Langenud

 

O'Doherty, Mel · "Langenud"

Tõlkinud: Piret Lemmeti

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

254 lk

70ndatel oli Michael alles laps, kuid ta mõistis, et emaga ei ole kõik korras. Nimelt käis ema piketeerimas ja oma lugu välja karjumas missa ajal kiriku ees, mis pealtnäha näisid hullusehoogudena. Keegi ei uskunud naist, kes oli üks tuhandetest või isegi rohkematest Iiri nunnadekodu ohvritest. Kolmkümmend aastat hiljem hakkab avalikkus vaikselt neid ema ja lapse varjupaiga lugusid lahkama ning mees mõistab ühiskonna silmakirjalikkust ning selle kuritöö suurust. Samas emaga läks nii nagu läks.

„Langenud“ on küll ilukirjandus, kuid põhineb reaalsel ajalool, mil Iirimaal Corki linnas tegutses Bessborough Mother and Baby Home, mis pakkus n.ö varjupaika vallasemadele, ühiskonna häbiplekile.  Iirimaal toimunu suhtes on ilmunud raamatuid veelgi. Esmalt meenub Christina Baker Kline „Orvurong“. Igatahes taas ühe võika ajajärgu järelkajad. Traumeeritud ema, kelle lapse elu või surm oli koos ta ema aadressiga kirjas registreerimisžurnaalis lk 142, ei parane ning kannab seda ängi edasi ka oma järgmistele lastele. See oli täielik tragöödia, mis näitab taas inimkonna süngeimat palet. Michael otsib vastuseid nii ema kui isa käitumisele, meenutades oma lapsepõlve ja isaga koos elatud aastaid.

Minu jaoks oli see tõeliselt raskepärane lugemine nii oma stiililt kui sisult, see tähendab, et kirjanik rõhutab oma kirjutatuga kogu seda ängi ja teema süngust. Samas paar liini raamatus olid helgemad ka ning raamatu lõpp oli ju lootustandev.  Lihtne seda lugeda ei olnud, kuid pinge oli olemas ja ma olen alati müüdud, kui vaadatakse sügavale inimhinge, analüüsitakse ajastu mõjusid, mis võinuks olla teistmoodi.

Inimesed oleksid valmis teadasaamise, et sul on probleeme, silmanägemisest loobuma, ja torkaksid võimaluse eest neist teistele rääkida endal ise silmad peast lk 46

Inimesed ei hooli enne, kui see juhtub nende endi ukselävel lk 136

Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

 

Jerome K.Jerome „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

Tõlkis Tiiu Viires

KRK, 1994

Neid oli neli: minajutustaja, George ja William Samuel Harris ning Montmorency, kes ühel päeval koos aega veetes jõudsid otsusele, et tervis vajab turgutamist ja tuleb minna end tuulutama. Arstilt saadud retseptki ütleb, et tuleb värsket õhku hingata. Mehed suunduvad paadimatkale Themsi jõele. Ja nende päevade kestuselust see raamat jutustab.

„Kolm meest paadis“ on humoorikas ja tõetruu lugu, täis absurdi ja iselaadi mõttekäike. Mõned seigad sellised, et naerad südamest, teisalt vangutad pead. Matk ise ei olnud mingi seiklus vaid pigem protsess ja samamoodi kõlab ka see raamat. 1889. aastal kirjutatu on minu arvates ajast ees, s.t 19ndat sajandit lugedes ei tunnetanud. Kõik need asjade kirjeldused, hariduse omandamise mõttekäigud ning keelepruuk kostusid kui just mitte päris tänapäevased, siis 20. sajand ikka. Mõned raamaturead on isegi prohvetlikud.  Kusjuures  väidetavalt on  need mehed ka päriselt olemas olnud, nii see lugu ongi päriselu ise ja kategoriseerub kindlasti ajatu klassika hulka. 

