Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

 

Jerome K.Jerome „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

Tõlkis Tiiu Viires

KRK, 1994

Neid oli neli: minajutustaja, George ja William Samuel Harris ning Montmorency, kes ühel päeval koos aega veetes jõudsid otsusele, et tervis vajab turgutamist ja tuleb minna end tuulutama. Arstilt saadud retseptki ütleb, et tuleb värsket õhku hingata. Mehed suunduvad paadimatkale Themsi jõele. Ja nende päevade kestuselust see raamat jutustab.

„Kolm meest paadis“ on humoorikas ja tõetruu lugu, täis absurdi ja iselaadi mõttekäike. Mõned seigad sellised, et naerad südamest, teisalt vangutad pead. Matk ise ei olnud mingi seiklus vaid pigem protsess ja samamoodi kõlab ka see raamat. 1889. aastal kirjutatu on minu arvates ajast ees, s.t 19ndat sajandit lugedes ei tunnetanud. Kõik need asjade kirjeldused, hariduse omandamise mõttekäigud ning keelepruuk kostusid kui just mitte päris tänapäevased, siis 20. sajand ikka. Mõned raamaturead on isegi prohvetlikud.  Kusjuures  väidetavalt on  need mehed ka päriselt olemas olnud, nii see lugu ongi päriselu ise ja kategoriseerub kindlasti ajatu klassika hulka. 

Selles maailmas paistab ikka niiolevat. Igaühel on midagi, mida ta ei vaja, ja see, mida tema vajab, on teise oma lk 49

Kas tänased väärtused alati eilsed odavad pisiasjad? Kas meie trafaretsed taimornamendiga taldrikud kaunistavad kunagi 2000. aastal ridadena kõrgema klassi kaminasimsse? Lk 51