külluslikum, kui põlisel olijal. Rõõmu-, ilu- ja murekohad on kõigile rohkem Pärnuga tuttavatele tuttavad. Raamat algab väga mõnusa meeleoluga, nii et reaalselt kujutadki kõike seda väikekodanlikkust, neid supitirinaid ja munapeekreid ning daamikesi kübaratega, ette. Minu arvates raamatu lõpu poole väsis pisut see meeleolu ära ning lõpuks jäid lihtsalt teemad, mis Pärnu puhul veel käsitlemist vajasid.
Aga on suvi ja kes ei ihkaks suveks Pärnu. Nii et kellel päriselt Pärnusse ei ole võimalik minna, see saab seda teha raamatu kaudu. Vähemalt saad aimu, mis tunne on neil Pärnusse tõtlejatel.  Oivaliselt sobib raamat rannas lugemiseks, nii formaadilt kui sisult. Oleks ju tore vaatepilt, kui rahvas Pärnu rannas loeb raamatut pealkirjaga  „Minu Pärnu: suvitajaks saamine“. 😃
Kirjastus: Petrone Print
343 lk
 

Wednesday, May 16, 2018

Puhkus papaga


Seekord soovisin lihtsat lugemist ja seda soovi aitab enamasti hästi täita Varraku ajaviite sari, raamatu pealkiri „Puhkus papaga“ toetab kohe kindlasti valikut. Dora Heldt on produktiivne kirjanik,  eesti keelde on tõlgitud ka tema "Puhkus koos papaga". Tundub, et kirjanikuproual on mingi teema nende papadega 😊
Raamatu sündmustik viib meid Saksamaal asuvale Nordeney saarele. Nimelt on otsustanud Christine, et oma puhkuse veedab ta kasulikult, aidates saarel sõbranna kõrtsi suuremaks suvitusperioodiks ettevalmistada. Kena keskealise naise plaanid eeldavad tööd ja mõnusat äraolemist ühteaegu, kuid neist mõnus äraolemine kipub nurjuma, sest ema sokutab kaasa ka Christine isa. Isa ei ole aga sugugi tagasihoidlik kuju, tal on kõige kohta oma arvamus ning ta võib täiesti soovimatult esilekutsuda kentsakalt piinlikke olukordi.
Siiski jäävad ka kõik need piinlikud olukorrad kõrvaltvaatajatele täiesti normaalsuse piiridesse, sest millegipärast nii on, et omadele tundub omade käitumine sageli hullem kui võõrastele. Peresuhted, omandisuhted, põlvkondadevaheline konflikt või kuidas seda nimetada. Ega selles raamatus ei toimugi suurt midagi, on selline tore kulgemine ühel saarel ja ühel puhkuseperioodil, mis sisaldab argiseid askeldusi, sekka natuke armastust ja veidike põnevust ühe kuulujututasemel ohtlikust vanemate naiste ärakasutajast. Tegelasi on loos üsna palju, sest külalistemaja külastavad külastajad ning papa vana tuttavgi elab saarel. Palju on dialoogi ja need dialoogid on väga detailselt lahti kirjutatud.
Nii et kes soovib lugeda täiesti vägivallatut raamatut, siis see raamat seda kindlasti on. Mingid seosed võib tuua Monica Peetzi „teisipäevanaiste lugudega“, kus on samuti suvi, tegus puhkus kodust eemal ja keegi kahtlane meeldiv silmarõõm. Väga suurt pinget see raamat mulle küll ei pakkunud, kuid igav lugemine ka ei olnud. Väike intriig peab igas loos olema, ja selles oli väikeseid salasepistusi päris mitmel rindel. Mõtlemise kohaks on tõik, et lapsed jäävad vanematele alati lapseks, ka siis kui ollakse nelikümmendviis, ja isadki võivad jääda mõnikord lapse(ks)meelseks, isegi seitsmekümnekolmeselt, kuid võib ka nii olla, et emad ei lase oma ülehoolitsusega isadel täiskasvanuks saada. Selles loos tundus see küll nii.
Kerge suvine lugemine. Sobib väga hästi nii mahult kui sisult rannakotti.
Kirjastus: Varrak
239 lk

Monday, May 7, 2018

Naisekäe puudutus


Leelo Tungla lapsepõlveloolise triloogia kolmandat osa ootasin väga, sest kaks esimest osa on ammu loetud ning kinos ka film nähtud. Leelo Tungal on nii armas inimene, et kõik, mis ta enda ümber loob, on puhas kuld.💖
Kolmandas osas jätkub väikese Leelo memmeootuse aeg. Aeg on juba veidi lahustanud memme mälestust ning tüdruku ellu tuleb pisut rohkem naisekäe puudutust. Nimelt on saanud ka Tata aru, et terane tütreke vajab rohkem järelevalvet, naiselikku hoolitsust ja õpetust. Järjepannu saabuvad hoidjatädid Juuli ja Betti, ning oma entusiastliku hoole ja toimekusega toetab ka tädi Anne. Stalinistliku režiimiga oldi selleks ajaks juba sedavõrd harjunud, kuivõrd üldse saab harjuda hirmuga. Seevastu Stalini surm loob uue lootuse ja argiväljendite hulka tekib sõna: amnestia. Hakatakse memmet koju ootama. Pärast pikaajalist eemalviibimist on ootuski veidi hirmus, sest pole ju teada, kas mälupildis olev memme lõhn, juuksed, naeratus on oodatuga sarnased.
Tahestahtmata, kui on nähtud film ja loetud raamat, tekib väikene võrdlusmoment. Seekord tunnen, et film on pigem eemalseisev raamatust. Sest raamat on ikka väga detailne: lapse mõttemaailm, need värvid, tundmused, ootused ja lootused on raamatus väga ehedad. Film meeldis ka, aga ta oli pigem ülevaatlik ning annab kergelt aimu, millest võiksid raamatud jutustada.  Kuid filmi mõju oli muidugi ka lugedes olemas, sest Tata sai endale automaatselt Tambet Tuisu ja väikene Leelo Helena Maria Reisneri näo. 
Kirjastus: Tänapäev
253 lk