Selles maailmas paistab ikka niiolevat. Igaühel on midagi, mida ta ei vaja, ja see, mida tema vajab, on teise oma lk 49

Kas tänased väärtused alati eilsed odavad pisiasjad? Kas meie trafaretsed taimornamendiga taldrikud kaunistavad kunagi 2000. aastal ridadena kõrgema klassi kaminasimsse? Lk 51

Geenius laua all

Eugene Yelchin „Geenius laua all: lapsepõlv raudse eesriide taga“

Inglise keelest tõlkis Eve Laur

Kirjastus: Pegasus, 2023

201 lk

Jevgeni peres on kõikidel anded, aga tema säravat etteastet pole keegi avastanud. Vanemad on mures, õpetajad häiritud ja Jevgeni ise ka segaduses – ei taha ju teistest viletsam olla. Oma n.ö nurkasurutust elab ta välja laua alla joonistades. Kui see nüüd anne ei ole, siis mis see on? 

Lasteraamat kajastab sügava nõuka-aja elu, mil kusagil silme-eest tiirles Ameerika unelm, Juicy Fruiti näts ja venna välisreisilt toodud juba peetud teksad.  Keegi hüppas üle piiri, keegi on pealtkuulaja ja kgbešnik, keegi õpetab tagatoas andekatele lastele kunsti ja muusikat. Ehk teisisõnu, raamat täiesti tavalisest elust tol ajajärgul.

Väga vahva ja humoorikas lugemine, minu jaoks tore nostalgia, aga ma ei kujutagi ette, kas tänapäeva lapsi see raamat kõnetab. Võib olla koos lugemiseks, kus täiskasvanu jagab ka selgitusi, muidu võivad lihtsalt mingid seigad selgusetuks jääda.

Elizabeth Finch

 

Julian Barnes „Elizabeth Finch“

Tõlkis Liisi Rünkla

Kirjastus: Varrak, 2023

Sari: Moodne aeg

158 lk

 

Raamatu minajutustaja Neil täiendab end rahvaülikoolis. „Kultuuri ja tsivilisatsiooni“ kursust, mis keskendub kreeka-rooma kristlikule filosoofiale,  loeb Elizabeth Finch, tähelepanuväärne naine nii oma tarkuse, ajatuse ja olekuga. See ei ole ilu, mis tema puhul köidaks, pigem võlub intelligents. Neili ja õpetajanna kokkupuudetest sünnib põgus sõprus, mis päädib aeg-ajalt ühiste õhtusöökidega. Kui naine sureb, pärandab ta oma raamatukogu ja märked Neilile. Mees püüab nende märkmete kaudu naise isiksust paremini mõista.  

„Elizabeth Finch“ on väga omamoodi raamat, mis koosneb kolmest osast. Esilagu näib, et tegemist on lihtsa platoonilise armastuse looga, kus õppejõud avaldab muljet tudengitele oma ebahariliku oleku ja filosoofiliste mõttekäikudega. Minu jaoks osutus kõik aga pisut keerulisemaks. Mäletan, et kümme aastat tagasi loetud Barnesi „Kui on lõpp“ oli üsna raskepärane lugu aja tajumisest, mälust. See raamat siin ei erinenud selles suhtes eelmisest. Ka siin on minu hinnangul keskmes aja tajumine ja ajaloolise mälu heitlikkus. Raamatu keskmine osa seda mõtet kõige rohkem kannab. Kuigi, kohati tekkis kahtlus, mil määral ma sellest kristlusest ja Julianusest läbi näringi.  Kas ma seda kõike mõistsin nii nagu kirjanik seda mõelnud on, ma ei tea, kuid mina tõlgendasin loetut nii:  Pr. Finch kõneles oma loengutes Julianus Apostatast, Rooma paganlikust keisrist. Need filosoofilised eksirännakud seadsid kahtluse alla Julianuse religioossuse: kas ta oli pagan, usutaganeja  või oli see siiski kõik kattevari? Kas Julianus oli viimane, kes proovis kristluse levikut peatada?  Või  kas üldse ja kui palju ideoloogiad määravad ning milline on üksikisiku fenomen nendes ja kui palju see fenomen ajaloos muutub? Eks ole, selline ajalooline filosoofia, mis just mittehuvilist ei kõneta nii väga. Raamatu kolmas osa siiski sõidab tagasi alguse juurde, mil Neil juurdleb oma tunnete üle Finchi vastu ning proovib teda ajalookontekstis lahti mõtestada.

Nii et mis see ajalugu ikkagi on? Kas aja lugu, mis hakkab põlvkondade kasvades oma elu elama ning kes seda algset tõde enam kinnitab?  Kas kõik ongi puhas spekulatsioon?

