Pühapäeve rüppe unustatud

 

Valerie Perrin „Pühapäeva rüppe unustatud“

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev 2023

351 lk

Valerie Perrini „Lilledele värsket vett“ meeldis mulle sedavõrd, et ilmtingimata soovisin ka tema järgmise raamatu läbi lugeda.

Jules töötab vaatamata oma noorusele (21 aastat) hooldekodus vanurite hooldajana. Tema päevi täidavad vanakeste toitmine, mähkmete vahetus ja lugude kuulamine. Jules sõbruneb pea saja-aastase Helenega, kelle armastuslugu tähendab ta üles sinisesse kaustikusse.  Eaka naise loo kuulamine paneb teda otsa vaatama ka iseenda perekonna loole. Nimelt kasvas Jules orvuna oma vanavanematega. Tema ema-isa hukkusid teadmata asjaoludel autoõnnetuses. Raamatus hakkavad hargnema mitu liini.

Valerie Perrini raamatute pealkirjad on armsalt poeetilised, äratavad huvi ja ei näi lihtsalt ainult pealkirjana, vaid omavad suuremat tähendust. Perrini kasutab palju surma ja vanadusega seotut oma loomingus, kuid seda taas mingis teistmoodi lähenemises. Ta kirjutab lihtsalt, palju lihtlauseid, kuid need laused on hästi läbimõeldud ning ütlevad rohkem kui algselt näib. Sellepärast ei saa seda raamatut kiirustades lugeda, sest need sõnad lihtsalt vajavad mekutamist. Võib olla see teema ei olegi nii eriline, sest armastus on armastus, vanadus on ikka vanadus, suhted ikka suhted, aga just see, mida ta välja ütleb, kui peentundeliselt väljendab, oli minu jaoks väärtus.

Nii et mulle meeldis väga see lugemine. selles loos kõlas ood armastusele, mis võib olla nii  kõikvõimas kui ka hävitav, aga samas ka ood hooldekodudele, kui viimasele kodule enne manalakodu. Selles oli teatud peenhäälestus, mis puudutas tundelukke, mis jättis endast maha  midagi sõnulseletamatut, sest kõigele sellele ilule ja valule mõtlen veel täna, ilmselt ka homme ja ülehomme. Ja üle pika aja kirjutasin ma pea pool raamatut meeldivate mõtete-mõtteterade pärast üles.

Meil kõigil on kaks elu, üks selline, kus me ütleme seda, mida mõtleme, ja teine selline, kus me hoiame suu kinni. Elu, kus sõnad kõlavad vaikusena lk 126

Vahel mõtlen, et võiksin iga hoolealuse novelliks muuta lk 176

Selle asemel, et lugeda mingeid selliseid raamatuid nagu „Kuidas olla hea ema?“, peaksid nad kiirusepiirangutest kinni pidama lk 180

Meie, hooldajad, oleme nagu möödunud aja armastuste templivahid. Lk 181

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

„Härra, palun lennujaama.“

„Millisesse?“

„Sinna, kust väljuvad lennukid soojadele merega maadele“. /lk 288

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Unistustesse tuleb alati pisut tõtt lisada või siis vastupidi lk 310

…kui elu on tuksis, siis ei väriseta enam, ei nuteta enam, siis vihatakse lk 329

…kui vanainimene sureb, siis põleks nagu terve raamatukogu lk 340