Igatahes, läbi ma raamatu lugesin, küsimusi see minus tekitas. Ilmselt on see lugemine oma eesmärgi täitnud.

Kellele meeldivad filosoofilised mõtterännakud, see lugegu.

Kõik me otsime seda, mida peame endale parimaks, isegi kui see tähendab hukku. Mõnikord eriti veel siis. Ja selleks ajaks, kui asja kätte saame või ei saa, on harilikult nagunii juba liiga hilja. Lk 15

Siis ilmusid raudteed, kõikjal Euroopas. Ja mis oli nende põhiline ülesanne? Nagu Ruskin ja Flaulbert mõlemad märkisid, võimaldada inimestel liikuda punktist A punkti B, nii et nad võiksid üksteist teises kohas niisama näruselt kohelda lk 27

Kõik taandub viimaks sellele, mida ja keda usutakse. Ja surm muudab asju. Postuumne usk kinnistab ehedust lk 123

Pühapäeve rüppe unustatud

 

Valerie Perrin „Pühapäeva rüppe unustatud“

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev 2023

351 lk

Valerie Perrini „Lilledele värsket vett“ meeldis mulle sedavõrd, et ilmtingimata soovisin ka tema järgmise raamatu läbi lugeda.

Jules töötab vaatamata oma noorusele (21 aastat) hooldekodus vanurite hooldajana. Tema päevi täidavad vanakeste toitmine, mähkmete vahetus ja lugude kuulamine. Jules sõbruneb pea saja-aastase Helenega, kelle armastuslugu tähendab ta üles sinisesse kaustikusse.  Eaka naise loo kuulamine paneb teda otsa vaatama ka iseenda perekonna loole. Nimelt kasvas Jules orvuna oma vanavanematega. Tema ema-isa hukkusid teadmata asjaoludel autoõnnetuses. Raamatus hakkavad hargnema mitu liini.

Valerie Perrini raamatute pealkirjad on armsalt poeetilised, äratavad huvi ja ei näi lihtsalt ainult pealkirjana, vaid omavad suuremat tähendust. Perrini kasutab palju surma ja vanadusega seotut oma loomingus, kuid seda taas mingis teistmoodi lähenemises. Ta kirjutab lihtsalt, palju lihtlauseid, kuid need laused on hästi läbimõeldud ning ütlevad rohkem kui algselt näib. Sellepärast ei saa seda raamatut kiirustades lugeda, sest need sõnad lihtsalt vajavad mekutamist. Võib olla see teema ei olegi nii eriline, sest armastus on armastus, vanadus on ikka vanadus, suhted ikka suhted, aga just see, mida ta välja ütleb, kui peentundeliselt väljendab, oli minu jaoks väärtus.

Nii et mulle meeldis väga see lugemine. selles loos kõlas ood armastusele, mis võib olla nii  kõikvõimas kui ka hävitav, aga samas ka ood hooldekodudele, kui viimasele kodule enne manalakodu. Selles oli teatud peenhäälestus, mis puudutas tundelukke, mis jättis endast maha  midagi sõnulseletamatut, sest kõigele sellele ilule ja valule mõtlen veel täna, ilmselt ka homme ja ülehomme. Ja üle pika aja kirjutasin ma pea pool raamatut meeldivate mõtete-mõtteterade pärast üles.

Meil kõigil on kaks elu, üks selline, kus me ütleme seda, mida mõtleme, ja teine selline, kus me hoiame suu kinni. Elu, kus sõnad kõlavad vaikusena lk 126

Vahel mõtlen, et võiksin iga hoolealuse novelliks muuta lk 176

Selle asemel, et lugeda mingeid selliseid raamatuid nagu „Kuidas olla hea ema?“, peaksid nad kiirusepiirangutest kinni pidama lk 180

Meie, hooldajad, oleme nagu möödunud aja armastuste templivahid. Lk 181

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

„Härra, palun lennujaama.“

„Millisesse?“

„Sinna, kust väljuvad lennukid soojadele merega maadele“. /lk 288

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Unistustesse tuleb alati pisut tõtt lisada või siis vastupidi lk 310

…kui elu on tuksis, siis ei väriseta enam, ei nuteta enam, siis vihatakse lk 329

…kui vanainimene sureb, siis põleks nagu terve raamatukogu lk 340